Kokkuvõttev avaldus kajastab Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) esindajate esialgseid tähelepanekuid liikmesriiki tehtud ametliku visiidi (ehk missiooni) lõppedes. Visiidid toimuvad Rahvusvahelise Valuutafondi põhikirja artikli IV alusel, regulaarsete, üldjuhul kord aastas korraldatavate konsultatsioonide raames, mis on seotud IMFi vahendite kasutamise taotluste (IMFilt laenamise), IMFi järelevalve all olevaid programme puudutavate arutelude või majandusliku arengu seirega.

Ametivõimud on andnud nõusoleku kokkuvõtte avaldamiseks. Avaldus väljendab IMFi esindajate seisukohti, mis ei esinda tingimata IMFi direktorite nõukogu vaateid. Missiooni esialgsete järelduste põhjal koostavad esindajad raporti, mis juhtkonna heakskiidu saamisel esitatakse aruteluks ja otsustamiseks IMFi direktorite nõukogule.  

Eesti elatustase on osalt tänu tugevale institutsionaalsele raamistikule ja otsusekindlatele reformidele viimastel aastakümnetel märkimisväärselt paranenud. Sellele vaatamata on tootlikkuse kasv viimastel aastatel nõrk olnud, samas kui palgad on väga kiiresti tõusnud. See hakkab kahjustama konkurentsivõimet. Tootlikkuse edendamiseks tuleks veelgi suuremaid pingutusi teha, samas kui palgakasv peaks jääma kooskõlla majanduse põhinäitajate arenguga. See tagaks püsiva ning kestliku majanduskasvu, millest oleks kasu kõigile. Selles protsessis on otsustav roll riiklikel poliitikameetmetel. 

1.  Majanduskasv peaks seda pärssivate tegurite mõju raugedes taastuma. SKP kasvu kiirus on viimasel ajal pettumust valmistanud. Riigi peamiste kaubanduspartnerite nõrk majanduskasv, ELi raha kasutamise vähenemine seoses üleminekuga 2007.─2013. a eelarveperioodilt 2014.─2020. omale ning põlevkivisektoris ilmnenud probleemid on olnud tugevad kasvu pidurdavad tegurid, mille mõju peaks ajapikku hääbuma. Eratarbimine jääb tõenäoliselt ka edaspidi jõuliseks, nii et majanduskasv peaks sel aastal kiirenema 1,5%ni. Järgmisel aastal peaks kasv olema 2,5%. Majanduse lõtk on väike ja peamiselt ekspordisektoris, mis tähendab, et tulevikus panustavad kasvu enim just välisnõudlus ja kasvupotentsiaali tõus.

2. See väljavaade võib osutuda pigem liiga optimistlikuks. Eesti kaubanduspartnerite majanduslikud väljavaated on baasstsenaariumiga võrreldes pigem halvemad kui paremad. Kodusel pinnal võib tootlikkuse ja tööjõukulude kasvu erinevus õõnestada eksportööride võimalusi välisnõudlusest kasu lõigata. Ka Eesti majanduse kasvupotentsiaali jõuline suurenemine ei ole iseenesestmõistetav.  

Tootlikkuse tõstmine

3. Tootlikkuse tõusu on mõjutanud negatiivsed majandussündmused, kuid juba mitu aastat kestnud tagasihoidlik kasv viitab sellele, et ka kasvu aluseks olevad tegurid on osa oma endisest jõust kaotanud.

4. Tootlikkuse edendamise abinõusid saab ilmselt veelgi tõhustada. Eestil on juba praegu investoritele palju pakkuda ja käimas on ka mitmeid uusi kiiduväärt algatusi, mis riigi veel atraktiivsemaks muudavad: 2017. aasta eelarveprojekt sisaldab rohkem riiklikke investeeringuid, mis parandavad teatud puudujääke taristus; kohalike omavalitsuste reformiga soovitakse paremaks muuta teenuste osutamise kvaliteeti ning ettevõtluse kasvustrateegiaga toetatakse perspektiivikaid firmasid. Siiski on veel ruumi suurendada erasektori osalemist olemasolevates innovatsiooni- ja õppeprogrammides, kasutades selleks rahalisi stiimuleid ja leevendades kehtivaid kõlblikkuskriteeriumeid. Aktiivsed tööturumeetmed on Euroopa standardite järgi samuti veel tagasihoidlikud.

5. Eesti tugeva institutsionaalse raamistiku mõju saab tõenäoliselt veelgi võimendada. Ettevõtlussõbralik keskkond, suured riiklikud investeeringud, stabiilsusele suunatud poliitika ja hästi korras riigirahandus on kõik väga atraktiivsed omadused. Et kindlustada eeldustele vastavaid tulemusi, võiks peaministri kabineti juurde luua tootlikkusega tegeleva üksuse, mis vaataks üle ja seiraks erinevaid tootlikkust edendavaid programme ning annaks neile juhiseid. Selles kontekstis on edusamm hiljutine tootlikkuse töögrupi moodustamine.

Palkade areng peaks olema seotud majanduse põhinäitajate arenguga

6. Praegune tööjõukulude ja tootlikkuse arengu lahknevus pole jätkusuutlik. Kui see kestab, võib konkurentsivõime sattuda veel suurema löögi alla ning üha enam ressursse suunduks suletud sektorisse, kus tootlikkuse kasv võib olla väiksem. Kiire palgakasv peegeldab eeskätt tööjõuturu pingeid, mida suudaks püsivalt leevendada vaid suurem tööjõupakkumine, kuid valitsuse palgapoliitika ja pikemat aega kestnud palgakasvu järelmõju mängivad siin samuti suurt rolli.

7. Tööjõupakkumise suurendamine on prioriteet. Käimasolev töövõimetuspensionisüsteemi reform on kiiduväärne samm selles suunas, kuna see peaks järgmiste aastate jooksul hakkama järk-järgult ressursse vabastama. Et Eesti valitsemissektor on teiste riikidega võrreldes suhteliselt suur, saab seal hõivatud tööjõudu vähendada kavandatust kiiremini, et erasektor saaks juurde vabu töökäsi. Majanduslikult atraktiivne on ka sisserändepiirangute leevendamine ning tööjõu kaasamine väljastpoolt linnakeskusi.  

8. Avalik sektor peab silmas pidama, et ta ei tohiks pidevalt olla palgatõstjate esirinnas. Viimasel kolmel aastal on palgad valitsemissektoris kasvanud märgatavalt kiiremini kui erasektoris ja miinimumpalka on juba viis aastat järjest kümne protsendi võrra tõstetud. See suurendab ohtu, et palkade kasv lahkneb majanduse põhinäitajate arengust, kuna põhjustab ülekandeefekti ja annab valesid signaale. Lisaks pole ootus, et Eesti palgatase ühtlustub kiiresti Lääne-Euroopa tasemega, kooskõlas praegu aeglasemas tempos kulgeva tootlikkuse kasvuga.

Majanduse toetamine konservatiivse eelarvepoliitikaga

9. Riigirahandus on endiselt suurepärases korras ning pakub piisavat puhvrit majanduse tsüklilises langusfaasis või üleilmsete finantsturgude hüplikkuse korral. Valitsemissektori brutovõlg moodustab SKPst vaid 10% ning on laias laastus kaetud likviidsete reservidega. Kuna majanduskasvu struktuur soodustab maksutulude laekumist ning investeeringud on kavandatust väiksemad, on oodata valitsemissektori eelarve ülelaekumist ja eelarveülejääk ulatub ilmselt 0,8%ni SKPst. Järgmise aasta eelarvekava vähendab seda ülejääki, peamiselt investeeringute mahu suurenemise tõttu, kuid see moodustab hinnanguliselt siiski umbes 0,4% SKPst. Vastav struktuurne ülejääk oleks sellest suurem.

10. Heas korras riigirahandus loob võimaluse valitud valdkondades tegutseda, jäädes siiski Eesti range eelarvepoliitika reeglite piiresse. Majanduse olukorda arvestades pole meetmed, mis ergutaksid niigi kiiret palgakasvu või stimuleeriksid sektoreid, mis juba nagunii toimivad oma tootmisvõimsuste piiril, ei vajalikud ega soovitatavad. Keskenduda tuleks hoopis abinõudele, mis edendaksid tootlikkust ja välist konkurentsivõimet. Kasvu soodustavaid meetmeid võiks mõõdukalt tugevdada määral, mida avalik sektor suudaks tõhusalt pakkuda ning erasektor otstarbekalt ära kasutada. Lisaks suurendaks välist konkurentsivõimet 2018. aastaks kavandatud sotsiaalkindlustusmaksu määra alandamise ettepoole nihutamine.

Finantsstabiilsuse säilitamine

11. Finantssektori tugevuse näitajad on väga head ning pangad suurendavad erasektorile laenude väljastamist sobival kiirusel. Finantssektori kapitaliseeritus, likviidsus ning tulukus on heal tasemel. Varade kvaliteet on kõrge. Laenude ja liisingu aastakasv on umbes 6%, nii et investeeringuteks on piisavalt ressursse. Kinnisvarahindade kasvu hiljutine aeglustumine kinnisvarapakkumise suurenemise taustal on tervitatav nähtus.

12. Finantsstabiilsust vahetult ohustavad riskid puuduvad. Põhjamaade emapankade haavatavuste võimaliku ülekandumise mõju summutamiseks tuleb pingutusi jätkata. Põhja- ja Baltimaade finantsstabiilsuse grupp, mille tegevust õigustatult taaskäivitatakse, on väärtuslik koostööplatvorm ning sellega peaks ühinema ka Euroopa Keskpanga ühtne järelevalvemehhanism, kes vastutab otseselt Eesti suuremate pankade järelevalvamise eest. Asjakohased ametivõimud peaksid sõlmima koostöökokkulepped nii likviidsustoe andmise kohta kui ka finantsstabiilsuse tagamiseks kõigis riikides kriisilahendamise korral. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahendamise kavade koostamine tuleb kiiresti lõpule viia ning neis peab tunnistama ka asukohariikides olevate filiaalide süsteemset tähtsust, isegi kui nende filiaalide tegevus moodustab vaid suhteliselt väikese osa suurte piiriüleste pangagruppide toimingutest.

Delegatsiooni liikmed tänavad Eesti ametivõime ja teisi asjaosalisi viljakate arutelude ning külalislahkuse eest.