2016. aasta Nobeli majanduspreemia: lepingute suur pilt (0)

Karsten Staehr

Eesti Panga ökonomist, Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud

Tänavuse Nobeli majanduspreemia pälvisid Oliver Hart Harvardi ülikoolist ning Bengt Holmström Massachusettsi tehnoloogiainstituudist. Auhinna said nad lepinguteooria arendamise eest. Oliver Hart on britt, Bengt Holmström aga soomerootslane. Tema vanaema oli eestlane, seega on rootslastel ja eestlastel sel aastal veelgi suurem põhjus rõõmustada. Nii Hart kui ka Holmström on aastakümneid USAs elanud ning see, et Nobeli preemia neile anti, osutab taas kord sellele, kui tugevalt USA majandusteaduste vallas domineerib. 

Oliver Hart

Oliver Hart on 68aastane ja ta sündis Londonis. Bakalaureusekraadi sai ta 1969. aastal Cambridge’i ning magistrikraadi 1972. aastal Warwicki ülikoolist. Kaks aastat hiljem, 1974. aastal, kaitses ta Princetoni ülikoolis aga doktorikraadi. Hart alustas Ühendkuningriigis õppejõukarjääri, kuid kolis 1984. aastal Ameerikasse, et õpetada Massachusettsi tehnoloogiainstituudis. 1993. aastal hakkas ta õpetama Harvardi ülikoolis.

Bengt Holmström

Bengt Holmström on 67aastane. Tema sündis Helsingis ja sai bakalaureusekraadi Helsingi ülikoolist 1972. aastal. Pärast seda läks ta elama USAsse ning sai 1975. aastal oma magistri- ja 1978. aastal doktorikraadi Stanfordi ülikoolist. 1978/1979. õppeaasta veetis ta dotsendina Soomes Hankeni majanduskoolis, kuid pöördus siis tagasi Ameerikasse ja asus õpetama esmalt Northwesterni ja seejärel Yale’i ülikoolis. Alates 1994. aastast töötab Holmström Massachusettsi tehnoloogiainstituudis.

Hart ja Holmström said Nobeli preemia selle eest, et nad uurisid firmade toimimist ja seda, kuidas ettevõtte erinevad osalised üksteist vastastikku mõjutavad. Hart ja Holmström on firmade siseelu uurinud matemaatiliste mudelite abil. Nende uurimistöö asub majandusteaduse ja ärijuhtimise ristumiskohal. Nad analüüsivad küsimusi, mis on tähtsad firma juhtkonnale ning olulised tulemuste saavutamiseks, kuid teevad seda mikromajanduslike matemaatiliste ja analüütiliste meetodite abil. Siinkohal peab märkima, et kaks aastat tagasi sai Nobeli preemia Jean Tirole, kes uuris turumonopolide ja suurte ettevõtete mõju. Osalt on ka see lepinguteooriaga seotud. Kuid Tirole uurist pigem firmade vahelist mõju, samas kui Hart ja Holmström analüüsivad seda, mis toimub ettevõtte sees.

Oliver Hart alustas selliste küsimustega nagu mis on firma, millised tegurid määravad kindlaks firma suuruse, millised tegurid määravad kindlaks firma tegevusulatuse. Võib ju väita, et turumajanduse tingimustes pole see oluline. Et ettevõtted võivad lihtsalt sõlmida lepinguid teiste ettevõtetega, kes kaupu või teenuseid ostavad või müüvad, nii et põhimõtteliselt võiksid kõik firmad olla väga väikesed, näiteks kas või ühe töötajaga. Oliver Harti ja tema kaasautorite nägemus oli see, et suurel määral otsustab ettevõtte suuruse ja tegevusulatuse üle firma võimekus lepinguid koostada ja jõustada, kuna see määrab kindlaks, kas ja milliseid tegevusi ettevõte oma jõududega teeb. Kui tehingukulud on suured, ei pruugi lepingute sõlmine olla mõttekas ning firmad võivad otsustada paljude tegevustega ise toime tulla. Näiteks on üsna lihtne koostada ja jõustada lepingut viie tonni raua kohaletoimetamiseks järgmisel kuul, kuid palju raskem on jõustada lepingut, kus on näiteks määratletud väljatulek uute toodete või uuenduslike ideedega.

Harti ja tema kaasautorite lepingutealased ideed on asjakohased ka siis, kui mõtleme valitsuste suurusele ja tegevusulatusele tänapäeva turumajanduse tingimustes. Põhimõtteliselt saaks valitsus ju sisse osta kõik tegevused, mille tehingukulud on tagasihoidlikud ja lepingud lihtsalt jõustatavad. Samas on valdkondi, kus valitsusel on kas keeruline või lausa võimatu koostada lepinguid, milles on soovitav tulemus selgelt määratletud. Näiteks ei pruugi olla võimalik mõne tegevuse tunnusjooni või kvaliteeti objektiivselt mõõta. Tee-ehitust on ilmselgelt lihtsam sisse osta kui linnaplaneerimist, riigikaitset ja paljusid sotsiaalteenuseid. On märkimist väärt, et sellised hankelepingud on tihti vägagi keerukad, kuid neist tekivad sellegipoolest vaidlused.

Bengt Holmström alustas oma teadlasekarjääri analüüsides üksikasjalikult esindamisprobleemi (ingl principal-agent problem), mis tekib siis, kui esindatav tahab, et esindaja käituks tema huvides. Üks näide on firmaomanikud, kes soovivad, et firmajuhid käituksid nii, nagu on kasulik omanikele. See ei kujuta endast probleemi siis, kui esindataval on võimalik esindaja tegevust lihtsalt ja kulutusteta jälgida. Kuid paljudel juhtudel on esindataval raske või lausa võimatu esindaja tegevusi täpselt jälgida ning esindaja võib kasutada võimalust slikerdada või käituda muul esindatavale kahjulikul viisil. Üks võimalus selle probleemi lahendamiseks on koostada esindatava ja esindaja vahel leping, millega antakse esindajale stiimul, mis on võrreldav esindatava omaga. Näiteks võivad firmaomanikud anda firmajuhile osa ettevõtte aktsiatest, mis ajendaks viimast töötama maksimaalse kasumi nimel ehk siis kooskõlas firmaomanike sooviga.  

Holmström uuris erinevaid võimalusi, kuidas koostada lepinguid nii, et esindajale pakutav stiimul oleks võrreldav esindatava omaga. Ta väitis, et selliseid lepinguid, mis pakuvad täiesti võrreldavaid stiimuleid, eriti kui esineb tõsiseid infoprobleeme, on sageli raske koostada. Kui näiteks lepingus seisab, et esindaja palk sõltub aktsiahinnast, võib esindaja käituda lühinägelikult ning pingutada aktsiahinna lühi-, mitte pikaajalise tõusu saavutamiseks. Kui esindaja palk sõltub kasumist, võib ta hakata liiga suuri riske võtma. Sellised tähelepanekud muutusid eriti aktuaalseks pärast üleilmset finantskriisi, kui ilmnes, et paljude finantssektori töötajate lepingud ajendasid neid võtma riske, mis seadsid lõpuks ohtu kogu finantssüsteemi stabiilsuse.

Üleilmse finantskriisi puhkemise tulemusena pöördus tähelepanu uuesti ettevõtete ja finantseerimisasutuste likviidsuspuudulikkuse probleemile. Likviidsuspuudulikkus tekib seetõttu, et osad varad ei ole teatud tingimustes (näiteks finantskriisi ajal) likviidsed. Likviidsuspuudulikkusest saaks põhimõtteliselt hoiduda, kui ettevõtted ja finantseerimisasutused saaksid sõlmida lepinguid, mis lubaks neil oma varad kriisi ajal maha müüa. Holmström ja tema kaasautorid väidavad aga, et info ja stiimulitega seotud probleemid muudaksid selliste lepingute sõlmimise üle jõu käivalt kulukaks, nii et firmad ja finantseerimisasutused seisavad kriisi ajal alati mingil määral silmitsi likviidsusnappuse probleemiga. Holmströmi järeldus on, et valitsusorganid peaksid kriisi ajal olema valmis finantssüsteemile likviidsust pakkuma.   

Oliver Hart ja Bengt Holmström on andnud suure panuse majandusteooriasse. Tänu nende uurimistööle on selgunud, et lepingute koostamise ja jõustamise võimalused määravad ära selle, kuidas ettevõtted oma toimimist korraldavad, kuidas turumajandus töötab ja mil viisil saab valitsus majandusse sekkuda. See ongi lepingute suur pilt.


Lisalugemist

Nobeli preemia komitee veebileht: http://www.nobelprize.org/

Philippe Aghion & Richard Holden (2011): “Incomplete contracts and the theory of the firm: what have we learned over the past 25 years?”, Journal of Economic Perspectives, vol. 25, no. 2, lk-d 181-197.

Sanford Grossman & Oliver Hart (1986): “The costs and benefits of ownership: a theory of vertical and lateral integration”, Journal of Political Economy, vol. 94, no. 4, lk-d 691-719.

Oliver Hart, Andrei Shleifer & Robert Vishny (1997): “The proper scope of government: theory and an application to prisons”, Quarterly Journal of Economics, vol. 112, no. 4, lk-d 1127-1261.

Bengt Holmström (1997): “Moral hazard and observability”, Bell Journal of Economics, vol. 10, no. 1, lk-d 74-91.

Bengt Holmström & Jean Tirole (2010): Inside and Outside Liquidity, MIT Press.


Autori arvamus ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.

Jaga

Add new comment