Eesti Pank liitus SDRide vabatahtliku kauplemisleppega. Mis need SDRid ikkagi on?

Autori Krista Kollo pilt

Krista Kollo

Eesti Panga ökonomist

Postitatud:

17.11.2021

  • SDRid (Special Drawing Rights) on rahvusvaheline reservvara, mille hind kujuneb viie põhivaluuta (USA dollar, euro, Hiina jüaan, Jaapani jeen ja Suurbritannia nael) kaalutud kursside põhjal. SDRe haldab ja nendega tehinguid vahendab Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)
  • SDRide eraldamise abil saab IMF oma liikmetele luua tingimusteta likviidsust. Augustis jagas IMF ajaloo suurima koguse SDRe eesmärgiga täiendada viirusekriisis riikide välisreserve ja tugevdada majanduse vastupanuvõimet
  • Et haavatavamad riigid saaksid SDRe valuutasse vahetada, kutsub IMF tugevama reservipositsiooniga riike liituma SDRide vabatahtliku kauplemisleppega (Voluntary Trading Agreement, VTA)
  • Euroopast on VTAga liitunud 22 riiki ja Euroopa Keskpank. Novembris 2021 liitus VTAga ka Eesti Pank
  • VTA tehingute tegemine on vabatahtlik, st Eesti Pank saab alati teatud riikidega tehingute tegemisest keelduda

Selle aasta novembris allkirjastas Eesti Pank Rahvusvahelise Valuutafondiga SDRide vabatahtliku kauplemislepingu. IMF kutsub VTAga  liituma tugevama reservipositsiooniga riigid, kes on nõus IMFiga eelnevalt kokku lepitud tingimustel ja limiitide ulatuses SDRe ostma või müüma. Euroopast on peale Eesti VTAga liitunud 22 riiki ning Euroopa Keskpank.

Augustis otsustas IMFi nõukogu jaotada oma liikmesriikide vahel täiendavalt 456 miljardit SDRi (umbes 650 miljardit dollarit). SDRe ehk IMFi arvestusühikuid jagati riikidele vastavalt nende osalusele ehk kvoodi suurusele[1] IMFis. Eesti kvoodiosa IMFis on 0,051%, seega sai Eesti kogusummast 233 miljonit SDRi, mis on ligikaudu 282 miljonit eurot. Tegemist on suurima SDRide lisajagamisega fondi ajaloos ja selle peamine eesmärk on aidata leevendada enneolematute mõõtmetega viirusekriisi tagajärgi: täiendada vaeste ja arenevate riikide välisreserve, tõsta kindlustunnet ning toetada maailmamajanduse vastupanuvõimet ja stabiilsust.

SDR on arvestuslik reservvaluuta, mida haldab IMF. Selle väärtus kujuneb viie põhivaluuta kaalutud kursside põhjal[2]. IMF avaldab SDRi kursi oma veebilehel. 12. novembril 2021. aastal maksis üks SDR 1,23 eurot või 1,40 USA dollarit. SDRi hinna kujunemise aluseks olev valuutakorv vaadatakse üle vähemalt iga viie aasta järel (järgmine ülevaatus on juulis 2022).

SDR ei ole raha selle klassikalises mõistes. See tähendab, et SDRe ei saa kasutada kaupade või teenuste ostmiseks. IMFi poolt liikmesriikidele jaotatud SDRid annavad riikidele võimaluse omavahel reservvarasid vahetada ja laenata. Kui riigil on vaja reserve kasutada, on tal võimalus oma SDRid vabalt kaubeldavasse valuutasse vahetada. Vahetustehingu jaoks peab leiduma tehingupartner ehk mõni teine riik, kes on nõus SDRide vastu valuutat, nt eurosid, andma. Seega pole SDRid nõue IMFi vastu, vaid potentsiaalne nõue IMFi liikmesriikide vabalt kaubeldavate valuutade vastu.

SDRidelt arvestatakse intressi, mistõttu nende rahaks vahetamine ei ole tasuta. Kui riik otsustab osa SDRe rahaks vahetada, jääb tema kontole vähem SDRe, kui talle IMFi poolt jaotati. Selle vahe ulatuses peab ta IMFile intressi tasuma. Kui aga riik on vahetustehingutega omandanud rohkem SDRe, kui talle jaotati, teenib ta ülejäägilt intressitulu. SDRi intressimäär avaldatakse kord nädalas ning see arvutatakse SDRi valuutakorvi moodustavate riikide lühiajaliste valitsuse võlakirjade intressimäärade põhjal. SDRi intressimäärale on kehtestatud ka alampiir, milleks on 0,05%. Kuna praeguses majandusolukorras on intressimäärad madalad, siis ongi hetkel kehtiv SDRi intressimäär 0,05%.

SDRide tehinguid vahendab IMF, kes liigutab ühe riigi SDRid teise riigi kontole. Tehinguteks kasutab IMF liikmesriikide abi, kes on liitunud VTAga. VTAs osaleval riigil on alati õigus teatud riikidega tehingute tegemisest keelduda. Näiteks euroala keskpangad ei tee tehinguid riikidega, millele ÜRO või Euroopa Liit on kehtestanud sanktsioonid või mis kuuluvad rahapesu või terrorismi kahtlusega riikide hulka.

Vastavalt Eesti Panga seadusele kuuluvad Eestile jagatud SDRid Eesti Pangale ja on osa keskpanga välisvaluutareservist. Eestile on varem SDRe jagatud 2009. aastal. Osa Eesti SDRidest on kasutatud meie kvoodi sissemakseks IMFi. Sarnaselt teiste arenenud riikidega Eesti SDRide lisajagamisest otseselt ei võida, küll aga on meie kui väikese avatud majandusega riigi huvides maailmamajanduse hea käekäik. VTAga liitumise ja valmisolekuga SDRidega tehinguid teha annab Eesti oma panuse nõrgemate riikide toetamiseks.

Lühike tagasivaade

SDRid loodi Bretton Woodsi fikseeritud vahetuskursirežiimide ajal 1969. aastal eesmärgiga täiendada reservvarasid ja pakkuda keskpankadele lisakaitset fikseeritud kursside hoidmiseks. Algselt oli SDRi väärtus seotud kullaga. Ühe SDRi hind oli võrdne 0,888671 grammi kullaga, mis oli samuti võrdne ühe USA dollariga. 1973. aastal Bretton Woodsi süsteem lagunes ja paljud riigid läksid üle paindlikele vahetuskursisüsteemidele. Kuigi sellest ajast alates on SDRide tähtsus üleilmses finantssüsteemis oluliselt vähenenud, on need püsinud IMFi poliitikameetmete arsenalis. Viimati kasutas IMF SDRe 2009. aasta finantskriisi ajal, kui liikmesriikidele jagati täiendavalt 161 miljardit SDRi. Selleks ajaks oli eelmisest SDRide jagamisest möödas peaaegu 30 aastat.


[1] Riigi kvoodi suurus IMFis arvutatakse valemiga, milles võetakse arvesse riigi sisemajanduse kogutoodang, kaubanduse avatus, majanduse muutlikkus (kapitalivood, jooksevkonto) ja valuutareservide suurus.

[2] SDRi kursi arvutamiseks sõltuvad alusvaluutade osakaalud nende tähtsusest maailma kaubanduses ja finantsturgudel. Hetkel jaotub valuutakorv viie valuuta vahel järgmiselt: USA dollar (42%); euro (31%); Hiina jüaan (11%); Jaapani jeen (8%); Suurbritannia nael (8%).