EUROOPA LIIT

Euroopa Liidu otsused ja Agenda 2000

16. juulil 1997 avaldas Euroopa Komisjon dokumendikogumiku Agenda 2000, mille olulisim osa on hinnang Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikide valmisolekule alustada ühinemisläbirääkimisi Euroopa Liiduga. Vastavalt 1996. a suvel Euroopa Komisjonile saadetud vastustele[1] ja muudel allikatel põhinevale infole soovitas komisjon alustada läbirääkimisi viie KIE riigiga, sh Eestiga, samuti Küprosega. 12.-13. detsembril Luxembourgis toimunud Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel otsustasidki ELi liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid alustada 1998. a kevadel ühinemisläbirääkimisi nimetatud riikidega. Samuti ratifitseerisid 1997. a lõpuks kõik ELi liikmesriigid Euroopa Liidu ja Eesti vahelise assotsiatsioonilepingu (nn Euroopa lepingu), mis jõustub 1. veebruarist 1998.

Agenda 2000s sisalduv komisjoni hinnang Eesti majandus- ja rahapoliitikale ning pangandussüsteemile on küllaltki positiivne. Eesti taasiseseisvumisest alates aetud majanduspoliitikat iseloomustatakse kui "märkimisväärselt järjekindlat". Komisjon leiab, et valuutanõukogul põhinev rahasüsteem on kaasa aidanud vahetuskursi stabiilsusele ja inflatsiooni vähendamisele ning taganud ka küllaltki konservatiivse eelarvepoliitika. Rahapoliitika osas järeldab komisjon, et Eesti osalemine Euroopa Majandus- ja Rahaliidu kolmandas staadiumis väljaspool euro käibeala ei tohiks keskmises perspektiivis probleeme tekitada, sest keskpank on sõltumatu ja eelarvepuudujääki on tal keelatud finantseerida. Samuti ei ole ELiga ühinemiseks suuremaid takistusi kapitali vaba liikumise valdkonnas.

Komisjoni arvamuses rõhutatakse, et ELi liikmeksolek kätkeb endas Euroopa Majandus- ja Rahaliidu eesmärgi aktsepteerimist. Majandussüsteemi struktuurse reformi lõpuleviimine võimaldab Eestil tulevikus õigel ajal täita majandus- ja rahaliidu lähenemiskriteeriumid. Viimaste täitmine ei ole ELiga ühinemise eeltingimus.

Komisjon on seisukohal, et Eesti pangandus areneb turumajanduse reeglite kohaselt, on stabiilne ja hästi järele valvatud. Sellest hoolimata vajab Eesti vastav seadusandlus täielikuks harmoneerimiseks ELi omaga olulisi täiendusi. Seadusandluse lähendamine ei ole komisjoni arvates kulgenud piisavalt kiiresti ei vastavate aktide kehtestamise ega ka nende tegeliku rakendamise seisukohalt.

Liitumiseelne strateegia ja ettevalmistused ühinemisläbirääkimisteks

Agenda 2000s tegi Euroopa Komisjon ettepaneku käivitada KIE riikides liitumiseelne strateegia. Selleks koostas komisjon liitumispartnerluse kokkuleppe (Accession Partnership Agreement). Lähtudes Agenda 2000s toodud probleemidest, on selles esitatud valdkonnad, mis vajavad lahendamist 1998. aastal ning enne ühinemist ELiga. Kandidaatriigid koostavad omapoolse riikliku programmi ELi seadusandluse ülevõtmiseks.

Eesti liitumiseelse strateegia ja eelnimetatud programmi aluseks on Vabariigi Valitsuse eurointegratsiooni alane tegevuskava 1998. aastaks ning aastaiks 1999-2003. Selle valmimist koordineeris Riigikantselei juures asuv Kõrgemate Ametnike Nõukogu (KAN), kes kooskõlastab ka tervikliku liitumiseelse strateegia elluviimist. KANi töös osaleb ka Eesti Pank, kes võttis osa tegevuskava nende osade ettevalmistamisest, mis käsitlevad finantsteenuste ja kapitali vaba liikumist, makse- ja arveldussüsteeme, majanduspoliitikat, majandus- ja rahaliidu seadusandluse lähendamist ja pangajärelevalvet.

1997. a algasid Eestis institutsionaalsed ettevalmistused ühinemisläbirääkimisteks, milles keskpank osaleb vahetult finantsteenuste, majandus- ja rahaliidu, kapitali vaba liikumise, statistika, konkurentsipoliitika ja eelarve valdkonnas.

Eesti ja Euroopa Liidu majanduspoliitiline koostöö

Eesti Panga esindajad osalevad Euroopa Komisjoni ja Eesti vahel regulaarse majandusdialoogi pidamiseks loodud majandus- ja rahandusküsimuste töögrupi tegevuses. 1997. a kohtumisel käsitleti Agenda 2000s nn tugevdatud liitumiseelse strateegia kontekstis välja toodud probleemseid valdkondi ning nende võimalikke lahendusteid. Olulise sammuna Eesti makromajanduspoliitika kindlustamisel keskmises perspektiivis lepiti töörühmas kokku luua Vabariigi Valitsuse ja Euroopa Komisjoni ühisdokument Eesti majandusprioriteetidest keskmises perspektiivis, mis kajastab ühiseid arusaamu makromajanduspoliitika põhisuundadest aastail 1998-2002.

RAHVUSVAHELINE VALUUTAFOND

Eesti on Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund; IMF) liige alates 1992. aastast ning meie kvoot, mis näitab riigi osaluse suurust IMFis, on 46,5 mln SDRi (umbes 900 miljonit krooni). IMFi liikmena on Eesti mitmel korral majandusreformide läbiviimiseks tugilaenu saanud. Laenu saamiseks tuleb saavutada Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga poolt laenulepingu sõlmimise eel koostatavas majanduspoliitilises memorandumis (Memorandum of Economic Policies; MEP) püstitatavad eesmärgid.

1997. a kevadel formuleerisid Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank 1996. aastal koostatud MEPi raames täiendavad majanduspoliitilised sammud, mis fikseeriti spetsiaalses kavatsuste kirjas (Letter of Intent). Sügisel koostati valitsuse ja keskpanga poolt uus MEP, mis kajastab Eesti peamisi majanduspoliitilisi eesmärke 1997. a lõpul ja 1998. aastal. Need on suunatud stabiilse makromajanduskeskkonna säilitamisele, valuutanõukogu ja kogu majanduspoliitika usaldusväärsuse tugevdamisele ning ELiga ühinemise ettevalmistamise kiirendamisele. Peamisteks sihtideks on säilitada jätkusuutlik ja tootlikkuse suurenemisele rajatud majanduskasv, piirata jooksevkonto puudujääki ja tagada inflatsiooni edasine alanemine. Eesmärkide toetamiseks sõlmiti IMFiga 16,1 mln SDRi suurune tugilaenuleping, kuigi Eestil ei ole kavas laenu kasutada.

1997. aastal käsitleti IMFis mitmeid maailmamajanduse arenguga seonduvaid küsimusi: vaeste riikide majandusreformide toetamist, statistilise informatsiooni täpsuse ja usaldatavuse tagamist ning IMFi likviidsuse tõstmist. Seoses aasta teisel poolel Ida-Aasias tekkinud majandus- ja finantsprobleemidega pööras IMF erilist tähelepanu rahvusvaheliste kapitalivoogude liikumisele ning pangandus- ja finantssektori tugevdamisele.

Sügisel toimunud IMFi ja Maailmapanga (World Bank; WB) aastakoosolekul, kus Eesti delegatsiooni koosseisus osalesid ka Eesti Panga esindajad, jõuti põhimõttelisele kokkuleppele liikmesriikide kvootide üheteistkümnendas suurendamises ja neile lisalikviidsuse võimaldamises täiendava SDRide jagamise kaudu. Kvootide suurendamiseks peab vastava otsuse ratifitseerima vähemalt 85% hääleõigust omavatest liikmesriikidest ning SDRide jagamine eeldab IMFi põhikirja muutmist. Aastakoosolekul käsitleti ka maailmamajanduse arengut, IMFile kapitali liikumise piirangute reguleerimisõiguse andmist ning vaeste liikmesriikide toetamise tõhustamist.

Vabariigi Valitsuse moodustatud ametkondadevaheline töögrupp, kuhu kuuluvad ka Eesti Panga esindajad, jätkas ettevalmistustöid IMFi poolt välja töötatud andmeleviku eristandardi (Special Data Dissemination Standard; SDDS) rakendamiseks Eestis (vt Eesti Panga statistikaalane tegevus, andmeleviku eristandard). Standard, mille eesmärk on edastada avalikkusele õigeaegset ja usaldusväärset majandus- ja finantsteavet, hõlmab andmeid reaal-, fiskaal-, finants- ja välissektori kohta.

IMFis toimuvais aruteludes ja kokkulepete ettevalmistamisel osaleb Eesti 1992. a loodud Põhja- ja Baltimaade valijaskonnas, kuhu kuulub viis Skandinaavia ja kolm Balti riiki. Alates 1996. aastast esindas seda valijaskonda IMFi Direktorite Nõukogus tegevdirektor Eva Srejber, kelle ametiaeg sai läbi 1997. a lõpul. Uus tegevdirektor on Kai Aaen Hansen. Valijaskonna ühiste seisukohtade formuleerimist koordineeris 1997. a lõpuni Rootsi keskpank, 1998. aastast toimub koordineerimine läbi Taani keskpanga.

Alates 1997. aastast koordineerib IMFi tegevust Eestis Dimitrios G. Demekas, kes on 1996. a septembrist ka IMFi kohalik esindaja Läti Vabariigis ning resideerub Riias.

MUUD RAHVUSVAHELISED FINANTSORGANISATSIOONID

Eesti Pank esindab Eestit Rahvusvahelises Arvelduspangas (Bank for International Settlements; BIS), mille liikmeks astus riik juba 1932. aastal. Taasliitumine BISiga toimus 1992. aastal. Eestil on 200 BISi aktsiat. 1997. aastal osales Eesti Panga president Vahur Kraft Rahvusvahelise Arvelduspanga direktorite igakuistel koosolekutel, kus arutati rahapoliitika, finantsturgude jm küsimusi.

Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (International Bank for Reconstruction and Development; IBRD) alustas koos Vabariigi Valitsuse ja Eesti Pangaga 1997. a tööd Eesti majandusülevaate (Country Economic Memorandum) koostamisel ja majanduspoliitiliste soovituste andmisel seoses Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga. Eesti Panga esindajad osalesid Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (European Bank for Reconstruction and Development; EBRD) aastakoosolekul, samuti Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (Organization for Economic Co-operation and Development; OECD), Kesk- ja Ida-Euroopa Koostöö Keskuse (Centre for Co-operation with the Economies in Transition;CCET) ja Eesti ametkondade regulaarsel ümarlauakohtumisel Tallinnas, kus käsitleti Eesti majandusarengu ning vastastikuse koostöö ja infovahetusega seotud küsimusi.

KOOSTÖÖ TEISTE RIIKIDE KESKPANKADEGA

Eesti Pank pööras 1997. aastal suurt tähelepanu suhete arendamisele teiste riikide keskpankadega. Kevadel toimus Pärnus traditsiooniline Balti riikide keskpankade ühisseminar, kus käsitleti rahapoliitika, finantsvahenduse ja pankade organisatsiooni ning juhtimisega seonduvaid küsimusi. Lisaks Balti riikide esindajaile osalesid seminaril ka külalised IMFist, BISist, Euroopa Rahainstituudist (European Monetary Institute; EMI) ja Põhjamaade ning Kesk-Euroopa riikide keskpankadest.

Toimus Eesti Panga ja Soome Panga (Suomen Pankki) viies ühisseminar. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide keskpankadega arendati suhteid vastastikuste visiitide kaudu.

TEHNILISE ABI ALANE KOOSTÖÖ

Eesti Panga tehnilise abi programmid on kogu rahareformijärgsel perioodil suures osas tuginenud koostööle Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa Liiduga. IMFi vahendusel on tehnilist abi saadud missioonidena või kahepoolsete kontaktide kaudu Põhjamaade keskpankadega. ELi programmide EU Phare ja TAIEX raames on toimunud koostöö Eli liikmesriikide konsultatsioonifirmadega ning liidu institutsioone ja ühist poliitikat tutvustavate visiitide ning seminaride kaudu. Olulise rolli on omandanud kahepoolsed otsekontaktid muude riikide keskpankadega.

Rahvusvaheline Valuutafond

Rahvusvahelise Valuutafondi vahendusel eraldatud tehniline abi suunati 1997. a peamiselt pangainspektsioonile pankade kohapealse järelevalve tugevdamiseks, tuletisinstrumentide kasutamisega seotud probleemide lahendamiseks ning järelevalveorganisatsiooni arendamiseks. Lisaks nõustasid IMFi eksperdid Eesti Panka krediidiasutuste seaduse eelnõu sisulistes küsimustes ja esitasid oma ettepanekud Eesti Panga seaduse muutmise kohta.

Novembris Eesti Panka külastanud IMFi tehnilise abi missioon keskendus põhiliselt krediidiasutuste konsolideeritud järelevalvele ning efektiivse pangajärelevalve põhiprintsiipide rakendamisele. Lisaks kaardistati edasise abi vajadused statistika ja finantssüsteemi, rahapoliitilise ja makromajandusliku analüüsi kvaliteedi parandamise ning olukorra hindamise osas.

Euroopa Liit

Euroopa Liidu Phare programmi raames käivitus 1997. aastal makse- ja arveldussüsteemide arendamise abiprogramm, mille eesmärk on aidata Eesti Pangal sajandivahetuseks kasutusele võtta reaalajaliste suurmaksete brutoarveldussüsteem (RTGS) ja uus jaemaksete netoarveldussüsteem (DNS).

Phare ja TAIEXi kaudu viidi läbi ka seadusandluse, sh krediidiasutuste seaduse eelnõu ja hoiusekindlustuse seaduse eelnõu juriidiline ekspertiis nende vastavusest Euroopa Liidu acquis communautairele.

Kahepoolsed otsekontaktid keskpankadega

Eesti Pank on tehnilise abi planeerimisel üha enam orienteeritud keskpankade vaheliste otsekontaktide tugevdamisele. Osaliselt on see tingitud vajadusest saada kogemusi Eliga ühinenud riikide praktikast ning teisalt abivajaduste iseloomust, mis on enam suunatud konkreetsete probleemide lahendamisele. Meie senine põhipartner on olnud Soome keskpank, võimalikke koostööküsimusi on arutatud ka muude keskpankadega.

[1] Selleks, et saadetud materjalides oleksid võimalikult uued andmed, andis Euroopa Komisjon kandidaatriikidele võimaluse täiendada neid kuni 1997. aasta kevadeni.