Eesti finantssektori[1] arengut iseloomustas 1997. a vältel eelkõige kiire nominaalne kasv, finantssüsteemi edasine konsolideerumine ja finantsturgude integreerumine nii siseriiklikul tasandil kui ka rahvusvahelises ulatuses. Samuti kasvas 1997. Aastal eelnenud aastatega võrreldes märgatavalt väliskapitali sissevool, kiire majanduskasvu tingimustes suurenes krediidinõudlus ning kiirenes mittepangandusliku finantsvahenduse areng (vt joonis 3.1).

Joonis 3.1 Eesti finantsvahendajad 1997. aastal (maht mld kr ja struktuur % SKP suhtes)

Suuremat osa 1997. aastast iseloomustas laenumahu ja väärtpaberituru käibe kiire kasv madala intressitaseme tingimustes ning erasektori võlgnevuse süvenemine. Aktsiaturu hindade ja käibe kiiret kasvu toetasid väliskapitali intensiivne sissevool ning kohalike investorite liigoptimistlikud ootused turgude edasise arengu suhtes. 1997. a tähistas uut etappi Eesti finantsturgude arengus, eriti rahvusvahelises plaanis. Seda kinnitavad ka Eestile antud investeerimisjärgu krediidireitingud (Standard & Poor'si BBB+ ja Moody's Investors Servicei Baa1).

Arenevate turgude finantsprobleemid avaldasid olulist mõju ka Eestile: septembris-oktoobris varade hinnad langesid ning intressitase tõusis. Rahvusvahelistel finantsturgudel toimunud arengud tingisid enamiku aasta lõppu plaanitud aktsia- ja võlakirjaemissioonide edasilükkamise või nende tähtaegade lühendamise. Seejuures ei toonud ei rahvusvahelise ega ka sisemaise ebakindluse kasv kaasa välisinvestorite lahkumist Eesti aktsiaturult - vaatamata aastasisestele kõikumistele nende osatähtsus aasta kokkuvõttes suurenes. Samuti ei vähenenud aasta lõpul pankade ega liisingühingute kasvunäitajad ning pankade kasumlikkus oli aasta arvestuses kõigi aegade kõrgeim.

Finants- ja kinnisvaraturgude edasist integreerumist iseloomustas, erinevalt eelnenud aastaist, ka intensiivsem ressursside liikumine finants- ja kinnisvaraturgude vahel. Vaatamata varade turgude vaheliste seoste tugevnemisele ei toimunud kinnisvaraturul ulatuslikku hinnatõusu, mis seletub kinnisvaraturu arengu suhtelise mahajäämusega võrreldes finantsturgudega. Finants- ja kinnisvaraturgude areng märgib ühtlasi ka investeerimisvõimaluste laienemist.

Finantssektori institutsionaalset arengut iseloomustas sektori edasine konsolideerumine[2] ja riigi osaluse vähenemine, samuti pankade Balti riikidesse ning Venemaale kavandatud laienemise vaid osaline realiseerumine aasta lõpus pingestunud turusituatsiooni tõttu. Olulise suundumusena tuleb märkida konsolideerumise algust kindlustusturul. Seadusandlikus raamistikus olid olulisemaiks sündmusteks põhijoontes ELi normatiividele vastava investeerimisfondide seaduse vastuvõtmine ning pensionireformi aluseks oleva seadusandluse põhimõtete väljatöötamine. Seoses finantsgruppide kiire arenguga ja eriti pankade domineeriva rolli tõttu väärtpaberiturul muutusid 1997. aastal aktuaalseks konsolideeritud finantsjärelevalve küsimused.

Aasta jooksul toimunud kiire nominaalne kasv reaal- ja eriti finantssektoris, süvenenud sõltuvus rahvusvahelistest finantsturgudest ning arenevate turgude finantsprobleemid Kagu-Aasias tingisid rea valitsuse- ja keskpangapoolseid majanduspoliitilisi samme. Finantsregulatsiooni seisukohalt olid olulisemaiks pikemaajalise mõjuga meetmeiks pankade kapitali adekvaatsuse miinimumnõude tõstmine 8%lt 10%ni, kohalike omavalitsuste kohustuste riskikaalu suurendamine 50%lt 100%ni ning otsus kehtestada alates 1998. aasta II kvartalist kapitali adekvaatsuse arvestuses kapitalinõue tururiskidele ja luua konsolideeritud järelevalve. Vahetu mõjuga sammudest olid olulised kohustusliku reservi nõude kehtestamine Eesti krediidiasutuste lühikestele positsioonidele välispankade suhtes ja lisalikviidsusnõude kehtestamine kapitali sissevoolu piiramise eesmärgil (vt rahapoliitika). Majanduspoliitiliste sammude laiem eesmärk oli finantssektori suurema kapitaliseerituse ja stabiilse arengu tagamine tulevikus.

Mainitud meetmed koos stabilisatsioonifondi loomisega (vt Eesti majandus) kajastuvad eriti selgelt majandussektorite positsioonides finantssektori suhtes. Eesti Panga negatiivse positsiooni[3] (vt joonis 3.2) märgatav süvenemine (krediidiasutuste reservide kasv keskpangas) ning keskvalitsuse positiivse positsiooni kahanemine (eelarve ülejäägi paigutamine väljapoole Eestit) annavad tunnistust sellest, et majanduspoliitilised abinõud osaliselt tasandasid välisraha sissevoolu. Nimetatud abinõude peamine eesmärk oli siiski vähendada eelarve- ja finantssüsteemi riske.

Joonis 3.2 Eesti majandussektorite ja -institutsioonide positsioonid konsolideeritud finantssektori suhtes 1997. aastal (mld kr)

Muude mitteresidentide osatähtsuse kasv II poolaastal oli tingitud väliskapitali sissevoolu struktuursest nihkest - varasemate sündikaatlaenude asemel võlakirjad. 1997. a vältel jätkus eelmisel aastal alanud tendents ettevõtlussektori võlakoorma suurenemisele ning rahvusvahelise investeerimispositsiooni (RIP) nõrgenemisele välisvõla edasise kasvu tõttu. Sellele vaatamata on Eesti kogu välisvõla tase rahvusvahelises mastaabis suhteliselt madal - RIPi järgi moodustas brutovõlgnevus 33% ja netovõlgnevus 15% SKP suhtes.

PANGANDUSSÜSTEEM

Krediidiasutuste varad

Eesti krediidiasutuste varasid iseloomustas 1997. a vältel kiire kasv (vt joonis 3.3): koondbilanss kasvas 1996. a lõpu 22,9 miljardilt kroonilt 1997. a lõpuks 40,6 miljardi kroonini. Varade struktuursed nihked iseloomustavad finantsturgude integreerituse kasvu - samaaegselt nõuete vähenemisega teistele krediidiasutustele (nende osatähtsus koondaktivas langes aastaga 13%lt 9%ni), laienes tulubaas peamiselt väärtpaberiportfelli arvel (selle osatähtsus kasvas 15%lt 21%ni, s.t suurenes varade avatus tururiskidele). Krediidiasutustele esitatavate nõuete vähenemine ja laenumahu kasv tulenes reaalmajanduse krediidikõlblikkuse suurenemisest, pankade riskivalmiduse kasvust ning vähemal määral ka varade mitmekesistumisega seotud likviidsuseelistuste vähenemisest. Aasta lõpu probleemid kohalikel ja rahvusvahelistel finantsturgudel ei omanud IV kvartalis koondbilansi kasvule selget mõju.

Joonis 3.3 Krediidiasutuste varade struktuur 1995-1997 (mld kr)

Krediidiasutuste laenuportfell kasvas 1997. aastal eelkõige tänu välisvaluutalaenude mahu kolmekordsele suurenemisele - 1996. a lõpu 4,3 miljardilt kroonilt 1997. a lõpuks 12,4 miljardi kroonini. Nimetatud suundumus kinnitab, et välisressursside kasvuga krediidiasutuste kohustustes (vt krediidiasutuste võõrvahendid ning omakapital) kaasnenud valuutariski ülekandmine lõpplaenajale jätkus ka 1997. aastal. Ühtaegu jäid kroonilaenud mahult peaaegu aasta alguse tasemele. Laenuportfelli valuutajaotusest ilmneb, et välisvaluutalaenude osatähtsuse kasv ei ole tingitud valuutaarbitraažist (vt joonis 3.4).

Joonis 3.4 Laenuportfelli jaotus 1997. aasta lõpul valuutade lõikes (ilma laenudeta pankadele)

Aasta lõpul laenuportfelli kasv peatus. Kahanesid peamiselt finantseerimisasutustele antud laenud, mis vähenesid oktoobri lõpust aasta lõpuni 17%. Reaalsektorile antud laenude kasvutempo alanes vähem - aasta kahe viimase kuuga kasvasid laenud erasektori ettevõtteile 2%.

Laenuportfelli jaotuses majandussektorite lõikes võib täheldada teenindusele orienteeritud valdkondade eelistamist (vt tabel 3.1 Laenuportfelli jaotus majandussektorite lõikes 1997. aastal). Nn kaubeldavate kaupade sektori[4] osatähtsus jäi laenumahult sisuliselt 1996. a tasemele, langedes 19%lt 18%ni. Välisvaluutalaenude puhul oli aga iseloomulik ekspordile orienteeritud sektorite osatähtsuse pidev vähenemine - kaubeldavate kaupade sektori osatähtsus kahanes 1996. a lõpu 22%lt 1997. a lõpuks 18%ni. Aasta kokkuvõttes vähenes eelkõige rahandussektorile antud laenude osatähtsus ning suurenes kinnisvara-, üürimis- ja äriteenindusse, hulgi- ning jaekaubandusse, muudesse isiku- ja sotsiaalteeninduse liikidesse ning transporti, laomajandusse ja sidesse antud laenude oma.

Tabel 3.3 Väärtpaberituru koondnäitajad 1995-1997 (mld kr)

 

1995

1996

1997

Väärtpaberituru kapitalisatsioon

3,2

13,4

24,1

sh emitendi järgi

 

 

 

Ettevõtted

2,9

11,7

22,5

Valitsus ja kohalikud omavalitsused

0,2

1,2

1,2

Mitteresidendid

0,1

0,5

0,4

sh investori järgi

 

 

 

Residendid

2,2

8,7

14,6

     sh eraisikud

0,3

1,2

2,7

Mitteresidendid

1

4,7

9,5

     sh eraisikud

0

0,1

0,2

Kogu turu käive

0

4,1

34,1

Tallinna Väärtpaberibörsi kapitalisatsioon

-

9

16,4

Tallinna Väärtpaberibörsi käive

-

2,3

22

Kogu turu kapitalisatsioon/SKP

8%

26%

38%

Kogu turu käive/kapitalisatsioon

3%

31%

141%

Börsi käive/kapitalisatsioon

0%

26%

134

Investeerimisfondid

Eestis tegutseb 23 investeerimisfondi, millest enamik (18) on avatud fondid. Kinnised fondid on tulenevalt EVPde vähesest kasutamisest ettevõtete erastamisel väheolulised ning Kesk-Euroopas levinud voucheritel põhinevaid erastamisfonde ei ole Eestis kunagi eksisteerinud (vt joonis 3.12). Investeerimisfondide arengus oli 1997 olulise tähtsusega aasta. Muutused kohalikul väärtpaberiturul ning fondide tegevuse laienemine üle riigipiiride suurendas nende mahtu võrreldes 1996. aasta lõpuga ca 4 korda.

Joonis 3.12 Investeerimisfondide struktuur 31. detsembril 1997

Eesti ja teiste üleminekumaade aktsiaturgudel 1997. a viimastel kuudel toimunud arengud ei jätnud mõjutamata ka investeerimisfonde. 1997. a IV kvartalis langesid kõigi fondide mahu- ja ka enamiku fondide tootlusnäitajad. Aasta viimastel kuudel suurenes kooskõlas intressitaseme tõusuga vaid rahaturufondide tootlus, kuigi ka nende mahud mõnevõrra alanesid.

Investeerimisfondide turgu iseloomustavaks jooneks on krediidiasutustele kuuluvate haldavate ettevõtete domineerimine. Viimaste hallata olevate investeerimisfondide kogumaht moodustas detsembri lõpul 94% kogu turust ning olulisi muutusi haldavate ettevõtete turuosas aasta jooksul ei toimunud. Eestis toimivale universaalpanganduse mudelile omaselt kuulub ka üle 80% enam kui 2 miljardi krooni suurusest privaatportfellide mahust krediidiasutuste tütarettevõtteile.

Liisingühingud

1997. aastal läbisid finantsvahendajaist mahuliselt suurima arengu liisingühingud: nende liisingportfell peaaegu kolmekordistus. Liisingulepingute struktuuris on jätkuvalt valdav kapitalirent, mille osatähtsus on püsinud 60% ümber (vt joonis 3.13). Liisitavate kaupade struktuuris domineerivad jätkuvalt erasõidukid (ca 1/3 kogumahust) ja investeerimiskaubad.

Joonis 3.13 Liisingühingute portfellide maht ja struktuur 1994-1997 (mld kr)

Liisingühingute kvalitatiivseks arenguks oli otsene finantsvahendite kaasamine kohalikult ning rahvusvaheliselt kapitaliturult. Viimasel juhul oli laenamine seotud emapanga garantiiga. 1997. a lõpu arengud finantsturgudel on eelmainitud protsessidele pärssivalt mõjunud.

Finantssektori sisemisest integratsioonist annab tunnistust pankade kontrollitavate liisingühingute turuosa püsimine jätkuvalt kõrgemal 90% piirist. Jätkunud on ka liisingühingute tegevuse laienemine teistesse Balti riikidesse. Lisaks Hansaliisingule kavandab veel mitu krediidiasutuste tütarettevõtet tegevuse laiendamist lisaks Läti ja Leedu turule ka Peterburi regiooni.

Kindlustus

Kindlustusturg kasvas aastaga 37%, kuid kindlustuse osatähtsus finantsvahenduses on endiselt väike. Kindlustusliikide lõikes domineerib Eesti kindlustusturul jätkuvalt kahjukindlustus, millest omakorda olulise osa annab kohustuslik liikluskindlustus. Sellele vaatamata võib positiivse tendentsina esile tuua sundkindlustuse osatähtsuse vähenemist ning vabatahtliku kahjukindlustuse osatähtsuse kasvu, mis on vähemalt osaliselt seotud laenukasvuga kaasnenud tagatiste kindlustamisega. Kindlustuse väike osatähtsus finantsvahenduses (kogutud kindlustuspreemiate suhe SKP suhtes oli alla 2%) tuleneb eelkõige kogumispõhimõttel baseeruva elukindlustuse vähesest arengust.

Olulisimaiks muutusteks olid 1997. aastal konsolideerumise algus kindlustusturul, rahvusvaheliste kindlustusseltside aktiivsem turuletulek osaluste omandamise kaudu Eesti kindlustusseltsides, samuti kindlustusfirmade laienemine teistesse Balti riikidesse. Kindlustuse edasine areng sõltub suurel määral ka pensionireformi käigust.

[1] Krediidiasutuste analüüs sisaldab ka Eesti Investeerimispanga andmeid, mida aastaaruande lisades toodud pangandusnäitajate tabeleis ei ole arvestatud.
[2] 1997. aasta lõpul oli Eestis 12 panka, 1996. aasta lõpul oli neid olnud 15.
[3] Siin ilma keskpanga välisaktivate ja -passivateta, s.t. arvestatud on vaid sisemaiseid nõudeid ja kohustusi.
[4] Majandussektorid, mille käibest moodustab eksport vähemalt 10% (1996. aasta andmete põhjal - kalandus, mäetööstus, tööstus, põllumajandus, jahindus ja metsandus ning transport, laomajandus ja side).
[5] Mitteresidentsete kohustuste lepinguliste tähtaegade osas toimus alates märtsist ühtlane positsioonide nõrgenemine. 1997. aasta lõpuks moodustasid mitteresidentsed võõrvahendid, mille kustutustähtaeg on alla poole aasta (sh nõudmiseni passivad), 49% mitteresidentsetest kohustustest. Seejuures kasvas 1997. aasta viimastel kuudel mitteresidentsete rahavoogude käibe keskmine intress - oli oktoobris 4,2, novembris 6,8 ning detsembris 7,4%.
[6] Kuni kolmekuulise lunastamistähtajaga võlakirjade emissioonide maht küündis 3,5 miljardi kroonini. Sellest tulenevalt suurenes turu kapitalisatsioon aastaga kõigest 1,7 mld kr, kuigi uute emissioonide kogumaht oli 5,5 mld kr.
[7] Oluliseks arenguks oli aktsiatel põhinevate tuletisinstrumentide kasutuselevõtt ja finantsvõimenduse kasutamine. I poolaastal kasutati suhteliselt aktiivselt optsioone, kasvava turu tingimustes olid enam levinud ostuoptsioonid. Alates II kvartalist hakati aktsiatesse investeerimisel üha enam kasutama laenuraha.