Rahapoliitika ülekandemehhanism sisaldab kanaleid, mille kaudu rahapoliitilised otsused mõjutavad majandust tervikuna, aga eelkõige hinnataset. Kuna rahapoliitika mõju edasikandumist iseloomustavad pikad viiteajad, siis on üsna raske täpselt ette prognoosida rahapoliitika mõju hinnatasemele ja majandusele.

Alloleval joonisel on kujutatud peamised ülekandekanalid.

Peamised ülekandekanalid

Muutus rahapoliitilistes intressimäärades

Keskpank laenab pangandussüsteemile raha ja võtab selle eest intressi. Kuna keskpank on monopolistlik rahapakkuja, saab ta määrata küsitava intressi suuruse.

Muutus rahapoliitilistes intressimäärades avaldab mitmesugust mõju

Mõju pankadele ja rahaturu intressimääradele

Muutus keskpanga fikseeritavates rahapoliitilistes intressimäärades mõjutab otseselt pankadevahelise rahaturu intressimäärasid ja seeläbi kaudselt laenu- ja hoiuseintressimäärasid, mida krediidiasutused pakuvad oma klientidele.

Mõju ootustele

Ootused rahapoliitiliste intresside muutuse osas mõjutavad keskmisi ja pikaajalisi intressimäärasid, kuna pikaajalised intressimäärad sõltuvad osaliselt turuootustest tulevaste lühiajaliste intressimäärade osas.

Rahapoliitika saab juhtida ka majandusagentide ootusi tulevase inflatsiooni osas ehk mõjutada hinnaarenguid. Keskpank, keda usaldatakse, suudab kindlamalt ohjeldada hinnakasvuga seotud ootusi. Sellisel juhul ei hakka majandusagendid hinnatõusu kartuses hindu tõstma või deflatsiooni hirmus neid langetama.

Mõju varade hindadele

Rahapoliitiliste otsuste mõju finantseerimistingimustele, majandusele ja turuootustele võib mõjutada varade hindasid (nt aktsiahinnad) ja vahetuskursse. Vahetuskursi muutused võivad omakorda vahetult mõjutada inflatsiooni, näiteks mõjutades importkaupade hulka tarbimiskorvis, kuid mõju võib ilmneda ka läbi muude kanalite.

Mõju säästmis- ja investeerimisotsustele

Muutused intressimäärades mõjutavad ka ettevõtete ning majapidamiste säästmis- ning investeerimisotsuseid. Kui muud tingimused jäävad samaks, muudavad kõrgemad intressimäärad laenamise tarbimise või investeerimise eesmärgil vähem atraktiivseks. Lisaks mõjutavad tarbimist ja investeerimist ka rikkuseefektist või tagatise väärtuse muutusest põhjustatud muutused varade hindades. Näiteks, kui kinnisvarahinnad tõusevad, siis majapidamised rikastuvad ja võivad suurendada oma tarbimist. Kinnisvarahindade langedes aga majapidamised hoopis vähendavad tarbimist

Varade hinnad võivad mõjutada ka kogunõudlust - näiteks tagatise kõrgema väärtuse kaudu, mis võimaldab laenuvõtjal võtta rohkem laenu, või vähendab riskipreemiat, mida pangad laenajalt nõuavad.

Mõju kogunõudlusele ja hinnatasemele

Muutused tarbimises ja investeeringutes muudavad toodete ja teenuste sisenõudlust võrreldes pakkumisega. Kui nõudlus ületab pakkumise, tekivad hinnatõususurved. Lisaks võivad muutused kogunõudluses kaasa tuua kas karmimaid või leebemaid tingimusi tööjõu- ja vahetarbekaupade turgudel. See aga mõjutab omakorda hinna- ja palgakujundust kõnealustel turgudel.

Mõju laenupakkumisele

Muutus rahapoliitilistes intressimäärades võib mõjutada pankade välisfinantseerimise hinda erinevalt, sõltuvalt panga kapitalipositsioonist ja omavahenditest. See kanal on eriti oluline kriisitingimustes, kui kapitali napib ja seda on keerulisem kaasata.

Samuti suurendavad kõrgemad intressimäärad riski, et laenuvõtjad ei suuda enam oma laene teenindada, ning pangad võivad pakkuda vähem laene majapidamistele ja ettevõtetele. See võib omakorda vähendada majapidamiste tarbimist ja ettevõtete investeeringuid.Lisaks traditsioonilisele laenukanalile, mis keskendub laenupakkumise mahule, eksisteerib ka riskivõtmise kanal, see tähendab, et pankade soov kanda laenupakkumisega seonduvaid riske võib väheneda. See kanal toimib üldjuhul kaheti:

  1. madalad intressimäärad kergitavad varade ja tagatiste hindu, mis koos usuga nende varade hinnakasvu jätkumisse paneb nii laenuvõtjaid kui panku võtma kõrgemaid riske;
  2. madalad intressimäärad muudavad riskantsemad varad atraktiivsemaks, kuna nende tootlus on kõrgem.

Pankade puhul väljenduvad need trendid tavaliselt krediidistandardite lõdvendamises, mis võib viia aga liigse laenupakkumiseni.