LÜHIÜLEVAADE

1997. aastal hakkasid märgatavaid tulemusi andma varasemate aastate struktuursed reformid, jõupingutused Eesti integreerimiseks rahvusvahelisse majandusse ja panganduse ekspansiivne areng. Suurenes usaldus Eesti majanduse vastu, mida tugevdas valitsuse range eelarvepoliitika. Varasemaile aastaile iseloomulik valitsuse tarbimiskulude eeliskasv SKP ees lakkas ning alates suvekuudest hakkasid eelarve tulud ületama kulusid. Tarbijahindade tõus osutus prognoositust aeglasemaks. Kasutades suurenenud usaldust, said kommertspangad aasta esimesel poolel soodsaid välislaene ning tõid turule mitmed uued laenutooted, kiiresti kasvas liisingportfelli maht. Septembrikuuni valitsenud intresside langus soodustas kodumaist nõudlust. Tugev USA dollar ning nõrgenenud Saksa mark mõjusid soodsalt dollari alusel toimivale ekspordile tänu tulukuse ja/või konkurentsivõime kasvule. Kiire kasv panganduses, töötlevas tööstuses ning transpordis ja sides kutsus esile teatava eufooria ning tugevale finantsvõimendusele orienteeritud instrumentide laialdase kasutamise. Positiivseid ootusi võimendas aktsiahindade kiire tõus ja mitmed välismaised soodsad hinnangud Eesti arengutele Euroopa Liiduga ühinemise protsessi soodus kulg, rahvusvahelistelt reitinguagentuuridelt saadud positiivsed hinnangud jne).

Tänu intensiivsele investeerimistegevusele ning nii välis- kui ka sisenõudluse märgatavale suurenemisele kiirenes 1997. aastal majanduskasv. Kui veel aasta algul arvati, et kiirenemine võis olla tingitud pehmemast talvest võrreldes eelmise aastaga (võrdlusaluseks olnud 1996. a algus oli külma talve tõttu Eesti majandusele ebasoodus), siis hilisem areng näitas, et tegemist on juba 1996. a IV kvartalis alanud püsivama majandusarengu kiirenemisega. Sisemajanduse koguprodukt suurenes 1997. aasta kolme esimese kvartali jooksul eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 10,6%. Tööstustoodangu müük võrreldavates hindades ületas 1997. aastal eelmise aasta taset 13,4%.

Kiire majanduskasvu tingimustes avaldusid aga ka mitmed negatiivsed momendid. Mõnel juhul oli tegu pakkumispoolsete takistustega (näiteks tööturul, sh ehitussektoris). Endiselt suur oli jooksevkonto puudujääk. Defitsiiti hoidis alal väliskapitali intensiivne sissevool ja suur impordieelistus. Kuigi inflatsioonitempo alanes, suurenes hinnakasvu struktuuris nõudluspoolsete tegurite osatähtsus. Sealjuures võis aasta teisel poolel täheldada inflatsioonitempo kiirenemist.

Nii pangad kui ka kogu finantssektor elasid IV kvartalis üle rahvusvaheliste finantsturgude muutustest tulenevaid raskusi, millega kaasnesid spekulatiivsed rünnakud Eesti krooni vastu. 1997. a lõpul finantsturgudel toimunu lisas uue väärtusliku kogemuse finantsvahendajaile. Tegutsedes seni põhiliselt järjest soodsama turukonjunktuuri tingimustes, kalduti alahindama võimalikke riske nii sise- kui ka välisturgudel ning kohati rakendati Eesti kiiresti muutuvate olude jaoks liiga tugevale finantsvõimendusele orienteeritud finantsinstrumente. Samas tuli Eesti aasta lõpus rahvusvahelisi finantsturge tabanud raskustest välja mõõduka korrektsiooni hinnaga ning pöördumisega konservatiivsema majanduspoliitika suunas. See suurendas arengu jätkusuutlikkust ning kahandas hilissuveks liiga kõrgeks kujunenud majanduskasvu ootusi ja edukuse eufooriat. Esialgseil hinnanguil ei põhjustanud IV kvartalis finantssektoris toimunud muutused koheseid tagasilööke reaalmajanduses, kuid andsid siiski vajaliku signaali mitmete arengukavade ja investeerimisprojektide veelkordseks läbitöötamiseks. Intressimäära tõusu ning laenutingimuste karmistumisega kaasneb 1998. aastal ilmselt majanduse kasvutempo mõningane korrektsioon.

NÕUDLUS

1997. aastal toetas majanduskasvu nii välis- kui ka kodumaise nõudluse suurenemine. Võrreldes 1996. aastaga muutus aga mõnevõrra mõlema komponendi roll. Näiteks oli 1996. aastal majanduskasvu kiirendamisel oluline eelkõige kodumaise nõudluse kasv. Kodumaine nõudlus suurenes ka 1997. aastal, kasvu genereerijana tähtsustus aga välismaine nõudlus. Kui 1997. a üheksa kuu kodumaine lõpptarbimine ületas eelmise aasta sama perioodi taset kehtivais hindades 20%, siis välisnõudlus suurenes samal ajal 36%. Välismaise nõudluse kiire kasvu tõttu suurenes selle osatähtsus kodumaises nõudluses 1996. a 37%lt 1997. aastal 40%ni.

Kodumaine nõudlus

Kodumaise nõudluse kasv tulenes peamiselt nõudluse kiirest suurenemisest erasektoris. Avaliku sektori tarbimise tõus jäi 1997. aastal tagasihoidlikuks. Kui investeeringud suurenesid kolme esimese kvartali jooksul nominaalselt 40%, siis valitsussektori tarbimise nominaalne kasv jäi 14-15% piiresse.

Eratarbimise kasvu soodustas elanike reaalsissetulekute suurenemine. Näiteks suurenes reaalpalk 1997. aastal 7,6%. Teisalt aitas eratarbimise kasvule kaasa ka väliskapitali intensiivne sissevool ja pankade riskivalmiduse tõusuga kaasnenud laenupakkumise suurenemine. Sellest johtuvalt paranes 1997. aastal oluliselt eraisikute ligipääs krediidiressursile. Eratarbija kulutustes vähenes toidukaupade jm hädavajalike kaupade osatähtsus ning suurenes transpordi, vaba aja veetmise kulutuste ning muude kaupade ja teenuste osa.

Lisaks eraisikute likviidsuspiirangute vähenemisele toetas eratarbimise kasvu ka majapidamiste kindlustunde süvenemine edasise majandusarengu suhtes. Kuna selline tendents eeldatavasti suurendas eraisikute ootusi tulevikus teenitava sissetuleku suhtes ja vähendas ettevaatusest motiveeritud säästmist, siis majapidamiste keskmine säästmiskalduvus vähenes, s.t toimus eratarbimise ennakkasv võrreldes eraisikute sissetulekute suurenemisega.

1997. aastat iseloomustas ka kõrge investeerimisaktiivsus. Näiteks moodustasid põhivarasse tehtud investeeringud kolme esimese kvartali jooksul 25,8% SKP suhtes. Seejuures vähenes võrreldes 1996. aastaga avaliku sektori ja suurenes erasektori investeeringute osatähtsus. Erasektori investeeringute kiiret kasvu toetasid nii ettevõtluse kasumlikkuse tõus, äriringkondade optimistlikud tulevikuootused, soodne olukord rahvusvahelistel finantsturgudel kui ka krediidiasutuste poolse laenupakkumise kasv.

Paaril viimasel aastal on avaliku sektori tarbimise kasv aeglustunud, ületades siiski SKP kasvutempot. 1997. a oli erandlik selle poolest, et avaliku tarbimise kasv jäi alla SKP kasvule. Vaadeldava aasta teine iseärasus oli see, et valitsussektori lõpptarbimise kulud kasvasid tuludest aeglasemalt ja moodustasid 20-21% sisemaisest kogunõudlusest.

Välismaine nõudlus: kaupade ja teenuste eksport

Kaupade eksport[1] moodustas 1997. a 28,8 mld kr, suurenedes aastaga 35,6%. Ekspordi struktuuris vähenes otseekspordi osatähtsus ning märgatavalt suurenes töödeldud kaupade (põhiliselt masinad ja seadmed) väljavedu.

Arenenud tööstusriikide puhul oli tooniandvaks puidu ja paberi eksport, seejuures eriti töötlemata puidu müük Põhjamaade puidu- ja paberitööstuse ettevõtteile. Oluliselt mitmekesistasid tööstusriikidesse suunatud ekspordi struktuuri allhanketööd, mida tehti nii tekstiili- ja õmblustööstuses kui ka masinate ja seadmete tootmisel.

Ekspordis SRÜ riikidesse ei suutnud elektrienergia ja mineraalsete toodete ning transpordivahendite ja nende osade (peamiselt turvavööd) väljaveo kasv korvata toidukaupade ekspordimahu langust.

Teenuste eksport moodustas 1997. aastal üle 18 miljardi krooni, suurenedes aastaga 37%. Jõudsalt arenes transporditeenuste eksport. Kõige kiiremini kasvas kaubaveo maht maismaal, aga ka reisijateveos on üle saadud 1996. aasta langusest ja kasv oli märkimisväärne (77%). Suurima panuse on siin andnud meretransport, mida näitab ka Eesti firmade turuosa suurenemine Tallinn-Helsingi laevaliinil ning mitme uue laeva hankimine 1997. aastal.

Säilis reisiteenuste ekspordi oluline osatähtsus kogu teenuste ekspordis, kuigi reisiteenuste ekspordi kasv (13%) oli muude teenuseliikide omast tagasihoidlikum. 1997. aastal kehtestati vastastikune viisavabadus Eesti ja kõigi Põhjamaade vahel.

Kodumaine pakkumine

Sisemajanduse koguprodukti osatähtsus kogupakkumises moodustas 1997. Aastal 54-55%. Vaatamata SKP kiirele nominaalkasvule jäi selle kasvutempo siiski väiksemaks kaupade ja teenuste impordi nominaalkasvust.

1997. aasta üheksa kuuga suurenes sisemajanduse koguprodukt 1996. aasta sama perioodi suhtes võrreldavais hindades 10,6%. Seejuures ulatus aastane juurdekasv finantsvahenduses ning metsamajanduses 22%ni, töötlevas tööstuses 18%ni ning kinnisvara-, üürimis- ja äriteeninduses 14%ni. Esmakordselt jõudis üheksa kuu kokkuvõttes väikese kasvuni (0,2%) seni pidevalt kahanenud põllumajandus. SKP vähenes vaid energeetikas ning gaasi- ja vesivarustuses, kus pehmemast talvest tulenevalt kahanes kodumaine nõudlus.

Tööstustoodangu müük suurenes aasta jooksul võrreldavais hindades 13,4%, sh töötlevas tööstuses 16,9% (vt joonis 2.1). Müügimahu kasvu üheks põhjuseks mitmete varasemate investeeringute käikumineku kõrval oli ka soodne väliskaubanduse konjunktuur ja ekspordi suurenemine. Ekspordi osatähtsus tööstustoodangu müügimahus tõusis 1997. a kolme kvartali jooksul 44,3%ni (1996. aastal 40%), sh töötlevas tööstuses 51,3%ni (1996. aastal 48%). Kiiremini kasvas puidu ja paberi ning neist valmistatud toodete tootmine, samuti toidukaupade ning tekstiilitööstuse toodangu maht.

Joonis 2.1 Tööstustoodangu müügimaht 1994-1997 (mln kr, 1995. a jaanuari hindades, Riigi Statistikaameti igakuise valimi alusel)

1997. a kolme esimese kvartali jooksul rajasid mitmed ettevõtted välismaal oma tütarettevõtteid või müügiesindusi ning ostsid osalusi välisfirmades. Enamasti ei piirdunud huvi finantsinvesteeringutega - eriti ida suunal püüti nende välisinvesteeringutega siseneda muidu kaitstud turgudele. Tootmisvõimsuste kasutamine oli 1997. aastal viimaste aastate kõrgeim. Tänu suurele nõudlusele olid valmistoodangu laovarud väiksed, aasta teisel poolel Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) tööstusbaromeetri järgi isegi alla normaalse.

Tööstustoodangu kasv oli seotud konkurentsivõime paranemisega. Tootlus suurenes 1997. aastal märkimisväärselt: toodang ühe töötaja kohta võrreldavais hindades kasvas 1996. a sama perioodi suhtes I kvartalis 17%, II kvartalis 20% ja III kvartalis 14,5%. Tootluse kasvust tulenes tööjõuühiku maksumuse odavnemine. Esialgsel hinnangul vähenes see töötlevas tööstuses 1997. a kolme esimese kvartali vältel eelnenud aasta sama perioodiga võrreldes ca 9%.

Tõenäoliselt pole aga konkurentsivõime tegelik muutus nii suur kui seda näitab peamiselt tootlust arvestav tööjõuühiku maksumus. Konkurentsivõime sedavõrd kiiret kasvu takistas tootmissisendite kallinemine, mida kaudselt iseloomustab tööstustoodangu tootjahinna tõus. Kuigi tootjahindade keskmine aastakasv aeglustus 1997. aastal 6 protsendipunkti võrra, jäi see siiski 8,9% tasemele.

Põllumajanduses oli tulemused enam-vähem samasugused nagu 1996. aastal. Seejuures suurenes piima ja teravilja, kahanes aga liha kokkuost.

Ehitustöid tehti (alltöövõttu arvestamata) 1997. aastal võrreldavais hindades 15% rohkem kui 1996. aastal. Kahanes välismaal tehtud tööde maht ning suurenes ehitamine Eestis. Ehitusvõimsuste rakendatus oli kõrgem kui 1996. aastal ja lepinguportfell suurem. Ehitusteenuste turul kujunes tooniandvaks võimsustest suurem nõudlus, mis avaldus ka ehitushinnaindeksis. Potentsiaali piiratust iseloomustas palgakulude kasv ehituskulude struktuuris. Samas hakkas 1997. a IV kvartalis tunda andma pangalaenu saamisvõimaluste halvenemine ning tellijapoolsete võlgnevuste suurenemine. Tellijate likviidsusprobleemide tõttu sagenenud makseviivitused puudutasid ligi pooli ehitusfirmasid.

Teenuste pakkumist võimaldas suurendada kohaliku ja välisnõudluse kasv. Transporditeenuseid pakuti 1997. aastal märgatavalt rohkem kui 1996. aastal. Tallinna Sadamat läbinud kaupade kogus suurenes aastaga 22% (sealhulgas transiit 27%), reisijaid teenindati 11% rohkem. Reisijateliikluse elavnemisele mõjus soodsalt viisavabaduse laienemine kõigile Põhjamaadele, eriti suurenes Eestit külastanud turistide arv. Transporditeenuste pakkumises kasvas Eesti firmade poolt pakutavate teenuste maht.

Hulgi- ja jaekaubanduses jätkus kiire kasv. Hulgikaubanduse käive kehtivais hindades suurenes 1997. aastal 35%, jaekaubanduse käive võrreldavais hindades 15%. Lisaks kodumaise nõudluse kasvule suurendas jaekaubanduse käivet intensiivistunud turism. Kui 1997. aastal müüdi kolme kvartaliga erareisijaile reisiteenuseid 2,8 mld kr eest, siis 1997. aasta samal perioodil 3,5 mld kr eest.

Välismaine pakkumine: kaupade ja teenuste import

Kehtivais hindades ulatus kaupade ja teenuste import 1997. aastal 55 miljardi kroonini, ületades eelmise aasta nominaalse mahu 34%. Seega ennetas kaupade ja teenuste välispakkumise kasv kodumaise pakkumise (SKP) kasvu ning välispakkumise osatähtsus suurenes ca 85%ni SKP suhtes.

Kaupade import suurenes kõigi kaubagruppide lõikes. Eesti peamised impordipartnerid olid 1997. aastal samad, mis eelnenud aastal. Euroopa Liidust tuleva impordi osatähtsus koguimpordis jõudis 75%ni.

Teenuste import moodustas 1997. aastal 9,9 mld kr, suurenedes eelmise aastaga võrreldes 39%. Kõige kiiremini arenes transporditeenuste import. Koos kaubaveo ekspordi tormilise kasvuga iseloomustab see Eesti tähtsust transiitmaana.

Reisiteenuste import kasvas 1997. aastal samuti märkimisväärselt (39%). Reisifirmade kaudu ostetud reisipakettide kogumaksumus suurenes 74% ja nende abil reisinud Eesti elanike arv 25%. Endiselt on Eesti tähtsaim turismipartner Soome, kuid kiiresti suurenes ka Rootsit ja Venemaad külastanud turistide arv.

INVESTEERINGUD

Sarnaselt 1996. aastale iseloomustas ka 1997. aastat kõrge investeerimisaktiivsus. Statistikaameti andmeil moodustasid kolme esimese kvartali jooksul põhivarasse tehtud investeeringud 25,8% SKP suhtes. Esialgseil hinnanguil suurenesid põhivarasse tehtud investeeringud 1997. aasta IV kvartalis oluliselt.

Institutsionaalsete majandussektorite lõikes kahanes 1997. aastal avaliku sektori ja kasvas erasektori investeeringute osatähtsus SKP suhtes. Kui 1996. aastal ulatusid valitsussektori investeeringud 5%ni vastava perioodi SKP suhtes, siis 1997. aastal oli vastav näitaja 4%. Vähenesid nii kohalike omavalitsuste kui ka keskvalitsuse investeeringud.

1997. aastal täheldatud erasektori kõrge investeerimisaktiivsus tulenes osaliselt äriringkondade optimistlikest tulevikuootustest. Sellest andsid tunnistust ka EKI poolt ettevõtteis läbi viidud regulaarsed küsitlused. Nende kohaselt süvenes kindlustunne tööstuses. Analoogiline tendents oli 1997. a kolme esimese kvartali jooksul täheldatav ka kaubanduses. Rahvusvahelise raha- ja kapitalituru ebastabiilsuse kohalike järelmite mõjul IV kvartalis olukord mõneti muutus. Võrreldes 1996. a IV kvartaliga oli siis täheldatav kindlustunde mõningane langus.

Erasektori poolt tehtud investeeringute kiirele kasvule aitas 1997. aastal kaasa ka kolme esimest kvartalit iseloomustanud soodne väliskeskkond ja mitme Eesti krediidiasutuse rahvusvahelise usaldusväärsuse tõus. Sellest tulenevalt paranes pangandussektori ja mitme korporatiivse sektori ettevõtte ligipääs rahvusvahelistele finantsturgudele, mis hõlbustas investeeringunõudluse välismaist rahastamist.

1997. aastal toetas erasektori investeeringuid ka väliskapitali intensiivse sissevooluga kaasnenud krediidiasutuste riskivalmiduse tõus ja konkurentsi tihenemine pangandussektoris. Sellest johtuvalt korrigeerisid kommertspangad laenutaotlejaile esitatud nõudeid, millega paranes korporatiivse sektori ligipääs krediidiressursile. Kui 1996. aastal laenasid Eesti kommertspangad korporatiivsele sektorile 2 140 mln kr, siis 1997. aastal ulatus vastav näitaja 4 192 miljoni kroonini.

Lisaks kommertspankade poolt korporatiivse sektori ettevõtteile väljastatud laenude kiirele kasvule soodustas 1997. aastal erasektori investeeringuid ka liisingühingute tegevuse märkimisväärne laienemine.

Jätkuvalt kõrge investeeringute taseme üheks olulisemaks eelduseks oli 1997. aastal ettevõtlussektori kasumlikkuse tõus. Selle arengutendentsi olulisust kinnitab asjaolu, et ettevõtete kasumid on traditsiooniliselt olnud peamiseks investeeringute finantseerimise allikaks. Esialgseil andmeil finantseeriti 1997. a kolme esimese kvartali jooksul ca 60% investeeringuist ettevõtete omavahendite arvel. 1996. aastal oli vastav näitaja 54%.

Säästmine

Ligikaudseil hinnanguil suurenes 1997. aastal säästu osatähtsus SKP suhtes 17-18%ni. See tulenes esmajoones avaliku sektori säästmise kasvust.

Nagu eelpool öeldud, leidis 1997. aastal aset valitsussektori säästmise märgatav kasv. Kui 1996. aastal küündis avaliku sektori sääst 3,5%ni SKP suhtes, siis 1997. aastal oli vastav näitaja üle 5%. Eelarvesüsteemi lülide lõikes säästis kõige enam keskvalitsus. Võrreldes 1996. aastaga kasvas ka kohalike omavalitsuste ja ravikindlustusfondi sääst. Avaliku sektori säästmise suurenemine oli esmajoones tingitud kiirest majanduskasvust, mille tulemusena maksulaekumised ületasid planeeritud taseme.

Kuigi erasektori säästu osatähtsus jäi 1997. aastal SKP suhtes enam-vähem varasema aasta tasemele, kasvas nende säästude struktuuris ettevõtlussektori ja kahanes majapidamiste osatähtsus. Seejuures andis ettevõtlussektori säästmise tõusust 1997. aastal tunnistust nii finants- kui ka korporatiivse sektori kasumlikkuse kasv. Näiteks oli ettevõtete kasum 1997. a I poolaastal Statistikaameti andmeil peaaegu kaks korda suurem kui 1996. a samal ajal.

Erinevalt muudest institutsionaalsetest majandussektoritest majapidamiste keskmine sääst 1997. aastal kahanes. Eraisikute säästmiskalduvuse langusest annab eeskätt tunnistust majapidamiste netopositsiooni (deposiidid miinus laenud) kasvu aeglustumine pangandussektori suhtes. 1996. aastal tugevnes majapidamiste netopositsioon kodumaiste pankade suhtes 806 mln kr võrra, 1997. a aga küündis netopositsiooni suurenemine üksnes 320 miljoni kroonini. Kuigi majapidamiste netopositsiooni kasvu aeglustumine tulenes eeskätt eraisikutele väljastatud laenude kiirest suurenemist (1996. a laenasid eraisikud pankadest 1 058 mln kr, 1997. a aga 2 312 mln kr), tuleb siinkohal arvestada sellega, et majapidamistele antud laene kasutatakse suures osas jooksvate kulutuste finantseerimiseks[2].

Eeldatavasti alandas 1997. aastal majapidamiste säästmiskalduvust ja soodustas eratarbimist kolme esimese kvartali jooksul aset leidnud aktsiahindade kiirest tõusust tingitud eraisikute jõukuse kasv. Samuti võis majapidamiste säästmist pärssida ka eraisikute kindlustunde tõus.

Kindlustunde kasv võis samuti soodustada eratarbimist, kuna ta suurendab eraisikute ootusi tulevikus teenitava sissetuleku suhtes ja vähendab ettevaatusest motiveeritud säästmist. Lisaks eeltoodule oli 1997. aastal täheldatud eraisikute keskmise säästmiskalduvuse kahanemise üks olulisi põhjusi keskmisest suurema sissetulekuga inimeste likviidsuspiirangute vähenemine.

Välisfinantseerimine

Nagu varasemailgi aastail, kujunes välisfinantseerimine ka 1997. aastal üheks olulisemaks majanduskasvu rahastamise allikaks. Intensiivne väliskapitali sissevool, mis aitas nii investeeringunõudlust rahuldada kui ka eratarbimist rahastada, ulatus 1997. aastal ca 17%ni SKP suhtes.

Väliskapitali intensiivse sissevoolu üks olulisemaid põhjusi oli viimaseil aastail majanduskeskkonnas aset leidnud positiivsed institutsionaalsed ja struktuursed muutused, mis on parandanud Eesti majanduskliimat ja tõstnud tema rahvusvahelist usaldusväärsust. 1997. a kolme esimese kvartali jooksul tulenes väliskapitali sissevool ka soodsast olukorrast rahvusvahelistel finantsturgudel (madalad intressimäärad ja optimistlikud ootused siirdemajandusriikide edasise arengu suhtes). Seoses finants- ja valuutaprobleemidega mitmes Aasia riigis muutus olukord rahvusvahelistel finantsturgudel alates III kvartali teisest poolest märgatavalt ebasoodsamaks. Sellest johtuvalt halvenes IV kvartalis Eesti finantsvahendajate ligipääs rahvusvahelisele kapitalile.

Teiseks väliskapitali intensiivse sissevoolu põhjuseks oli 1997. aastal ka suur kodumaine nõudlus. Sellest tulenevalt kompenseeriti kodumaiste vahendite nappus välissäästude aktiivse kaasamisega.

1997. aastal teisenes portfelliinvesteeringute struktuur - kui 1996. aastal olid ülekaalus omandiväärtpabereisse tehtud rahapaigutused, siis 1997. aastal olid esikohal võlakirjadesse tehtud välisinvesteeringud. Omandiväärtpaberitesse tehtud portfelliinvesteeringute langus oli eeskätt seotud Tallinna Väärtpaberibörsil noteeritud pangaaktsiate ülikiire hinnatõusuga.

1997. aastal kasvas hüppeliselt Eesti ettevõtjate poolt välismaale tehtud rahapaigutuste maht. Kui 1996. aastal suurenesid residentide välisnõuded ligikaudu 1 miljardi krooni võrra (ca 2% SKP suhtes), siis 1997. aastal ulatusid Eestist välismaale tehtud investeeringud ca 9,7 miljardi kroonini e 15%ni SKP suhtes. See tulenes eeskätt väliskapitali pakkumise kasvust ja residentide riskivalmiduse tõusust. Eriti kiiresti suurenesid residentide välisnõuded omandiväärtpaberitesse tehtud portfelliinvesteeringute, samuti otseinvesteeringute ja laenude vormis.

Eestist välismaale suunatud otseinvesteeringute kiiret kasvu soodustas ka paljude Eesti ettevõtete majandusliku positsiooni tugevnemine. Mitmed tööstusettevõtted olid huvitatud tütarettevõtete ja müügiesinduste rajamisest kas Venemaa tollipiiride ületamiseks või uutele turgudele sisenemiseks. Finantssektori ettevõtted laiendasid oma tegevust eriti teistes Balti riikides, omandades olulisi osalusi nii pankades, kindlustusfirmades kui ka luues oma liisingühinguid. Finantsvahendajate ekspansiooni naaberriikidesse võis stimuleerida ka kuni suveni toimunud intressimäärade kiire langus Eesti turul.

Kiiresti kasvasid ka mitmed investeerimisfondid, mis paigutasid olulise osa varadest Balti riikide ja Venemaa väärtpabereisse. Eriti intensiivistusid investeeringud välismaa omandiväärtpabereisse III kvartalis, kui buum Tallinna Väärtpaberibörsil saavutas oma maksimumi ning vajadus riskide hajutamiseks oli küllalt ilmne. Oma osa kapitali väljavoolus oli tõenäoliselt ka mitme välisriigi väärtpaberite noteerimisel ning kättesaadavaks tegemisel Eesti finantsvahendajate poolt.

Võrreldes 1996. aastaga suurenes 1997. aastal pangandussektori ning kahanes avaliku sektori ja muude sektorite osatähtsus väliskapitali sissevoolus. Esmakordselt pärast rahareformi tugevnes seejuures avaliku sektori netopositsioon mitteresidentide suhtes. Avaliku sektori välismaise netopositsiooni paranemine tulenes eeskätt keskvalitsuse poolt IV kvartalis välismaistesse krediidiasutustesse paigutatud vahendeist. Oma mõju avaldas 1997. aastal ka valitsussektori poolt väliskapitali arvel rahastatud investeeringute madal tase. Pangandussektori osatähtsuse tõus väliskapitali kaasamisel peegeldas mitme krediidiasutuse rahvusvahelise usaldusväärsuse kasvu, tänu millele paranes nende ligipääs rahvusvahelistele raha- ja kapitaliturgudele, samuti korporatiivse sektori ja majapidamiste suurt laenunõudlust.


Väliskapitali sissevoolu suure mahuga kaasnes 1997. aastal ka Eesti välisvõlgnevuse kiire kasv. Eriti kiiresti on kasvanud pangandussektori välisvõlgnevus. Seejuures väärib tähelepanu asjaolu, et IV kvartalis suurenes pankade väliskohustuste struktuuris oluliselt lühiajaliste väliskohustuste osatähtsus. Positiivne oli see, et 1997. aastal vähenes valitsussektori välisvõlgnevus.

VALITSUSSEKTOR

Eelarvepoliitika

Märtsis ametisse asunud uus valitsus põhines eelmisega samal koalitsioonil ning võttis üle eelmise valitsuse eelarvepoliitika. Kogu taasiseseisvumise aja on Eesti eelarvepoliitika olnud rajatud keskvalitsuse eelarve sisemaisele tasakaalule. Keskvalitsuse ja ka kogu koondeelarve tasakaal on olnud suuresti mõjutatud sellest, kuivõrd ulatuslikud on olnud valitsussektori investeerimisprogrammid. Mõnel aastal pole nende finantseerimiseks jätkunud valitsussektori säästust ja on tulnud kasutada ka välislaene. Arvestades tarbimise kasvu ja säästu vähenemist 1996. aastal, püstitas valitsus eesmärgi saavutada nii 1997. kui ka 1998. aastal tulude ülejääk kuludest. Ülejäägi arvel moodustatav stabilisatsioonifond annab valitsusele võimaluse rahastada ettenägematuid kulutusi maksu- või võlakoormust suurendamata. Nendeks aastateks on kavandatud ka konservatiivne välislaenude kasutamise poliitika.

Maksupoliitikas on eesmärgiks säilitada proportsionaalne ettevõtte ja üksikisiku tulumaks. Kaudsete maksude alal seadis valitsus eesmärgiks maksukorralduse ühtlustamise Euroopa Liidu nõuetega. Lisaks seadusandlusele on perspektiivis kavas ühtlustada ka peamiste tarbimismaksude määrad. Konkreetne kava töötati välja näiteks mootorikütuseaktsiisi suurendamiseks.

Tulud

Maksukoormus kujunes esialgseil andmeil veidi kõrgemaks kui 1996. aastal, kuid ei ületanud 37% piiri SKP suhtes. Koormuse kasvu tingisid peamiselt tarbimismaksud. Aasta algusest jõustusid uued, 50% kõrgemad mootorikütuseaktsiisi määrad ning 1. juulist suurenes aktsiis 20% suurtootjate valmistatud ja importõllele. Mootorikütuseaktsiisi uus tõstmine toimus 1. detsembrist. Valitsuse ja majapidamiste lõpptarbimise kulud kasvasid küll SKP kasvutempost aeglasemalt, kuid laovarude osatähtsuse suurenemine sisemaise nõudluse struktuuris kompenseeris selle ja tagas käibemaksust laekuvate tulude eeliskasvu. Käibemaks ning aktsiisimaksud mootorikütuselt, tubakatooteilt ja alkoholilt andsid 1997. aastal üle 1/3 eelarvesüsteemi tuludest ja nende osatähtsus SKP suhtes ligines 14%le (vt tabel 2.1 Eelarvesüsteemi tulud ja kulud 1997. aastal (mln kr)).

Tabel 2.11 Eesti rahvusvaheline investeerimispositsioon ja netovälisvõlg 31. detsembril 1997

VÄLISAKTIVA (VÄLISNÕUDED)

mln kr

%

Otseinvesteeringud välismaale

3 086,2

10,2

     Aktsia(osa)kapital ja reinvesteeritud tulud

831,6

2,8

     Muu kapital

2 254,6

7,5

Portfelliinvesteeringud välismaale

3 574,6

11,8

     Omandiväärtpaberid

1 411,8

4,7

     Võlaväärtpaberid

2 162,8

7,2

Muud investeeringud välismaale

11 761,2

38,9

     Kaubanduskrediit

2 811,5

9,3

     Laenud

2 556,8

8,5

          Pikaajalised

1 367,8

4,5

          Lühiajalised

1 189,0

3,9

     Hoiused

5 764,1

19,1

     Muud nõuded

628,8

2,1

Reservid

11 802,0

39

VÄLISAKTIVA KOKKU

30 224,0

100

     sh võlad

27 046,6

89,5

VÄLISPASSIVA (VÄLISKOHUSTUSED)

 

 

Otseinvesteeringud Eestisse

16 456,3

30

     Aktsia(osa)kapital ja reinvesteeritud tulud

9 794,7

17,9

     Muu kapital

6 661,6

12,2

Portfelliinvesteeringud Eestisse

13 679,6

25

     Omandiväärtpaberid

8 213,7

15

     Võlaväärtpaberid

5 465,9

10

Muud investeeringud Eestisse

24 635,1

45

     Kaubanduskrediit

3 592,0

6,6

     Laenud

13 493,6

24,6

          Pikaajalised

9 971,0

18,2

          Lühiajalised

3 522,6

6,4

     Hoiused

5 508,5

10,1

     Muud kohustused

2 041,0

3,7

VÄLISPASSIVA (VÄLISKOHUSTUSED)

54 771,0

100

     sh võlad

36 762,6

67,1

RAHVUSVAHELINE NETOINVESTEERIMISPOSITSIOON

-24 547,0

 

     sh lühiajaline positsioon

-1 579,4

 

         pikaajaline positsioon

-22 967,6

 

NETOVÄLISVÕLG

-9 716,0

 

Välisaktivate ja -passivate jaotumisel tähtaja järgi oli nii Eesti pikaajaline kui ka lühiajaline investeerimispositsioon negatiivne. 85% välismaale paigutatud investeeringuist olid lühiajalised. Valdava osa sellest moodustasid keskpanga kulla- ja välisvaluutareservid, hoiused ning portfelliinvesteeringud.

Välisriikidest Eestisse investeeritud kapitali puhul jagunesid pika- ja lühiajalised investeeringud pooleks. Pikaajalises kapitalis oli oluline osa otseinvesteeringuil, mille sissevoolult ühe elaniku kohta - 775 USA dollarit - oli Eesti 1997. a lõpul Kesk- ja Ida-Euroopa riikide esikolmikus. Lühiajalise kapitali puhul oli märkimisväärne portfelliinvesteeringute suur osatähtsus. Sellele avaldas omakorda mõju 1997. aastal toimunud kiire hinnatõus Tallinna Väärtpaberibörsil.

Kui välisnõudeist moodustas ca 90% tagasimakstav kapital, siis väliskohustuste puhul oli võla iseloomuga kapitali osatähtsus mõnevõrra väiksem - ligi kaks kolmandikku. Arvestades välisnõuete ja -kohustuste hulka üksnes võla iseloomuga kirjed, oli Eesti majanduse netovälisvõlg 1997. a lõpuks 9,7 mld kr, mis moodustas ligi 15% SKP suhtes (vt joonis 2.5). Valitsussektori netovälisvõlg on vähenenud ning ulatus 1997. a lõpus 3,5%ni SKP suhtes.

Joonis 2.5 Eesti majanduse netovälisvõlg 1996-1997 (mln kr)

[1] Kaupade eksport ja import väliskaubanduse analüüsis erinevad Statistikaameti poolt avaldatavaist näitajaist. Põhjus on selles, et Statistikaameti andmed põhinevad üldekspordil ja -impordil (general trade system), Eesti Pank aga kasutab põhikaubanduse (special trade system) põhimõtet. Viimase puhul ei sisalda eksport eelnevalt tollilattu imporditud kaupade taasväljavedu ega nende vormistamist vee- ja õhusõidukite varudeks. Import omakorda ei sisalda kaupade tolliladustamist, lisatud on aga kaupade tarned tollilaost vabasse ringlusse ja töötluseks.
[2] Kuigi enamik eraisikuile väljastatud laenudest on eluasemelaenud, tuleb silmas pidada, et suurt osa neist vahendeist kasutatakse juba olemasolevate korterite ja eramute soetamiseks. Selliseid kulutusi aga rahvamajandusliku arvepidamise (SNA) metoodika järgi investeeringuiks ei loeta.