1995. aastal jätkunud Eesti panganduse kiire kvalitatiivne ja kvantitatiivne areng tingis vajaduse jätkata ka kompleksse järelevalvesüsteemi organisatsioonilist ja metoodilist arendamist. Lähtudes krediidiasutuste seadusest, mis varasemast täpsemalt määratleb järelevalvealase töö eesmärgid ja sisu, kinnitas Eesti Panga Nõukogu pangainspektsiooni uue põhikirja, mis lähtub pangajärelevalve rahvusvaheliselt tunnustatud tavadest ning arvestab ühtlasi Eesti panganduse arengutaset. Vastavalt uuele põhikirjale loodi pangainspektsiooni koosseisus kolm allüksust: üldjärelevalve, vaatlev järelevalve ning kohapealne järelevalve. Organisatsiooniliste täienduste eesmärgiks oli süvendada spetsialiseerumist konkreetsetes järelevalve valdkondades, mis peaks allüksuste vahelise koostöö tulemusena andma parema lõpptulemuse. Järelevalvetööks vajaliku info paremaks koondamiseks ja süstematiseerimiseks loodi krediidiasutuste register, mis sisaldab litsentseerimist ja järelevalvet kajastavaid andmeid.

Üldjärelevalve

Üldjärelevalve ülesanne on luua krediidiasutuste seadusest ja teistest õigusaktidest tulenev õiguslik baas pangainspektsiooni tegevuseks (seadusega ette nähtud juhendid, eeskirjad, reglemendid ja protseduurireeglid, mis reguleerivad krediidiasutuste asutamist, nende tegevust ja selle lõpetamist).

Üldjärelevalvetöö tähtsaim osa on krediidiasutuste litsentseerimine. Litsentseerimiseeskirjadega kehtestatakse krediidiasutuste tegevuse põhinõuded, mida nad on kohustatud pidevalt järgima. Eriti oluline on litsentseerimisele eelnev töö, sest välja antud litsentsi peatamine või tühistamine on reeglina seotud juriidiliste probleemidega, võib kahjustada kreeditoride huve ning pangandussüsteemi usaldusväärsust.

Krediidiasutusele asutamisloa andmisel hinnatakse kapitali olemasolu ning selle päritolu, juhtkonna kompetentsust ja ärialast reputatatsiooni, samuti kavandatava krediidiasutuse perspektiivi pangandussüsteemis. Kreeditoride kaitse seisukohalt pööratakse erilist tähelepanu aktsionäridele, eriti neile, kellele kuulub krediidiasutuses oluline osalus. Uuritakse aktsionäride senist majandustegevust ja hinnatakse nende äriplaanide reaalsust. See peaks kokkuvõttes andma veendumuse, kas krediidiasutusel on perspektiivi ning kas aktsionäride finantsseis ja ärialane kompetentsus tagavad pangale vajaduse korral toetuse. Krediidiasutuste seaduse nõuete eiramise puhul rakendatav rangeim sanktsioon on tegevuslitsentsi tühistamine, millele reeglina järgneb krediidiasutuse töö lõpetamine.

Alates 1996. aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud 50 miljoni krooni suuruse omavahendite miinimumnõude täitmiseks emiteerisid pangad 1995. aastal aktsiaid, mitmed pangad liitusid või kaasasid väliskapitali, mitu panka väljus rahvusvahelisele kapitaliturule ning mitmed kaaluvad oma tegevuse laiendamist välisriikidesse. Need protsessid on mõjutanud Eesti finantssektorisisest integratsiooni ning rõhutanud veelgi Eesti erinevate järelevalveinstitutsioonide koostöö vajadust.

Välisriikide krediidiasutuste allasutuste asutamine Eestis, väliskapitali kaasamine Eesti krediidiasutuste kapitali ja meie pankade järjest aktiivsem osalemine rahvusvahelistel finantsturgudel näitab, et Eesti pangandus internatsionaliseerub. Panganduse muutumine avatumaks ja rahvusvahelisemaks on positiivne nähe, kuid see toob kaasa ka uusi probleeme, mida saab lahendada üksnes koostöös teiste riikide pangajärelevalve asutustega.

Koostöö toimub vastastikuste kokkulepete alusel, millega reguleeritakse omavahelist tööjaotust ja ametialase informatsiooni vahetamist välismaiste pangaasutuste konsolideeritud järelevalve osas. Selline koostöökokkulepe on sõlmitud Soome pangajärelevalvega ning samasuguse leppe kavatseb pangainspektsioon sõlmida veel mitme välisriigiga.

Teine suund on koostöö Baseli Pangajärelevalve Komiteega ning Kesk- ja Ida-Euroopa Riikide Pangajärelevalve Grupiga. Neilt on Eesti Pangainspektsioon saanud järelevalve probleeme käsitlevaid metoodilisi materjale, samuti on osaletud nimetatud asutuste korraldatud kohtumistel.

Arvestades rahvusvahelist praktikat, valmis 1995. aastal Eestis hoiusekindlustuse seaduse eelnõu. See esitati 1996. aasta algul Valitsusele läbivaatamiseks. Eelnõu koostamisel on lähtutud eelkõige väikehoiustajate huvidest, arvestades ühtaegu ka Euroopa Liidu vastava direktiivi seisukohti.

Vaatlev järelevalve

Vaatleva järelevalve eesmärk on hankida krediidiasutuste kohta võimalikult palju informatsiooni kohapealset kontrolli teostamata. Peamiseks infoallikaks on krediidiasutuste poolt keskpangale esitatavad aruanded, millele lisandub informatsioon muudest allikatest (sh. kohapealse kontrolli tulemused). Lisaks üksikute krediidiasutuste analüüsile vaadeldakse ka pangandussüsteemi tervikuna (seda nii Eesti majanduse arengu taustal kui ka teiste riikide pangandussüsteemidega kõrvutades). Vaatlev järelevalve võimaldab näha esialgseid ohte ning teavitab neist kohapealset järelevalvet, kes vajaduse korral täpsustab olukorda.

Järelevalvealase töö efektiivistamiseks loodi vaatleva järelevalve üksus 1995. aasta suvel ka Eesti Pangainspektsioonis. Kuigi analoogilise tööga tegelesid Eesti Panga pangastatistika ja -analüüsi osakond, samuti pangainspektorid ka varem, võimaldab konkreetselt järelevalvelise suunitlusega pangandusanalüüsi kontsentreerimine ning vahetu side kohapealse järelevalvega senisest süsteemsemat lähenemist.

Vaatleva järelevalve üksuses loodi krediidiasutuste jälgimise süsteem, mida aasta jooksul täiendati uute indikaatorite ning töömeetoditega. Kuna krediidiasutused esitavad oma kasumiaruande keskpangale kord kvartalis, siis toimub ka süsteemsem analüüs iga kolme kuu tagant. Pangad on jaotatud võrreldavaisse gruppidesse, kus nende näitajate muutumist kõrvutatakse muu hulgas ka grupi keskmistega, Eesti pangandussüsteemi keskmistega ning mõningate arenenud pangandusega riikide vastavate näitajatega. Üldiselt baseerub analüüs bilansi ja kasumiaruande omavahelisel seostamisel (tulukus, tootlikkus, struktuur, marginaalid jne.) ning tulemuste hindamisel nn. riskifaktorit arvestades (krediidi-, likviidsus-, valuutarisk). Ehkki IMF-i eksperdid andsid olemasolevale süsteemile positiivse hinnangu, on varajase hoiatuse süsteemi täiustamine veel ees.

Oluliselt võimaldavad vaatleva järelevalve andmebaasi täiustada 1996. aasta algusest kehtima hakanud uued krediidiasutuste usaldatavusnormatiivide arvutamise juhendid ja aruandluse uus kord. Põhjalikult täieneb kapitali adekvaatsuse ning riskikontsentratsiooni regulatsioon, oluliselt muutub likviidsuse aruandlus ning uue vormina hakkab kehtima investeeringute aruanne. Võib väita, et 1996. aastast alluvad Eesti krediidiasutused antud valdkonnas paljuski samasugusele regulatsioonile, nagu arenenud pangandusega riikide pangad. Seega on ka näitajad teiste riikide omadega võrreldavad.

Edaspidi tuleb põhjalikult vaadeldavaid valdkondi laiendada. Nimetada võiks bilansis nn. pangaportfelli ja nn. kauplemisportfelli eraldamist, intressiriski jälgimist, kapitali kolmanda kihi kasutuselevõttu, pankade ning erinevate majandusharude vaheliste seoste jälgimist, bilansivälise tegevuse senisest põhjalikumat vaatlust jne. Möödapääsmatu on konsolideeritud aruandluse sisseseadmine ning selle kaudu konsolideeritud järelevalve poole liikumine.

Eriti tähtis on krediidiasutuste riskide juhtimise süsteem. Kuna keskpanka saadetava informatsiooni põhjal saab teha vaid üldisi järeldusi, siis on oluline see, kuidas konkreetne krediidiasutus ise oma riske ohjab. Rahvusvahelisel tasandil on järelevalvealase töö viimase aja olulisim muutus just põhirõhu asetamine krediidiasutuste riskide juhtimise süsteemide adekvaatsusele.

Kohapealne järelevalve

Kohapealse järelevalve eesmärk on krediidiasutuse kõigi tegevusvaldkondade detailne ning kompleksne kontroll, mis peab andma ülevaate krediidiasutuse juhtimissüsteemi adekvaatsusest, tema strateegia ja poliitikate paikapidavusest, samuti tagasisideme vaatlevale järelevalvele esitatavate aruannete õigsusest ja kvaliteedist. Kohapealse kontrolli võib tinglikult jaotada plaanilisteks inspekteerimisteks, mis hõlmavad kõiki panga tegevusvaldkondi või kindlat tegevussfääri, ning erakorralisteks inspekteerimisteks, mille põhjuseks võivad olla nii vaatleva järelevalve signaalid kui ka olulised muutused krediidiasutuse tegevuses.

1995. aastal oli kohapealne järelevalve endiselt järelevalvealase töö domineeriv osa, kuna vaatleva järelevalve süsteem oli loomisjärgus ning pankade poolt edastatud aruandlus ei võimaldanud luua terviklikku pilti nende finantsmajanduslikust olukorrast.

Kohapealse järelevalve areng on johtunud pangainspektsiooni organisatsioonilistest ning metoodilistest muutustest. Selle järelevalvega tegelevatele inspektoritele on määratud kindlad pangad, millega on tugevdatud järelevalve järjepidevust.

Pangasüsteemi areng tingis vajaduse muuta senine, peamiselt laenuportfelli hindamisele kontsentreerunud järelevalve integreeritumaks ja suunitletumaks. Inspekteerimine toimub rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika alusel ning plaanipäraselt. Metoodika kätkeb endas aktivate kvaliteedi, kapitali stabiilsuse ning tugevuse, tulukuse, aktivate ja passivate juhtimise ning juhtkonna töö efektiivsuse kompleksset hindamist. Suurt tähelepanu pööratakse sisemiste protseduurireeglite ühtsusele ja efektiivselt toimivate riskide juhtimise ja jälgimise süsteemide olemasolule. Kohapealse järelevalve ülesanne on teadvustada vajadust luua pankades sisekontroll ning tagada selleks tööks ette nähtud tingimused.

Kohapealne järelevalve on pööranud tähelepanu ka laialdasemale informatsioonivahetusele pangainspektorite ja välisaudiitorite vahel. See eeldab aga nende volituste ning koostöö protseduurilise aluse täpset kirjeldamist õigusaktides.Tihenenud on inspektorite koostöö vaatleva järelevalvega, samuti üldjärelevalve grupiga, kes kindlustab inspektoritele seadusandlikud, juhend- ning protseduurilised materjalid ja nende õigusalase nõustamise.