Märksõnad: 

Hinnastabiilsuse eesmärk tähendab, et vältida tuleb nii pikaaegseid liiga kõrge inflatsiooni kui ka deflatsiooni perioode.

Inflatsioon on kaupade ja teenuste hindade üldine tõus pikema aja jooksul, mille tulemusel raha väärtus ja ostujõud vähenevad. Deflatsioon on seevastu kaupade ja teenuste hindade üldine langus pikema aja jooksul. Liigkiire inflatsioon on kahjulik mitmel põhjusel: see muudab majandusotsuste tegemise keeruliseks ja aeglustab majanduskasvu, lisaks vähendab inflatsioon säästude väärtust. Deflatsiooniga kaasnevaks ohuks on, et üldise hinnataseme langedes lükkavad inimesed oma tarbimist, ettevõtted aga oma investeeringuid edasi, ning majanduskasv aeglustub. Võib tekkida "deflatsioonilõks", millest väljuda on väga keeruline. Tagasimaksmata laenude reaalne väärtus suureneb, seetõttu satuvad laenuvõtjad raskustesse ning laenukahjude kaudu ohustab see ka finantsasutusi. Ettevõtetel on tihti raske palkasid langetada, isegi siis, kui nende toodangu hind langeb. See toob kaasa töötuse suurenemise ning pankrottide arvu kasvu.

Hinnastabiilsus aitab saavutada kõrgemat tööhõivet ja majandusaktiivsust, kuna

  • suurendab läbipaistvust - stabiilse hinnataseme korral mõistavad inimesed paremini hindade suhtelist muutust (s.o ühe kauba hinna muutus teise kauba hinna suhtes) ega aja seda segamini hinnataseme üldise muutusega. See võimaldab neil omakorda teha põhjendatud tarbimis- ja investeerimisotsuseid ning paigutada ressursse efektiivsemalt;
  • vähendab inflatsiooniriski preemiat intressimäärades - kui võlausaldajad on kindlad, et hinnad püsivad tulevikus stabiilsena, ei nõua nad varade hoiustamisega seotud inflatsiooniriski kompenseerimiseks lisakasumit ehk n-ö inflatsiooniriski preemiat. See alandab omakorda reaalintressimäärasid ja lihtsustab investeerimist;
  • vähendab tõenäosust, et eraisikud ja ettevõtted suunavad oma ressursse tootmisest välja, et kaitsta end inflatsiooni või deflatsiooni eest (st hajutada riske), näiteks sidudes lepingu järgi maksmisele kuuluvaid summasid hindade muutusega. Samuti võib kõrge inflatsioon ajendada varuma mitterahalisi varasid (näiteks kinnisvara);
  • vähendab maksu- ja sotsiaalsüsteemide põhjustatud moonutusi, mis mõjutavad majandusagentide käitumist. Inflatsioon või deflatsioon võib selliseid moonutusi süvendada, sest tavaliselt ei võimalda eelarvesüsteemid siduda maksumäärasid ja sotsiaalkindlustusmakseid inflatsioonimääraga;
  • aitab vältida sissetulekute ja rikkuse ümberjaotamist ootamatu inflatsiooni või deflatsiooni tagajärjel. Ootamatu inflatsioon või deflatsioon mõjutab eelkõige vähekindlustatud ühiskonnarühmasid, kellel on tavaliselt vähem võimalusi ennast taoliste hinnaliikumiste vastu kaitsta.

Hinnastabiilsuse kvantitatiivne määratlus

1998. aastal sõnastas EKP nõukogu hinnastabiilsuse kvantitatiivse määratluse: "Hinnastabiilsus tähendab euroala ühtlustatud tarbijahinnaindeksi (ÜTHI) aastakasvu alla 2%. Hinnastabiilsus tuleb säilitada keskpika aja jooksul". Lisaks selgitas nõukogu 2003. aasta mais, et kooskõlas selle eesmärgiga püüab ta hoida inflatsioonimäärad "keskpika aja jooksul alla 2%, kuid selle lähedal".

Miks "alla 2%, kuid selle lähedal"?
Inflatsioonimäär alla 2%, kuid selle lähedal, on piisavalt madal, et majandus saaks hinnastabiilsusest täiel määral kasu lõigata.

Samuti rõhutab see eurosüsteemi kohustust tagada sobiv inflatsioonitase, selleks et

  • vältida deflatsiooniriski. Hinnalanguse (deflatsiooni) tingimustes ei pruugi rahapoliitika intressimäärade abil suuta piisavalt majandust ergutada. Rahapoliitikaga on seega deflatsiooni vastu raskem võidelda kui inflatsiooni vastu. Arvesse tuleks võtta ka asjaolu, et hinnataseme muutuste mõõtmisel võivad tekkida vead;
  • toime tulla riikidevaheliste inflatsioonierinevuste mõjuga euroalal. See aitab vältida olukorda, kus osades riikides on liiga madal inflatsioon või isegi deflatsioon.