1992. aasta lõpus alanud panganduskriisi tagajärgede kõrvaldamine ja pangasüsteemi ümberkorraldamine tõid pangainspektsioonile kaasa suure täiendava töökoormuse. Esmajärjekorras tuli tegeleda raskustesse sattunud pankadega ja paratamatult kannatas töö nendega, kes tegutsesid rahuldavalt või hästi. Samal ajal vajasid ümberkorraldamist ka pangajärelevalve sisemised funktsioonid ja tööjaotus. Pangajärelevalve kõikide aspektide koondamine üheks organisatsiooniliseks tervikuks ja pangajärelevalve ühtse organisatsioonilise struktuuri kujundamine sai üheks olulisemaks ülesandeks nimetatud valdkonnas. Sellest lähtudes toodi pankade litsenseerimise töögrupp üle pangainspektsiooni koosseisu ning moodustati Eesti Panga järelevalvekomitee, mis alustas tööd asepresidendi juhtimisel. Komitee peaülesandeks sai pangajärelvalve alase tegevuse koordineerimine kogu Eesti Panga ulatuses.

Need ümberkorraldused lõid vajalikud eeldused pankade pidevalt toimiva eelkontrolli süsteemi loomiseks, mis hõlmab nii uute, asutatavate pankade oodatava tegevuse perspektiivide hindamist juba enne tegevusloa väljaandmist kui ka funktsioneerivate pankade tegevuse jälgimist aruandluse alusel. Eelkontroll peaks võimaldama tekkivaid raskusi õigeaegselt avastada ja vältida.

Üks oluline aspekt pangajärelvalve töös on laenu-, valuuta-, ja teiste riskide arvestamine panga aktivate hindamisel. Nagu näitas Londoni audiitorfirma Price Waterhouse poolt koos pangainspektsiooni töötajatega PHARE abiprogrammi raames läbi viidud 7 suurema kommertspanga aruannete kohapealne kontrollimine, on meie pankade aktivate riskitase suhteliselt kõrge. Aktivate tegeliku riski suurus peab peegelduma ka pankade aruandluses, eriti puudutab see bilansiväliste aktivatega seotud riski. Järelikult on riski õige ja täielik hindamine ühtlasi ka usaldusväärse eelkontrolli süsteemi loomise eeldus.

Aasta jooksul toimunud ümberkorralduste tulemusena on muutunud pankade kohapealse kontrollimise sisu ja eesmärgid. Kui varem lahendati peamiselt kriisiseisundisse sattunud pankade tegevusega seotud konflikte ja osaleti oma tegevuse lõpetanud pankade likvideerimiskomisjonide töös, siis nüüd on kohapealne kontroll muutunud süstemaatiliseks ja omandanud tulevikku suunatud ennetava sisu.

Pangajärelevalve tööd takistab pankade tegevust reguleeriva seadusandluse puudulikkus, mille tõttu järelevalve töötajatel on sageli raskusi oma seisukohtade ja nõudmiste juriidilise põhjendamisega. Seadusandliku keskkonna parandamiseks alustati uue krediidiasutuste seaduse väljatöötamisega, võttes arvesse Euroopa Liidu ja Pangajärelevalve Baseli Komitee vastavasisulisi direktiive.

Nagu eelpool mainitud, oli eelkontrolli süsteemi käivitamise üks olulisemaid eeldusi pankade aruandluse ja arvepidamise kooskõlla viimine rahvusvaheliste standarditega.

UUS ARUANDLUSKORD

Alates 1993.a. 1. jaanuarist kehtestati Eesti pankadele uus aruandluskord, mis vahetas välja senikehtinud NSVL Riigipanga aruandlusvormistiku. Viimase asendamise vajadus oli tingitud eelkõige põhimõttelistest erinevustest pankade raamatupidamises sotsialismi ja turumajanduse tingimustes. Vana aruandlusvorm lähtus plaanimajanduse põhimõtetest ning ei võimaldanud kajastada pankade tegelikku finantsmajanduslikku olukorda. Praktikas tähendas see bilansinõuete erinevat tõlgendamist eri pankades ning muutis andmed raskesti võrreldavateks. Uue bilansivormi kasutuselevõtt pidi tagama selle ühese tõlgendamise kõikide pankade poolt ning tõstma kogu aruandluspaketi usaldusväärsust. Parema ülevaate saamiseks pankade strateegiast vahendite kaasamisel ja paigutamisel, samuti aktivate ja passivate juhtimisel, kehtestati rida lisaaruanded.

USALDATAVUSNORMATIIVID

Pankade võetavate riskide reguleerimiseks kehtestati neile alates 1993.a. 1. juulist uued usaldatavusnormatiivid: maksejõulisuse määr, likviidsusmäär, kliendi ja panga riskikontsentratsioon. Nende väljatöötamisel arvestati nii Eesti pangaduse arengutaseme kui Euroopa Liidus kehtivate normatiividega.

Usaldatavusnormatiivide kehtestamise siht oli pankade liigse riskivõtmise piiramine ning seega teenivad nad kogu pangandussüsteemi stabiilsuse tagamise ja kreeditoride huvide kaitse eesmärke.

Maksejõulisuse määr (panga omavahendite suhe riskiga kaalutud aktivate ja bilansiväliste kirjete summasse) - vähemalt 8%

Likviidsusmäär (panga likviidsete aktivate suhe jooksvatesse kohustustesse) - vähemalt 30%

Riskikontsentratsiooni piirmäär (suure riskikontsentratsiooniga klientide võlakohustuste summa suhe panga omavahenditesse) - 800%

Ühe kliendi maksimaalne võlakohustuste summa panga omavahenditest - 50 %

Valuutariski piiramiseks on kehtestatud netovälisvaluutapositsiooni piirmäär - panga valuutaaktivate ja valuutapassivate vahe ning kokkulepitud tähtajal toimuvate tehingute (mille eest raha on veel üle kandmata) suhe panga omakapitali. Panga kogu avatud netovälisvaluutapositsiooni piirmäär on 30%, s.h. üksikute valuutade osas kuni 10% ja Saksa marga puhul 250% (1994.a. veebruarist on DEM-i positsioon vaba).

1993. aastat tuleb siiski pidada pangajärelevalve alaste ümberkorralduste alustamise aastaks. On ilmselge, et nii uus aruandluspakett kui usaldatavusnormatiivide arvutamise juhendid vajavad suhteliselt edukale rakendamisele vaatamata täpsustamist ja korrigeerimist tulevikus.

Krediidiasutuste, samuti ka Eesti Panga järelevalvetegevust reguleeriva seadusandluse tugevnemisega peab ümber kujunema nii ühiskondlik suhtumine pangajärelevalve tegevusse kui ka tema koht moodsas panganduses.