Pierre Lafourcade et al. Tööturu modelleerimisest finantskriisi taustal

Occasional Paper Series 2/2016

Pierre Lafourcade, Andrea Gerali, Jan Brůha, Dirk Bursian, Ginters Buss, Vesna Corbo, Markus Haavio, Christina Håkanson, Tibor Hledik, Dmitry Kulikov, Matija Lozej, Brian Micallef, Dimitris Papageorgiou, Juuso Vanhala and Marin Zeleznik. Labour market modelling in the light of the financial crisis

2008. aasta finantskriisile järgnenud tööturutingimuste märkimisväärne halvenemine mitmes euroala riigis ning hõive visa taastumine võrreldes kogutoodanguga ka seitse aastat hiljem osundavad vajadusele üle vaadata Euroopa Keskpankade Süsteemis (EKPS) kasutatavad tööturu modelleerimise strateegiad ning neis kajastatud empiirilised seosed.

Kas tööturu pikale veninud nõrkust tuleks tõlgendada kui ebatavaliselt suure negatiivse makromajandusliku šoki tagajärge? Või on majanduskriisi põhjustanud finantstõrgete ning kriisi vältel paljudes Euroopa riikides avaldunud tööturutõrgete koosmõju muutnud omakorda hõive tsüklilist reaktsiooni ning võimendanud tavasuurusega šokkide edasikandumise mehhanisme?

Nendele küsimustele vastuse leidmiseks vaadeldakse käesolevas toimetises mõjusid agregeeritult. Esimeses osas uuritakse kogutoodangu ja tööpuuduse vahelise empiirilise seose stabiilsust (nn Okuni seaduse). Makroandmete põhjal ajas ning eri riikide ja mudeli identifitseerimismeetodite lõikes saadavad tulemused näitavad kindlalt nende kahe muutuja negatiivset seost tsüklilistel sagedustel. See ei tähenda, nagu poleks kriis neid muutujaid üldse mõjutanud: mõlemad – nii kogutoodangu kui ka hõive – olid nii mõneski riigis pärast kriisi märkimisväärses langustrendis, kuid see toimus kiiresti ja samas tempos, mistõttu liikusid tsüklilised komponendid koos tavapärasel ja ennustataval moel.

Kuna statistiliste filtrite kasutamisest saadud õppetunde on keeruline seostada struktuursete mudelitega, täiendab toimetise teine osa eelnevat analüüsi, kasutades kvartaalset projektsioonmudelit (ingl Quarterly Projection Model, QPM). Tegemist on poolstruktureeritud mudeliga, milles makromajanduslike muutujate tsüklilised komponendid tuletatakse teooriast tuntud tavapäraste võrranditevaheliste kitsendust kaudu. Euroala ja Ameerika Ühendriikide andmete analüüsil ilmneb, et Okuni seaduse stabiilsus tsüklilistel sagedustel jääb kehtima, kui seda kohaldada ka kõige hilisemale perioodile. Kui pärast finantskriisi peaks olema midagi muutunud, peaks see kajastuma andmete madalsagedusega komponentides, mida filtrid tõlgendavad kui trendiarengut.

Et seda seost täpsemalt uurida, lisame kvartaalse projektsioonimudeli muutujate kogumisse finantshäirete näitajaga (ingl Composite Index for Systemic Stress, CISS) ning kaasasime selle kas trendi või tsükliliste komponentide spetsifikatsiooni. Tulemused näitavad, et nii kogutoodangu kasvu kui ka tööpuuduse puhul selgitab CISS suurt osa trendi muutustest euroalal. Samas Ameerika Ühendriikide kohta see pigem ei kehti.

Toimetise kolmandas osas uuritakse, kuidas sobituvad saadud teadmised võimalike tagajärgede kohta tööturu modelleerimise strateegiatesse, mis tuginevad nn otsimis-sobitamismudeli (ingl search-and-matching) raamistikule. Viimast kasutatakse EKPSi struktuurses makromudelites üha enam.

Tööturu tavapärased sobitamismudelid ei sisalda piisavalt vahendeid, et taas välja tuua negatiivne seos kogutoodangu ja tööpuuduse vahel, kuna nn tööjõu kiilud (ingl labour wedge) ehk üldiselt öelduna kaugus turutasakaalust (selgitame seda lähemalt allpool) on mudelis protsüklilised, kuid andmetes tugevalt vastutsüklilised. Finantstõrgete analüüsis ulatuslikult kasutatavates mudelites (vt nt  Gertler ja Karadi (2010)) kiputakse jõudma järeldusele, et koos majanduskasvuga luuakse juurde ka töökohti (ingl job-full recovery), kuna pärast finantsteguritest põhjustatud madalseisu taastub hõive tavaliselt kiiremini kui kogutoodang. Seega uuritakse käesolevas toimetises Gertleri-Karadi mudeli laiendust, kus finantstõrked avaldavad pigem vahetult mõju tööturule kui kapitaliturule. Selline lähenemine loob hea aluse finants- ja tööturutõrgete vahelise seose modelleerimiseks, leides, et pärast „finantskriisi“ on hõive reaktsioon pikaleveninud ja toimub viitajaga.

Kuna toimetis keskendub modelleerimisega seonduvatele küsimustele, saab selle põhjal välja tuua vaid kaudseid poliitikasoovitusi. Uurimuse autoritel on sellegipoolest kaks olulist teemakohast märkust.

Esimene neist puudutab seda, kuidas on uurimuse tulemused seotud tavapäraste makromajanduslike stabiliseerimismeetmetega. Okuni seaduse stabiilsus tsükliliste sageduste juures ei viita kindlasti mitte sellele, nagu ei peaks poliitika kujundamisel tegelema suurte sisemajanduse kogutoodangu lõhede ja puuduliku nõudlusega. Kui sellised tsüklilised negatiivsed sündmused venivad pikale – nagu on üsna iseloomulik finantskriisi järgsele ajale –, tekib oht, et tsükliline tööpuudus muutub struktuurseks tööpuuduseks, mis omakorda avaldab mõju potentsiaalsele kogutoodangule (ehk trendile).

Teine märkus seondub vahetult mittestandardsete rahapoliitika meetmetega ning käimasoleva aruteluga, kuidas väljuda euroala praegusest aeglase kasvu ja suure tööpuuduse „lõksust“. Toimetises pakutud mudelilaienduses näidatakse, kui potentsiaalselt oluline roll on uute töökohtade loomiseta majanduskasvu (ingl jobless recovery) selgitamises finantstõrgetel. Samas ei tohiks seda siiski võtta kui kinnitust, et töötust saab tõhusamalt vähendada finantsstressi leevendamise, mitte hoolikalt välja töötatud struktuurireformidega. Vastupidi – QPMi protsess näitab, et kriisijärgsete suundumuste selgitamisel on finantstegurid euroala puhul tunduvalt tähtsamad kui USA-s, kus tööturud (ja kaubaturud) on väidetavalt paindlikumad. Kokkuvõttes ütlevad andmed meile pigem seda, et laiapõhjalist ja tõhusat struktuurireformide kava on praegu Euroopas vaja rohkem kui kunagi varem. 

DOI: 10.23656/24613800/22016/0056

Autorite kontaktaadress: Pierre.Lafourcade [at] ecb.europa.eu


Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.