9/2016 Merike Kukk. Mis käivitab laenuvõlgnevuse tekkimise? Tulemused paneelandmetest

Eesti Panga Toimetised
What are the Triggers for Arrears on Debt? Evidence from Quarterly Panel Data

Nagu ka USAs suurenes Euroopas 2000. aastate esimesel poolel leibkondade laenumaht märkimisväärselt – kodumajapidamiste laenude ja sissetuleku suhe tõusis euroalal 2000.–2007. aastal 19 protsendipunkti ning laenumahu osakaal aastases sissetulekus küündis 92 protsendini. Eestis kasvasid laenud veelgi äkilisemalt, laenu-sissetuleku suhe tõusis 2000. aasta 15 protsendilt 2007. aastal 88 protsendini.

2008.–2009. aasta majanduslangus tegi leibkonnad haavatavamaks ja makseraskused sagenesid. Euroopa Liidu tulu ja elutingimusi käsitleva uuringu (EU-SILC) järgi tipnes aasta jooksul kinnisvaralaenu või üüri tasumisega hätta jäänud leibkondade osakaal euroalal 2010. aastal 4,6 protsendi juures. Eestis jäi makseprobleemidega leibkondade osakaal mõnevõrra madalamale, 2,7 protsendi juurde. Järelmaksu või tarbimislaenu maksmisega hädas olnud leibkondade osakaal tõusis euroala riikides keskmiselt 3,1 protsendini, kuid Eestis kerkis see mõnevõrra rohkem, 4,7 protsendini. Euroopa riikide leibkondade makseraskuste tekkimise põhjuseid on majandusteadlased suhteliselt vähe uurinud ja käesolev uurimistöö aitab seda lünka täita.

Laenuvõlgnevuse tekkimist kirjeldatakse kahe juhtiva teooriaga, nn varade teooria (ingl equity theory)  ja nn maksevõime teooriaga (ingl ability to pay theory). Varade teooria järgi on kohustuste täitmata jätmine leibkondade strateegiline otsus, ent maksevõime teooria järgi tekivad leibkondadel laenuvõlad siis, kui nende sissetulek ei kata kohustuslikke kulutusi. Varade teooriat on uuritud eelkõige USAs, kuna mitmes USA osariigis väljastatakse laene regressiõiguseta. See tähendab, et kui eraisiku laenuvõlgnevuse tõttu läheb tagatisvara müüki ja vara ei kata olemasolevaid laenukohustusi, ei ole pangal õigust laenajalt lisavahendeid nõuda. Kuna aga Euroopa riikides väljastavad pangad täieliku regressiõigusega laene, mis tähendab, et laenaja peab tagasi maksma kogu laenusumma sõltumata tagatisvara väärtusest, on Euroopa riikides laenuvõlgnevuse peapõhjuseks eeldatavasti maksevõime. Selle kohta, et Euroopa riikides on makseraskused seotud tööturu šokkidega, on palju viiteid. Käesoleva uurimistöö eesmärk on pakkuda sellele hüpoteesile lisatõendeid Eestist. Uurimistöö keskendub sissetuleku ja laenudega seotud näitajate ning laenuvõlgnevuse tekkimise seoste uurimisele.

Autor kasutab uurimistöös suuremahulist andmebaasi, mis hõlmab ajavahemikku 2005. aastast kuni 2011. aastani, ning fikseeritud efektiga mudelit, et kontrollida mudelis indiviidispetsiifilisi vaadeldamatuid omadusi, mis võivad olla samuti seotud laenuvõlgnevuse tekkimisega. Arvutused on tehtud eri alamvalimite ja äritsükli perioodide kohta. Tulemused näitavad, et sissetuleku vähenemine ja laenu teenindamise koormuse suurenemine on olulised laenuvõlgnevuse tekkimise põhjused, kinnitades maksevõime hüpoteesi.

Eri sissetulekukvintiilide kohta tehtud arvutused osutavad, et kui sissetulek väheneb või laenu teenindamise koormus suureneb, tekib laenuvõlgnevus kõige lihtsamini madalaimasse sissetulekukvintiili kuuluvate inimeste puhul. Kõige kõrgemasse sissetulekukvintiili kuuluvate inimeste puhul ei olene laenuvõlgnevuse tekkimise tõenäosus laenu suurusest ega laenu teenindamise koormusest. Selles sissetulekurühmas osutab võla tekkimisele hoopis tarbimislaenu bilansi suurenemine, mis ei näita makseraskusi, vaid strateegilist käitumist. Äritsükli eri perioodide kohta tehtud arvutused viitavad, et laenu teenindamise koormus ja likviidsete varade vähesus on laenuvõlgnevuse tekkimisega tugevamini seotud majanduslanguse ajal, kuid tarbimislaenu roll laenuvõlgnevuse tekkimises on suurenenud pärast majanduslangust.

Uurimistöös hinnati, milline on seos uute laenude võtmise ja laenuvõlgnevuse tekkimise vahel. Töös leiti, et uued või täiendavad eluasemelaenud on seotud väiksema laenuvõlgnevuse tekkimise tõenäosusega. Samuti leiti, et 2006.–2007. aastal väljastatud eluasemelaenude võtjatel tekib laenuvõlgnevus väiksema tõenäosusega kui varasemal perioodil väljastatud laenude võtjatel. Kuigi seda perioodi iseloomustavad kõrged kinnisvara hinnad ja paindlikud krediiditingimused ning krediiditingimusi on seostatud laenuvõlgnevuse tekkimisega, käesolev uuring seda hüpoteesi ei kinnita.

Teistsugune pilt joonistub laenuvõlgnevuse tekkimise ja tarbimislaenude vahel. Laenuvõlgnevuse tekkimise tõenäosus on suurem tarbimislaenu väljaandmise kvartalis, mis viitab, et täiendava tarbimislaenu võtja on proovinud selle abil finantsraskusi lahendada. Laenuvõlgnevuse dünaamikat ei saa aga selgitada krediiditingimuste muutustega, kuna 2008.–2011. aastal väljastati laene rangetel tingimustel. Sel perioodil väljastatud tarbimislaenude võtjatel on aga suurem võlgnevuse tekkimise tõenäosus kui 2006. aastal või varem väljastatud laenude võtjatel.

Uurimistöö tulemused osutavad, et laenuvõlgnevuse ennetamiseks on kõige mõjusam tegeleda negatiivsete sissetulekušokkide ja laenude teenindamise koormusega. Üks oluline meede, millega pehmendada sissetuleku vähenemist, on nn omakindlustus likviidsete varade kogumise kujul. Uurimistöö aga viitab, et likviidsed vahendid ei ole makseraskustest hoidumisel määravad, kuna laenuvõtjate likviidsete varade maht on väga väike. Seetõttu võiks peatähelepanu suunata laenude teenindamise koormuse leevendamisele, mida saab teha intressimäärade alandamise või laenugraafikute pikendamisega.

DOI: 10.23656/25045520/92016/0001

Autori kontakt: merike.kukk [at] ttu.ee; merike.kukk [at] eestipank.ee


Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega