JÄRELEVALVE ÜLDINE ARENG EESTIS

Eesti pangajärelevalve lähtub rahvusvaheliselt aktsepteeritud seisukohast, et panganduse täielikku stabiilsust pole võimalik tagada, kuid järelevalve ülesanne on teha kõik temast olenev stabiilsuse toetamiseks, vähendades sellega võimalikest finantskriisidest ühiskonnale sugenevaid kulutusi. Järelevalve käigus pööratakse peatähelepanu neile pankadele, kellel on kogu süsteemi stabiilsusele määrav mõju, ja konkreetsetes pankades neile valdkondadele, millel on antud panga seisukohalt suurem tähtsus.

Eesti ühiskonnas juurdub üha enam arusaam, et turumajanduse tingimustes on pangad oma tegevuses iseseisvad ning kannavad seega ka täielikku vastutust oma äritegevuse tulemuste eest. Järelevalve ülesanne ei ole asendada panga juhtkonda ega piirata turu distsiplineerivat mõju. Pankade igapäevategevusse sekkutakse vaid juhul, kui:

  1. need ei järgi krediidiasutuste seadust või muid panga tegevust reguleerivaid õigusakte;
  2. võtavad endale ülemäära suuri riske.

Pangajärelevalve on oma tegevuses sõltumatu, vaba igasugustest poliitilistest mõjustustest ja kõik tema funktsioonid alates andmebaasi moodustamisest ja lõpetades sanktsioonide rakendamise, regulatsiooni väljatöötamise ning rahvusvahelise koostöö korraldamisega moodustavad ühtse terviku.

1996. aastal pööras pangajärelevalve peamist tähelepanu krediidiasutuste töö jälgimisele. Eriti analüüsiti kapitali piisavust, omanikeringi muutusi ja seoses viimasega ka aktsiakapitali võimalikku kontsentratsiooni, aktivate kvaliteeti, sisemiste protseduurireeglite ja riskijuhtimissüsteemide taset. Aastaplaani kohaselt inspekteeriti kõiki kommertspanku ja teostati ka järelkontrolli. Tõhustati kapitali järelevalvet, ühendati vaatlev ja kohapealne järelevalve ning kujundati uus, järelevalve kõiki etappe ja valdkondi hõlmav ühtne järelevalveprotseduur. Selle rakendamisega tugevnevad järelevalve ja kommertspankade vahelised kontaktid ja suureneb järelevalve tulemuslikkus.

Töökorralduse muudatused võimaldasid paremini kontsentreeruda olulisemate riskide spetsialiseeritud jälgimisele ja järelevalve käsutuses olevaid ressursse tulemuslikumalt kasutada. Panga tegevuse seaduslikkuse jälgimine jääb üha enam panga enese tugevneva sisekontrolli ülesandeks, pangajärelevalve töö aga keskendub panga arengustrateegia hindamisele ja prognoosidele.

PANGANDUSE ARENG JA JÄRELEVALVETÖÖ PRIORITEEDID

Eesti pangandusturg ei ole lõplikult välja kujunenud, kuigi lühikese ajaga on läbi tehtud väga kiire areng. Siiski ei ole mõned pangad veel suutnud täpselt määratleda oma kohta turul ning turu korrastumine ja ühtlustumine jätkub ilmselt mõnda aega.

1996. aastal avaldas Eesti pangaturule olulist mõju järjest tihenev konkurents. Kvaliteedi parandamise ja stabiilsuse tugevnemise aluseks kujunes üha selgemalt protsesside ja toimingute standardiseerimine.

Väikepankadel on konkurentsikeskkonna kujundajana täita oluline roll. Neil on küll raske suurematega võrdväärselt tegutseda, kuid lõpliku hinnangu annab siiski turg, kus pearõhk asetatakse pangateenuste kvaliteedile. 1996. aastal alanud arengu jätkudes suureneb erinevatele kliendigruppidele suunatud finantsteenuste komplekssus ja usaldusväärsus ning kujunevad erinevad ja individuaalsed teenustepaketid. Tugev konkurents tingib ühtlasi vajaduse, et teenuste mahu kasvades suureneksid ka panga omavahendid.

Pankade tegevuses suureneb väärtpaberioperatsioonide osa. See on ülemaailmne protsess, mis hakkab avalduma ka Eestis, sest annab pankadele võimaluse kapitalile täiendavat ja seejuures operatiivsemat rakendust leida. Võib eeldada, et seoses investeeringute ümberorienteerumisega väärtpaberiturule väheneb Eesti finantsturul edaspidi pankade traditsiooniline hoiustaja-laenaja ja maksevahendaja osa ning laenude võtmise kõrval tähtsustub väärtpaberitega kauplemine. Sellega muutuvad ka pankade turuosa hindamise kriteeriumid. Määrav ei ole enam üksnes bilansimaht, vaid ka turu tuluosa suurus. Kuid usaldusväärsuse hindamise mõõdupuuks jääb ikkagi bilanss, mille kasvu allikaks on täiendavad investeeringud ja omakapitali suurenemine.

Panganduse praegusele arenguetapile on iseloomulik pankade tegevuse pidev komplitseerumine. Tulemuseks on krediidi- ja finantseerimisasutuste konsolideeritud gruppide, samuti erinevate finants- ja segategevusega ühenduste - konglomeraatide teke. See tähendab uut organisatsioonilist kvaliteeti, mis esitab uusi, kõrgendatud nõudeid ka pangajärelevalvele.

Juhtimine ja sisekontroll

Krediidiasutuse juhtimise edukus sõltub sellest, kui kvaliteetne ja ammendav on juhtkonna käsutuses olev informatsioon krediidiasutuse tegevuse ja selles sisalduvate riskide kohta igal ajahetkel. Infosüsteemide puudulikkus ja töötajate volituste ning vastutuse piiritlematus soodustavad põhjendamatut riskivõtmist ja riski tegeliku suuruse väärhindamist. Tõese informatsiooni puudumine muudab kompetentsete otsuste tegemise juhtkonna jaoks raskeks, see aga võib ohustada nii omanike kui ka klientide huve.

Selliste probleemide tekkimist peab aitama vältida hästi toimiv sõltumatu sisekontroll, mille keskne ülesanne on uurida ja hinnata krediidiasutuse töö sisemist korraldust, selle usaldusväärsust ja efektiivsust. Ehkki sisekontrolli töö organiseerimine on eelkõige sisekontrolli enese otsene ülesanne, peavad selleks vajalikud tingimused ja keskkonna looma panga nõukogu ja juhatus - see peab olema nende juhtimistegevuse lahutamatu osa.

Krediidiasutuste seaduse jõustumisega 1995. aastal sai sisekontrolli tegevus Eesti panganduses seadusliku aluse. 1996. aastat võib sisekontrolli vajalikkuse ja olemuse teadvustamise seisukohalt kommertspankades nimetada stardiaastaks. Eesti Panga presidendi määrusega kinnitati 1996. aasta veebruaris metoodilised soovitused, millele tuginedes kujundasid pangad aasta jooksul välja sisekontrolli-alase töö. Enim raskusi valmistas sisekontrolli sõltumatuse tagamine ja kvalifitseeritud personali leidmine. Et kontrollida ja auditeerida oma kolleege, selleks ei piisa tehnilisest vilumusest - mõnes pangas on vaja teha veel suurt tööd sihikindlate siseaudiitorite kujundamiseks.

Infosüsteemide turvalisus ja töökindlus

Pankade infosüsteemi ja sisekontrolli küsimustega haakub tihedasti infosüsteemide turvalisus. Sellest kujunes 1996. aastal üks järelevalvetegevuse prioriteete. Selgitati välja kõigi kommertspankade infosüsteemide turvalisuse olukord. Küsitluse üldistatud andmete põhjal kavandati edasised sammud. Infosüsteemide töökindlus ja turvalisus on panga tegevuse julgeoleku tagamise oluline komponent, mille juhtimisele ja kontrollile tuleb pöörata täit tähelepanu. Teadvustamaks uute tehnoloogiatega kaasnevaid riske, korraldas pangajärelevalve koostöös infosüsteemide audiitorite ühinguga kommertspankade töötajatele seminari "Juhtkonna roll infoturva tagamisel". 1996. aasta finantstulemuste auditeerimisega kaasneb pankades ka infotehnoloogiline audit.

1996. aastal Eesti panganduses laiemalt levima hakanud sularahaautomaadid ning esimesed makseautomaadid, telepangandus ja internetipangandus on kõik seda laadi teenused, mis eeldavad andmekaitse kõrget taset. Vastavate turvasüsteemide kvaliteeti suudavad kontrollida ainult kvalifitseeritud eksperdid.

Riskijuhtimissüsteemid

Nagu rahvusvahelises pangajärelevalves, nii on ka Eestis märgatavalt tähtsustunud krediidiasutuse riskijuhtimissüsteemide probleemid. Et järelevalvele esitatav kohustuslik informatsioon ei saa olla detailselt ammendav, võimaldab see teha vaid üldisemaid järeldusi. Seetõttu on väga oluline, kuidas konkreetne krediidiasutus ise jooksvalt oma riske ohjab. Järelevalve asetab põhirõhu krediidiasutuste riskijuhtimissüsteemide efektiivsust ja otstarbekohasust tagavate miinimumnõuete kehtestamisele ja nende täitmise kontrollile.

Eesti Pank nõuab pankadelt juba mõnda aega erinevate riskide juhtimisel kasutatavate protseduuride kirjeldusi. 1996. aastal jõustunud täpsustatud usaldatavusnormatiive puudutavas määruses on esmakordselt selgelt sätestatud nõue, et pangal peab iga riskivaldkonna kohta olema formuleeritud eraldi riskijuhtimise strateegia, mille pädev juhtorgan on oma kirjaliku otsusega kinnitanud.

Panga finantsjuhtimise edasises käsitluses tuleb selgemalt välja tuua kaks valdkonda - kapitali ja kulude juhtimine. Kapitali juhtimise eesmärk on suurendada panga omakapitali panga usaldusväärsust kahjustamata. Kulude juhtimine peab tagama tulude plaanitud kasvu ning kõigi intressikulude ja intressiväliste kulude kindla ohjamise.

PANGANDUSALASE SEADUSANDLUSE KORRASTAMINE

Kuigi Eesti pagandusseadusandlust võib muude finantsaladega võrreldes suhteliselt ulatuslikuks ja arenenuks pidada, on siingi mitmeid murettekitavaid vajakajäämisi. Seni puudub hoiuste tagamise seadus ning täiendamist vajab krediidiasutuste seadus. Rahandusministeeriumi juhtimisel on väljatöötamisel rahapesu seadus, mis hakkab reguleerima ka krediidiasutuste ja uurimisorganite vahelist koostööd selles valdkonnas. Seaduseelnõu töögrupis osaleb ka pangajärelevalve esindaja. Probleeme tekitab ka finantssüsteemi mittepanganduslike sfääride, näiteks mitmesuguste finantseerimisasutuste tegevuse seadusandliku reguleerimise puudulikkus, võla- ja lepinguõigusealaste küsimuste ebapiisav reglementeeritus jms.

Hoiuste tagamise seadus

Hoiuste tagamise seaduse eelnõu näeb ette luua fond, mille eesmärk on tagada krediidiasutuse maksujõuetuks muutumise korral hoiuste väljamaksmine seadusega ettenähtud ulatuses ja korras. Seega toimiks fond üldsuse huvides, suurendades pangasüsteemi usaldusväärsust ja stabiilsust. Eelnõu arvestab Euroopa Liidu vastava direktiivi nõudeid.

Seaduse jõustumisel tagatakse nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute hoiused 20 000 Eesti krooni ulatuses ühe hoiustaja kohta. Hoiuste tagamise lõpliku suuruseni - 20 000 eküüni - jõutakse 15 aasta jooksul. Seaduseelnõu näeb ette ka hoiustaja omavastutuse 10% ulatuses, mis tähendab, et fond hüvitab tagatud hoiustest 90%. Omavastutuse põhimõte on kooskõlas rahvusvahelise praktikaga. Hüvitamata jäänud osas säilib hoiustajal nõudeõigus pankrotistunud panga vastu. Ka fondil tekib nõudeõigus pankrotivarale väljamakstud summade ulatuses.

Arvestades Justiitsministeeriumi ja Rahandusministeeriumi märkusi, samuti tsiviilseadustiku üldosas tehtud muudatusi, tehti eelnõusse 1996. aasta lõpul mõningaid parandusi ja täiendusi. Eelnõu menetlemist Riigikogus on oodata 1997. aastal.

Krediidiasutuste seaduse uus redaktsioon

Praegu kehtiva krediidiasutuste seaduse jõustumisest möödunud kahe aasta jooksul on Eesti õigussüsteem oluliselt arenenud ja kehtima on hakanud mitmed uued seadused. Kiiresti on muutunud ka pangandus. Seetõttu tekkis vajadus uuendada krediidiasutuste seadust.

Uue redaktsiooni koostamise üldsuund oli konkretiseeriv. Peamine rõhk pandi suuremale detailiseeritusele ning panga nõukogu ja juhtkonna vastutuse suurendamisele krediidiasutuse töö tulemuste eest. Pangajärelevalve kui pangaturu stabiilsuse säilitamiseks ja kreeditoride huvide kaitseks tegutseva riikliku järelevalveasutuse ülesandeks on jälgida krediidiasutuste juhtorganite tegevuse vastavust kehtivatele seadustele ja nende alusel kehtestatud juhistele. Otseselt sekkutakse krediidiasutuste tegevusse ainult seadusega ette nähtud üksikjuhtudel.

Pangandus on riigi finantssüsteemi üks, kuid seejuures olulisim osa, mille tasakaalustatud areng peab soodustama kogu finantssüsteemi tasakaalu säilitamist. Krediidiasutuste seadus reguleerib küll pankade arengut süsteemisiseselt, kuid pangandust ohustavad ka finantssüsteemi muudest, seadusandlikult reguleerimata sfääridest lähtuvad mõjud. Siia kuuluvad eeskätt erinevate nimetuste all finantsvahendajatena tegutsevad asutused, näiteks pandimajad. Nende valdkondade reguleerimine ja järelevalve ei ole aga seadusega kindlaks määratud.

Rahapesu

Eestis astuti esimene samm rahapesu tõkestamise valdkonnas vastava peatüki lülitamisega 1995. aasta jaanuaris kehtima hakanud krediidiasutuste seadusse. Sellega kohustati krediidiasutusi kõik oma kliendid identifitseerima ning koguma ja säilitama informatsiooni nende suuremahuliste tehingute kohta. Eesti Panga presidendi määrusega kehtestati 1996. aasta maikuus krediidiasutustele hoolsus- ja protseduurinõuded seaduse rahapesu tõkestamist käsitlevate sätete rakendamisel. Praeguseks on selgunud, et täiendavat reguleerimist vajab kogunenud informatsiooni edastamise kord krediidiasutuse algatusel, juhul kui selleks on küllaldane alus.

Oluline on seadusandlikus korras kindlaks määrata krediidiasutuse poolt väljastatud konfidentsiaalse informatsiooni hoidmise ja edasise kasutamise kord uurimisasutustes, samuti krediidiasutuse ja tema töötajate õiguslik kaitse juhuks, kui kahtlustäratava informatsiooni heauskse avaldamise tulemusena tekitatakse kliendile kahju.

Hindamaks panganduse tegevust rahapesu tõkestamisel, tuleb arvestada, et rahapesu ei ole Eestis käesoleval ajal kvalifitseeritav kriminaalkuriteona. Kõigis krediidiasutustes on määratud pangajärelevalve ja uurimisasutustega sidepidamiseks vastavate volitustega kontaktisikud niivõrd, kuivõrd seadusandlus seda praegu võimaldab. Rahvusvahelise koostöö arendamiseks on loodud kontaktid Soome, Taani, Hollandi ja Belgia asutustega, kes teostavad järelevalvet rahapesu valdkonnas.

USALDATAVUSNORMATIIVID

1996. aasta algusest hakkasid kehtima uued krediidiasutuste usaldatavusnormatiivide arvutamise juhendid ja aruandluse uus kord. Põhjalikult täiendati kapitali adekvaatsuse ja riskikontsentratsiooni regulatsiooni, oluliselt muutus likviidsuse aruandlus ning uue vormina hakkas kehtima investeeringute aruanne. 1996. aastast alates alluvad Eesti krediidiasutused antud valdkonnas Euroopa Liidu liikmesriikide pankadega analoogilistele nõuetele, välja arvatud mõned üksikelemendid.

Eestis mõõdetakse kapitali adekvaatsust järgmiselt: panga omavahendid jagatakse riskiga kaalutud aktivate ja bilansiväliste kohustuste ning 2%-list omavahendite taset ületava netovälisvaluutapositsiooni summaga. Selle suhtarvu minimaalne piirmäär on 8%.

Riskikontsentratsiooni kohta on kehtestatud järgmised piirmäärad:

  1. ühe kliendi või omavahel seotud osapoolte võlakohustus ei tohi ületada 25% panga omavahenditest;
  2. suure riskikontsentratsiooniga võlakohustuste kogusumma ei tohi ületada 800% panga omavahenditest;
  3. panga peaettevõtte, allasutus(t)e ja peaettevõtte allasutus(t)e võlakohustuste kogusumma ei tohi ületada 20% panga omavahenditest.

Pankade likviidsusregulatsiooni võib alates 1996. Aastast jagada kaheks osaks: likviidsussuhtarvud ja likviidsus rahavoogude alusel. Kehtib kolm likviidsussuhtarvu, mis kõik iseloomustavad teatud likviidsuspuhvri suurust võrreldes panga potentsiaalsete kohustustega. Likviidsus I hõlmab neid varasid ja bilansiväliseid nõudeid, mida saab kahe pangapäeva jooksul rahaks muuta, võrrelduna potentsiaalsete kohustustega, mis võivad tulla täitmisele kahe pangapäeva jooksul. Likviidsus II puhul on varade ja kohustuste ajaliseks piiriks üks kuu. Sellele suhtarvule kehtestati 1. maist ka minimaalne piirmäär - 35%. Likviidsus III mõõdab kõigi varade suhet kõigi bilansiliste ja bilansiväliste kohustuste summasse. Tegemist on rohkem strateegilist laadi näitajaga, mis võrdleb erinevate pankade likviidsuseelistusi.

Eesti panganduse usaldatavusnormatiivide täiustamine jätkub kooskõlas Euroopa Liidu ja Baseli Komitee soovituste ja praktikaga. Praegu rakendatakse Eestis kapitalinõuet krediidiriski suhtes ning tururiskidest vaid valuutariski katteks. Ülejäänud tururiskid, millest olulisimaks tuleb pidada intressiriski, on kapitalinõudega hõlmamata. Regulatsiooni vastavasuunaline muutmine kujuneb ilmselt keeruliseks ja aeganõudvaks. Eelseisvatest regulatsioonimuudatustest võib nimetada veel pangaportfelli ja kauplemisportfelli eraldamist bilansis, intressiriski jälgimist, kapitali kolmanda kihi kasutuselevõttu, pankade erinevate seoste jälgimist ning bilansivälise tegevuse senisest põhjalikumat vaatlust.

Täiustamist vajab konsolideeritud pangagruppide aruandluse ja järelevalve kord. Konsolideeritud järelevalve esmane eesmärk on vältida krediidiasutuse kapitali korduvkasutamist, elimineerida grupisisestest tehingutest saadud tulu kogutulust ning sellest lähtuvalt käsitleda kogu gruppikapitali ja tulu seisukohalt ühe ettevõttena. See ei tähenda, nagu allutataks gruppi kuuluvate mittekrediidiasutuste üldine tegevus pangajärelevalvele.

PANKADE SANEERIMISPROTSESS

Ka kõige paremas ärikeskkonnas tegutsevatel headel pankadel tuleb ette laene, mille tagasisaamine on raskendatud, ja investeeringuid, mis end ei õigusta. Kui panga riskijuhtimine pole nõutaval tasemel, hakkavad probleemid kuhjuma ning kriitilise olukorra tekkimine on ainult aja küsimus. 1996. aastal jõudis lõpule mitme "vana panga" kuhjunud probleemide lahendamine. Seejuures rakendati kõigil juhtudel saneerimismeetmeid aegsasti enne kriisisituatsiooni väljakujunemist.

Nende juhtumite puhul on põhiprobleemiks olnud ettevaatamatu laenupoliitika ning laenulepingute ja -tagatiste juriidiliselt puudulik vormistamine. Raskusi on võimendanud laenusaaja tausta ebapiisav kontroll, s.t. mõned laenusaajad on osutunud omavahel majanduslikult seotuks ja neile antud laenud on olnud tagatud ühe ja sama kapitaliga.

Lisaks pea kõigi probleemsete pankade puhul kordunud ühisjoontele on igal konkreetsel järelevalvelist sekkumist nõudnud juhtumil olnud ka oma eripära, mida saneerimismeetmete valikul on arvestatud. Probleempanga saneerimine on alati ainukordne ja erakorraline tegevus, kuid lahenduste valikul ei saa mingil juhul lähtuda kitsalt ühe panga huvidest. Pangajärelevalve jaoks pole saneerimise eesmärk mitte niivõrd ühe panga säilitamine, kuivõrd pangasüsteemi korrastamine ja kreeditoride huvide kaitse.

Ettevalmistused Eesti Tööstuse ja Ehituse Kommertspanga (ETEK) liitmiseks Eesti Hoiupangaga algasid 1996. aasta mais. (ETEK) koos oma varjatud ohtudega ebakindlate laenutagatiste näol pärines endisest sotsialistlikust süsteemist. Panga turuosa vähenes pidevalt, ehkki teenindati mitmeid suurkliente. Viimaste olemasolu oli panga ainus atraktiivne joon. Samas ei olnud pank suuteline suurklientide arenevaid finantsteenuste vajadusi ei kvantitatiivselt ega ka kvalitatiivselt nõutaval tasemel rahuldama ning nende üleminek mõnda suuremasse panka oli üksnes aja küsimus.

ETEK-ile tehtud ettepanek partnerpanga leidmiseks käivitas liitumisprotsessi, mis lõppes lepingu allakirjutamisega Eesti Hoiupangaga 2. septembril 1996. Protsess ise oli osapooltele väga keeruline - seda nii õiguslikult, majanduslikult kui ka psühholoogiliselt. Kõik Tööstuspangaga seotud probleemid õnnestus siiski õigel ajal ja võimalikult minimaalsete kulutustega lahendada.

Rahvapanga, Keila Panga ja endise Eesti Maapanga liitumisel Virumaa Kommertspangaga ilmnenud kolme liitunud panga individuaalsed probleemid võimendusid 1996. aasta algul. Põhiküsimus oli varasemate perioodide kahjumi pikaajaline katmine. Uue panga häireteta tegutsemise tagamiseks kavandati mitmeid abinõusid ning aasta lõpuks suudeti panga omanike ja juhtkonna ühiste pingutustega katta kogu kahjum ning läbi viia ka muud vajalikud reguleerimised.

Põhja-Eesti Panga probleemid on samuti kuhjunud varasemaist aastaist. Positiivne on olnud eraisikutest ja eraettevõtetest klientide arvu pidev, ehkki aeglane kasv, kuid kohustuste kõrge kontsentratsioon pangas hoitava eelarveraha näol lubas prognoosida tõsiseid ohte sisaldava keskkonna kujunemist. Pärast kahjude katmisega seotud probleemide lahendamist käivitus koostöös Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Pangaga liitumisprotsess Eesti Ühispangaga, mille tehniline lahendus jääb 1997. aasta esimesse poolde.

JÄRELEVALVEALANE RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ

Eesti pangandusturu rahvusvaheline integratsioon eeldab pangajärelevalve-alase koostöö jätkuvat tihenemist - seda nii igapäevatöö vallas kui ka üldiste põhimõtete ja uute teoreetiliste suundade rakendamisel.

Praktiline rahvusvaheline koostöö toimub kahes põhisuunas:

  1. rahvusvaheliste konsolideeritud pangagruppide järelevalve;
  2. omanike ning potentsiaalsete investorite kontroll.

Rahvusvahelises ulatuses tegutsevate pangaasutuste ja konsolideeritud gruppide järelevalve üldised nõuded on kindlaks määratud Baseli lepinguga ja selle hilisemate täiendustega. Üksikasjalised koostöötingimused fikseeritakse eri riikide järelevalveasutuste vastastikuse koostöö kokkulepetes. Soome Finantsjärelevalve ja Eesti Panga vaheline vastastikuse mõistmise memorandum kirjutati alla juba 1995. aastal. 1996. aastal jätkati koostööd nii inspekteerimise kui ka informatsiooni vahetamise valdkonnas. Seoses vajadusega tugevdada Hansapanga grupi konsolideeritud järelevalvet, tegi Eesti Pank ettepaneku samalaadse koostööleppe sõlmimiseks ka Läti pangajärelevalvele. Ent Läti seadusandlusest tulenevad konfidentsiaalse informatsiooni vahetuse piirangud seda käesoleval ajal kahjuks ei võimalda.

Mitteresidentidest omanike ja potentsiaalsete investorite usaldusväärsuse ning finantsseisundi selgitamiseks vahetab pangajärelevalve konfidentsiaalset informatsiooni teiste riikide järelevalveasutustega, järgides ühtlasi pangasaladuse ja klientide ärisaladuse hoidmise nõudeid. Tegevus toimub rahvusvahelise tava kohaselt vastastikusel alusel, ilma eelnevate spetsiaalsete kokkulepeteta. 1996. aastal vahetati sellealast informatsiooni kokku seitsme riigi pangajärelevalvega kolmelt kontinendilt.

Järelevalveteoreetiliste küsimuste lahtimõtestamisel on Eesti pangajärelevalve saanud tõhusat abi Soome, Islandi ja Norra kolleegidelt, samuti ka Kesk- ja Ida-Euroopa Riikide Pangajärelevalve Töötajate Grupilt ning Baseli Pangajärelevalve Komiteelt. Kesk- ja Ida-Euroopa Riikide Pangajärelevalve Töötajate Grupp korraldab regulaarseid ümarlauanõupidamisi, kus osalevad ka Baseli Komitee esindajad. Grupi kaudu on tema liikmesriigid esindatud Baseli Komitee juures. See annab neile kaudse võimaluse osaleda komitee tegevuses. Kuigi Eesti ei ole Baseli Pangajärelevalve Komitee liige ega saa kunagi selle liikme staatust, on meie pangajärelevalvele suureks abiks olnud Baselist regulaarselt saabuvad metoodilised materjalid. Ka osaleb Eesti pangajärelevalve esindaja Baseli Komitee poolt iga kahe aasta järel korraldatavatel rahvusvahelisel kongressidel.

Eesti krediiditurule tulevad välispangad ja teised finantsvahendajad ning muud potentsiaalsed välisinvestorid tunnevad reeglina suurt huvi meie pangajärelevalve töömeetodite ja usaldusväärsuse vastu. Seegi rõhutab vajadust tugevdada sellealaseid rahvusvahelisi sidemeid ja koostööd.