Alampalk on aidanud kaasa palkade ebavõrdsuse vähenemisele Eestis (2)

Jaanika Meriküll, Karsten Staehr
Eesti Panga ökonomistid

Alampalga tõus võib lisaks alampalka teenivate töötajate – 3–5% kõigist täisajaga töötajatest – palkadele mõjutada ka nende töötajate palkasid, kes teenivad alampalgast enam. Seda efekti nimetatakse ülekandeefektiks (spill-over effect). Positiivsed ülekandeefektid teistele palgasaajatele võivad aset leida, kuna madala kvalifikatsiooniga töötajad asendatakse  kõrgekvalifikatsioonilistega, alampalka kasutatakse võrdlusbaasina palgakujunduses või kuna tööandjad soovivad säilitada teatud suhteliste palkade hierarhiat ettevõttes. Seega võib alampalga tõus märkimisväärselt mõjutada palgajaotust ja selle kaudu ka keskmise palga tõusu.

Kuna Eestis kehtib sama alampalk kõigile töötajatele, ei ole võimalik alampalga ülekandeefekte tuvastada regioonide, tegevusalade või ametikohtade võrdlemisel. Seetõttu kasutasime uuringus David S. Lee metoodikat1 ja analüüsisime alampalga mõju asemel efektiivset alampalka ehk alampalga ja mediaanpalga vahet. Jagasime majanduse regiooni ja tegevusala põhjal mõttelisteks tööturgudeks (stratumiteks) ning analüüsisime nendel efektiivse alampalga mõju palgajaotusele. Sellest tulenevalt on üks selle uuringu uuendusi, et analüüsitavaid tööturge ei piiritletud ainult aja ja piirkonna alusel, vaid sellele lisandus veel üks tegur: palgasaajate tegevusala või amet. See muudatus tähendab, et meetodit saab rakendada ka siis, kui piirkondade arv riigis on väga väike (näiteks ei saa Eestis teostada sarnaseid analüüse nagu USAs, kus 50 osariiki saab käsitleda eraldiseisvate tööturgudena).

Uuringu tulemused on toodud joonisel 1. Sellel on näha alampalga mõju mõõdetuna elastsustena, mis näitavad, kui palju tõuseb Eestis palk teatud palgajaotuse protsentiilis alampalga 1%lise tõusu korral. Kogu valimi ehk 14 aasta analüüs näitab, et alampalga tõusu mõju on suurem alumistele protsentiilidele, kuid see väheneb tunduvalt palga lähenedes mediaanpalgale. Näiteks tõuseb 5. protsentiili palgasaajate palk alampalga 1%lise kasvu korral ligikaudu 0,6% ning 10. protsentiilis 0,5%. Alampalga ülekandeefektid on kõige suuremad 20. protsentiilis ja vähenevad siis üsna kiiresti sedamööda, kuidas palk mediaanini jõuab. See tähendab, et alampalk on Eestis aidanud kaasa palkade ebavõrdsuse vähenemisele. Arvestades ülekandeefektide suurusega üle kogu palgajaotuse, tähendab 2014. aasta näitel alampalga üheeurone tõus kõigi täistööajaga töötavate palgasaajate keskmise palga 11sendist tõusu.

Alampalga tõusu mõju palgajaotuse protsentiilidele, elastsused 95%liste usalduspiiridega

Joonis 1. Alampalga tõusu mõju palgajaotuse protsentiilidele, elastsused 95%liste usalduspiiridega
Märkus: p5–p50 viitab 5. protsentiili ja mediaanpalga vahele, p10–p50 10. protsentiili ja mediaanpalga vahele jne.

Lisaks analüüsisime uuringus ka alampalga mõjusid soo, vanuse ja majandustsükli lõikes. Ülekandeefektid palgajaotuse protsentiilides on naiste puhul suuremad kui meeste puhul ning üle 45aastaste palgasaajate puhul suuremad kui alla 45aastaste palgasaajate puhul. Seega on alampalga ülekandeefektid tugevamad nendes demograafilistes gruppides, kus palgad on üldjuhul madalamad. See tähendab aga ka, et alampalga tõus on aidanud vähendada soolist ja vanuselist palgalõhet Eestis. Palgajaotuse alumises osas olid ülekandeefektid üleilmse majanduskriisi ajal ehk aastatel 2008–2010 väiksemad kui enne või pärast kriisi.

Eesti alampalga mõju teistele palgasaajatele on sarnane USA, Ladina-Ameerika arenevate riikide ning mõne Ida-Euroopa üleminekuriigi kohta tehtud uuringutulemustele, kuid suurem kui Ühendkuningriigi ja mõne Euroopa mandririigi kohta tehtud uuringutes. Seda märkimisväärset mõju võib seostada alampalga olulise rolliga palkade ja hindade kujundamisel, aga ka Eesti majanduse struktuursete iseärasustega, nagu kollektiivsete palgaläbirääkimiste väike roll, palgaläbirääkimiste pidamine jaanuaris, mõningate tasude ja hindade sidumine alampalgaga ning alampalga ja alampalgast veidi suuremate palkade madal tase.

1 Lee, David S. (1999): “Wage inequality in the United States during the 1980s: rising dispersion or falling minimum wages?”, Quarterly Journal of Economics, Vol. 114, No. 3, pp. 977-1023.

Eesti Panga ökonomistid Simona Ferraro, Jaanika Meriküll ja Karsten Staehr analüüsisid, kuidas on alampalga tõstmine mõjutanud Eestis nende töötajate palkasid, kes teenivad alampalgast rohkem. Uuringu tulemustest kirjutasid kokkuvõtte Jaanika Meriküll ja Karsten Staehr.

Uuringus kasutati statistikaameti tööjõu-uuringu mikroandmeid aastatest 2001–2014. Uuringus analüüsiti Eesti residentidest täistööajaga palgasaajaid, st välja jäeti osalise tööajaga töötajad, füüsilisest isikust ettevõtjad ja välismaal elavad töötajad. Kasutati netopalka ehk palgasummat, mille töötaja saab kätte pärast makse. Kuna alampalk kehtestatakse brutosummas, teisendati alampalk tulumaksusüsteemi põhimõtete alusel netoväärtusesse. Valim hõlmas suhteliselt pikka perioodi, mistõttu oli võimalik uurida, kas alampalga mõju palgajaotusele muutub äritsükli jooksul. Seejuures pöörati erilist tähelepanu mõju erinevustele üleilmsele majanduskriisile eelnenud buumi ajal, kriisiaastatel ning kriisile järgnenud taastumise ajal.


Autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.

Jaga

Comments

23. September 2016 Autor Martin (Anonymous)

Palun kommentaari POLITICOs ilmunule: THE LOVE AFFAIR BETWEEN CENTRAL BANKS AND MARKETS IS OVER: It started as a faint rumble of discontent, but now the criticism is out in the open: Many investors are no longer fond of monetary authorities. Once seen as the markets’ saviors thanks to their generous stimulus, central banks are now criticized for being unclear, unhelpful, or simply having run out of ammunition. Two examples of the criticism: But there are many more. Chetan Ahya, Morgan Stanley’s co-head of economics: “Earlier in the cycle, measures by central banks to engage in quantitative easing have helped to calm markets and bring about an intended reduction in interest rates,” he writes in a recent note. “However, as policymakers have rolled out more complex and ever more unconventional measures and as skepticism surrounding the effectiveness of monetary policy has increased, central banks have now emerged as a source of uncertainty.” Dave Lafferty, chief market strategist at Natixis Global Asset Management: “It is often said that the definition of insanity is doing the same thing over and over and expecting a different result. This appears to be a lesson that central bankers have been unable — or unwilling — to grasp,” he writes in a recent note. “After eight years, policies that once boosted confidence are now undermining it — diluting or possibly offsetting the very benefits that low rates were designed to deliver.” M.E. sideline: Investors should tell central banks: “It’s not you, it’s us.” For years after the financial crisis, markets reveled in the “central banks’ put,” the knowledge that monetary authorities from the U.S. to Japan would buy assets to stimulate their economies. No wonder that bonanza of one-way bets caused imbalances (and possible bubbles), while low interest rates hammered away at the profitability of banks, insurers, and pension funds.
11. October 2016 Autor Peeter Luikmel

<p>Nõustuda võib nendega, kes väidavad, et keskpankade uute meetmete täiendav mõju on järjest väiksem. Väga madalatele tasemetele viidud baasintresside puhul ei&nbsp; ole ilmselt oluline mitte see, kui palju neid veel alandada kavatsetakse (kui üldse), vaid pigem soodsa intressikeskkonna jätkumise perspektiiv. Ning küllaltki määravaks saab ka see, missuguse aja jooksul avaldub juba rakendatud meetmete mõju täiel määral. On väga mitmeid põhjuseid, miks madalate baasintresside mõju ülekandumine majandusaktiivsusse tavapärasest rohkem aega võtab. Sealhulgas ülemäärane era- ning avaliku sektori võlakoormus mitmes riigis. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kriisieelsetel aastatel kaotasid paljud riigid konkurentsivõimes, kuna tootlikkuse ning tööturu probleemidega ei tegeletud piisaval määral. &nbsp;Ka viimasel ajal rakendatud täpsemad reeglid pangandusele võivad olla ebamugavad pankurite seisukohast, kuid teenivad ennekõike ühiskondlikku huvi. Viimased finantskriisid on õpetanud, et pankade omanikel on kalduvus võtta parematel aegadel ülemääraseid riske, mille realiseerumisel kanduvad mõjud konkreetse panga bilansist kaugemale. Selle vältimiseks ongi tarvis &bdquo;mängureegleid&ldquo; täpsustada. Ning loomulikult toimib selgemate ning ühtsemate reeglite ning ühtsema kapitalituru tingimustes ka rahapoliitika tõhusamalt.</p> <p>Teie poolt viidatud artikli efektne argumentatsioon ning probleemipüstitus on õigustatud. Tasub siiski silmas pidada, et need, kes näevad käesoleva aja üleilmse majanduse probleemidele lahendust vaid keskpankade tegevuses, on siiski üsna naiivsed. Keskpangad saavad reguleerida raha hinda, muutes intressitasemeid ning rahapakkumist. Lõppkokkuvõttes mõjutavad need muutused ennekõike hinnataset, aga mitte tootlikkust. Kõikide üleilmsete majandusprobleemide lahenduste otsimine keskpankadest on samaväärne sügistuultes külmaks jäänud toa &bdquo;kütmisega&ldquo; üleminekuga Celciuse skaalalt Fahrenheitile. On möödapääsmatu, et majanduse kasvuvõimekuse ning konkurentsivõime võti on demokraatlikult valitud valitsejate käes. Kestlik tööhõive taastumine ning jõukuse kasv saab tugineda üksnes ümberkorraldustele, mis parandavad konkurentsi, turgude paindlikkust ning taastavad usalduse rahanduse vastu. Avalikkus peab mõistma, et mõnikord võivad struktuurireformid olla lühiperioodil ebamugavad. Mida selgemini mõistetakse reformide lühiperioodi ebamugavust investeeringuna parema tuleviku nimel, seda vähem valitsusi kulub nende elluviimiseni.</p>

Add new comment