Eesti esimene päris oma valuuta - Eesti mark - võeti kasutusele 9 kuud pärast riigi iseseisvumist, 1918. aasta novembris. Keerulise sõja- ja majandusolukorra tõttu ei saanud mark kohe ainuvalitsejaks. Koos temaga käibisid tsaari-, kerenski-, ida- ja duumarublad, ida-, Saksa ning Soome margad. Mitme vääringu ringlus lõpetati ametlikult 1919. aasta 20. maist. Sel ajal polnud Eestis veel välja kujunenud iseseisvat pangandussüsteemi ega ka keskpanka.

Eesti Pank asutati Ajutise Valitsuse otsusega 1919.a. 24. veebruaril, mil kinnitati ka panga põhikiri. Põhikirja projekti olid koostanud tollane Eesti Vabariigi rahandusminister J. Kukk ja Eesti Panga juhatusliikme kandidaat M. Pung. 1919.a. 7. märtsil otustas Ajutine Valitsus luua Eesti Panga tegevuse käivitamiseks 3-liikmelise komitee, mis hakkas tööle Eesti Panga ajutise juhatusena. Samal päeval komandeeriti juhatuse koosseisu Eesti Vabariigi toitlustusministri kohusetäitja E. Aule, Tallinna advokaat M. Pung ning 18. märtsil ka kolmas liige - tuntud majandusõppejõud J. Sihver. 25. märtsil toimus ajutise juhatuse esimene ametlik koosolek, kus otsustati esitada Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks Eesti Panga juhatus. Ettepaneku alusel nimetati esimeseks Eesti Panga presidendiks M. Pung, asepresidendiks E. Aule ja direktoriks J. Sihver. Ajutine Valitsus otsustas assigneerida riigikassa summadest Eesti Panga põhikapitaliks 10 000 000 marka. 3. mail kanti see läbi Eesti Panga raamatupidamisest ja pank avas uksed.

Rahasüsteemi tihe seotus riigieelarvega, keskpanga koormamine investeerimislaenudega ja raha väärtuse püsimiseks vajaliku kattevara nappus viisid Eesti rahvusvaluuta kursi järsu languseni. Elu edendamiseks oli vaja stabiilsemat raha. 1928. aasta 1. jaanuaril lastigi käibele Eesti kroon, mis asendas senist sadat marka. Praeguse Eesti krooni eelkäija osutus stabiilseks vääringuks, sest suudeti vältida eelneva perioodi vigu: loobuti majanduse finantseerimisest Eesti Panga kaudu ja loodi piisav kulla- ning valuutareserv.

Eesti Panga järjepideva tegevuse katkestas Nõukogude okupatsioon 1940. aastal. Eesti Pank taasloodi ENSV Ülemnõukogu 1989.a. 15. detsembri otsusega 1990. aasta 1. jaanuarist. Panga presidendiks sai Rein Otsason. Vahetult pärast taasasutamist täitis Eesti Pank ka mõningaid kommertspanga funktsioone. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991.a. 19. detsembri otsusega kuulutati Eesti Pank 1919. aastal asutatud Eesti Panga õigusjärglaseks.

Alates 1991. aasta 1. oktoobrist on Eesti Panga president Siim Kallas.

Eesti Panga ülesanded

Eesti Panga koha Eesti majanduses määravad 1993. a. 18. mail Riigikogus vastu võetud Eesti Panga seadus ja Eesti Panga Nõukogu 1993.a. 23. novembri otusega kinnitatud Eesti Panga põhikiri.

Eesti Pank on Eesti Vabariigi keskpank ning 1919. aastal asutatud Eesti Panga õigusjärglane.

Eesti Pangal on Eesti raha emiteerimise ainuõigus. Tema ülesanded on: 

  • korraldada raharinglust nii siseriigis kui välisriikidega ja seista hea riigi vääringu stabiilsuse eest;
  • hoida riigi väärismetalli- ja välisvaluutavarusid ning korraldada nende kasutamist;
  • teostada järelevalvet kõigi Eesti territooriumil tegutsevate krediidiasutuste üle;
  • teha koostööd rahvusvaheliste raha-, pangandus- ja krediidiorganisatsioonidega ning pidada sidet teiste riikide keskpankadega;
  • sooritada pangatehinguid Eesti ja välisriikide raha, väärtpaberite ja muude valuutaväärtustega;
  • koostada Eesti maksebilanssi.

Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta annab oma tegevusest aru Riigikogule, ei allu Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatvale riigiasutusele.

Eesti Panga kõrgeim organ on Eesti Panga Nõukogu, mis koosneb esimehest ja kaheksast liikmest. Nii panganõukogu esimees kui liikmed kinnitatakse Riigikogu poolt ametisse 5 aastaks, v.a. ametikoha järgi nõukogusse kuuluvad Eesti Panga president ja Eesti Vabariigi rahandusminister, kelle liikmevolitused lõpevad nenede vabastamisel ametikohalt.

Eesti Panga presidendi nimetab Eesti Panga Nõukogu ettepanekul viieks aastaks ametisse Eesti Vabariigi president.

Eesti Pangal on keelatud otseselt või kaudselt krediteerida riigieelarvet ja kohalikke eelarveid.