7/2017 Juan Carlos Cuestas, Yannick Lucotte ja Nicolas Reigl. Pangandussektori kontsentratsioon, konkurents ja finantsstabiilsus Balti riikides

Eesti Panga Toimetised 7/2017
Banking sector concentration, competition and financial stability: the case of the Baltic countries

Toimetises analüüsitakse võimalikku mittelineaarset seost konkurentsi ja pangandusriski vahel Balti riikide kommertspankade valimi põhjal ajavahemikul 2000–2014. Arusaam sellest, kas Balti riikide pangandussektori suur kontsentreeritus mõjutab pankade riskivõtmist ja seega ka finantsstabiilsust, on väga oluline nii regulatsioonide kui ka konkurentsipoliitika kujundamisel.

Struktuuriökonoomika teooria kohaselt toob konkurents turul üldiselt kaasa tarbijate makstavate hindade languse ning efektiivsuse suurenemise, kuna täiusliku konkurentsiga turul jäävad ellu üksnes kõige efektiivsemad ettevõtted. Selline valdav arusaam ei pruugi aga kehtida pangandussektori puhul, kuna pankadevaheline terav konkurents võib suurendada pangandussektori ebastabiilsust ja tuua kaasa finantskriisi, millel võivad olla pankade jaoks hävitavad tagajärjed. Ühest seisukohta pole selles osas välja toodud ka ei empiirilistes uuringutes ega teoreetilistes uurimustes. Seetõttu on veelgi olulisem analüüsida, kuidas pankadevaheline konkurents mõjutab pankade riskivõtmist ja seeläbi finantsstabiilsust.     

Teaduskirjandusest jäävad pankadevahelise konkurentsi ja finantsstabiilsuse vahelise seose puhul kõlama kaks vastandlikku seisukohta: “konkurents suurendab haavatavust” ja “konkurents suurendab stabiilsust”. Esimese järgi võib pangandussektori tugev konkurents ohustada finantsstabiilsust ja suurendada pankade haavatavust. Teine seisukoht põhineb seevastu eeldusel, et kui väiksema arvu pankade kätte koondub suurem turujõud, võib see suurendada nende pankade laenuportfellide riskitaset, kuna sellises olukorras püüavad pangad tõsta laenude intressimarginaale. Sel juhul muutub laenamine klientide jaoks kallimaks, mis võib kaasa tuua viivislaenude suurenemise.

Toimetis keskendub pangandussektori konkurentsi ja kontsentreerituse ning finantsstabiilsuse vahelistele seostele Eestis, Lätis ja Leedus. Balti riigid on hea näide äärmiselt kõrge kontsentratsiooniga pangandussektorist, kus turul on suhteliselt piiratud arv suuri, valdavalt välisomanduses olevaid panku. Uurimusse on kaasatud kõiki Balti riikide kommertspangad, mille kohta on olemas ajavahemikku 2000–2014 hõlmavad bilansiandmed. Uuring põhineb seega 40 panga tasakaalustamata paneelandmetel.

Uurimuses on valitud konservatiivne lähenemisviis ja kasutatud pankadevahelise konkurentsi mõõtmisel nii struktuurset kui ka mittestruktuurset näitajat. Struktuurse näitajana vaadeldakse turuosa ja mittestruktuurse näitajana Lerneri indeksit. Panga turuosa leidmiseks on panga varad jagatud riigi pangandussektori koguvaraga. Lerneri indeks mõõdab piirkulu ületava hinnalisandi kaudu ettevõtete hinnastamisjõudu ning selle väärtus jääb vahemikku 0–1 (s.t 0 vastab täiuslikule konkurentsile ja 1 täielikule monopolile). Seega on indeks ka konkurentsi lähendmuutuja, seda küll pöördvõrdeliselt. Lerneri indeksi peamine eelis on, et see on ainus ajas muutuv mittestruktuurne konkurentsinäitaja, mida saab arvutada ettevõtte tasandil.

Lisaks vaatleme kahte alternatiivset lähendmuutujat pangariski mõõtmiseks: Z-skoor (ingl k Z-score) ja laenukahjumi reserv protsendina kogulaenudest. Laenukahjumi reservi abil mõõdetakse krediidiriski, Z-skoor on aga levinud raamatupidamisnäitaja panga stabiilsuse mõõtmiseks, mille puhul võrreldakse kapitaliseerituse puhvreid ja tulu riskiga, mis tuleneb tulu kõikuvusest. Seega näitab Z-skoor, kui suur on tõenäosus, et pank muutub maksejõuetuks. Kõrgema Z-skoori väärtuse korral on see tõenäosus väiksem.

Andmete esialgne analüüs näitab, et turuosa järgi on pankade tegevus turul jagunenud Lätis suhteliselt ühtlasemalt kui Leedus või Eestis. 2014. aastal oli Leedus kahel pangal, AB SEB Bankasel and Swedbank AB-l, turuosa üle 30%, samas kui Lätis oli suurim turuosa Swedbank ASi käes (18,75% turust). Eestis domineerivad pangandussektoris kaks välismaist panka, SEB Pank ja Swedbank AS, kellele kahe peale kokku kuulub ligikaudu 85% pangandussektori varadest. Nende kahe panga puhul oli silmapaistvalt kõrge ka Lerneri indeksi väärtus –  2014. aastal 0,90 või üle selle – mis viitab sellele, et mõlema lähendmuutuja puhul võib välja joonistuda sarnane muster. Eesti puhul tervikuna võib täheldada turujõudu kirjeldava kahe lähendmuutuja puhul madalat korrelatsiooni. Erinevalt Eestist näitavad aga Läti ja Leedu andmed turuosa ja Lerneri indeksi vahel märkimisväärset korrelatsiooni.

Uurimuses analüüsitakse ka seda, kas pangandussektori kontsentratsiooni ja konkurentsi näitajate ning alternatiivsete riskinäitajate vahel esineb mittelineaarne seos. See on oluline poliitika väljatöötamise jaoks, sest nii saaks kindlaks teha, millisest piirist alates võib konkurents või ka konkurentsi puudumine hakata ohustama pangandussektori stabiilsust.

Uurimistulemustest ilmneb, et Lerneri indeksi ja Z-skoori vahel on statistiliselt oluline pöördvõrdeline U-kujuline seos. Pöördepunktid jäävad 0,57 ja 0,64 vahele, mis näitab, et seda piiri ületades võib turujõud hakata suurendama pangandussektori haavatavust. Lerneri indeksi ja laenukahjumi reservi vahel nii selget seost ei ilmnenud. Turuosa ja Z-skoori vahel olulist mittelineaarset seost ei leitud. Samas aga näitavad tulemused U-kujulist seost panga turuosa ja laenukahjumi reservi vahel. Turuosaga seotud koefitsientide hinnangud ja koosmõjutegur on tavatasemel statistiliselt olulised. Pöördepunktid jäävad 44% ja 52% vahele. Seega näitavad mittelineaarse analüüsi tulemused, et konkurentsi madal tase paneb pangad tõenäoliselt suuremaid riske võtma ja võib seetõttu Balti riikide pangandussektori stabiilsust kahjustada. Kooskõlas teoreetiliste eeldustega jõuti järeldusele, et Lerneri indeksi ja maksevõimelisust ohustavaid riske peegeldava Z-skoori vahel on väga stabiilne ja statistiliselt oluline U-kujuline pöördseos. See näitab, et pangandussektori haavatavus on suurem väga konkurentsitihedatel ja väga monopolistlikel turgudel ning kõige väiksem turul, kus valitseb mõõdukas konkurents.

Uurimuse tulemused näitavad, et pangandussektori struktuurimuutused on finantsstabiilsuse seisukohast otsustava tähtsusega. Seega peaksid panganduse järelevalve ja reguleerimise eest vastutavad poliitikakujundajad pöörama suuremat tähelepanu ühinemistele ja omandamistele, toetades neid turul, kus konkurents on tihe, ja püüdes neid vähemalt suurimate pankade puhul takistada, kui pangandusturg on väga kontsentreeritud.


Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.