Oodatust kiiremal hinnatõusul on lühivaates soodne mõju riigirahandusele: maksutulud laekuvad kiiremini ja eelarvepuudujääk osutub väiksemaks, kui riigieelarve koostamisel eeldati. Väiksem eelarvepuudujääk ja suurem majanduse maht tähendab ühtlasi väiksemat riigi võlakoormust. Kuid varem või hiljem kohaneb kõrgema hinnatasemega ka riigieelarve kulude pool, sh indekseerimise toel, ning selgineb inflatsiooni tervikmõju riigi rahandusele. Riigi kulupoliitikas tuleks vältida otsuseid, mille kõrvalmõjuna võib hinnatõus süveneda.

Möödunud aastal osutus hinnatõus nii Eestis kui ka mitmel pool mujal maailmas palju kiiremaks, kui prognoosides eeldati. See on toonud kaasa suuri väljakutseid nii keskpankadele hinnatõusu alandamisel kui ka valitsustele hinnatõusu tagajärgede leevendamisel. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) värske ülevaade kirjeldab, kuidas oodatust kiirem hinnatõus mõjutab riigi rahakotti nii lühemas kui ka pikemas vaates. Vaadeldakse ka teistpidist kanalit ehk kuidas riigi kuluotsused võivad mõjutada hinnataset.

Lühemas vaates on kiiremal hinnatõusul soodne mõju riigi maksutuludele, kuna kõrgemate hindade ja palkade juures paraneb kohe ka riigi maksulaekumine tarbimiselt ja töötamiselt. Kui riigi tulud osutuvad oodatust suuremaks ning riigi kulude pool nii ruttu ei reageeri, kujuneb eelarvepuudujääk oodatust väiksemaks. IMFi analüüs näitab, et kui üldine hinnatõus ehk inflatsioon tõuseb ühe protsendipunkti võrra, siis kaasneb sellega valitsussektori eelarvepositsiooni paranemine keskmiselt 0,5% võrra SKPst.

Kui eelarvepuudujääk kujuneb oodatust väiksemaks, siis kujuneb ka riigi vajadus uue laenuraha järele väiksemaks. Lisaks, kui majanduse kogumaht kiire hinnatõusu taustal suureneb, siis moodustavad riigi senised võlakohustused sellest suhtarvuna väiksema osa. Seega võib vähemalt lühivaates olla oodatust kiiremal hinnatõusul soodne mõju riigi võlakoormusele. IMFi hinnangul on see mõju seda suurem, mida suurem on võlg. Näiteks riikides, kus võlakoormus ületab 50% SKPst, tähendaks iga täiendav (ootamatu) protsendipunktine tõus inflatsioonis võlakoormuse püsivat alanemist 0,6 protsendipunkti võrra SKPst.

Pikemas vaates kiire hinnatõusu soodne mõju riigi rahakotile taandub, kuna kõrgema hinnatasemega jõuab kohaneda ka riigieelarve kulude pool. Kulude kohanemise kiirus sõltub muu hulgas sellest, kui laialdaselt on riigis kasutusel indekseerimine. Kui kiire hinnatõus jääb kestma pikemat aega ja muutub ootuspäraseks, siis peegeldub see ka laenuraha kõrgemas hinnas ning sellega taandub hinnatõusu soodne mõju riigi võlakoormusele. Kiire inflatsioon pakub suure võlakoormusega riikidele seega vaid lühiajalist leevendust, mitte pikaajalist lahendust.

Indekseerimine tähendab, et ostujõu säilitamiseks suurenevad pensionid, palgad või sotsiaaltoetused automaatselt vastavalt hinnataseme tõusule. Eestis on indekseeritud näiteks pensionid ja väikese hulga riigiteenistujate palgad. Kuna indekseerimine toimub meil aastase viitajaga, siis hakkab 2022. aasta kiire hinnatõusu mõju avalduma riigi kuludes peamiselt 2023. aastast. Osaliselt seetõttu nägime ka Eestis möödunud aastal üllatuslikult väikest eelarvepuudujääki, kuid ootame puudujäägi järsku suurenemist sel aastal. Seega avaldub kiire hinnatõusu tervikmõju riigi rahakotile alles üle mitme aasta.

Ehkki indekseerimine võimaldab vähemalt osade ühiskonnagruppide sissetulekuid hinnatõusuga automaatselt kohandada, toob IMF esile ka laialdase indekseerimise ohud. Nimelt võib see muuta inflatsiooni püsivamaks läbi reaalkulude ja kogunõudluse kasvu. Lisaks võib riigiteenistujate palk, kui see indekseerimise alusel kiiresti kasvab, olla võrdlusbaasiks erasektori palgatõusu ootustele.

Indekseerimise kõrval sõltub riigieelarve kulude poole reaktsioon hinnatõusule sellest, milliseks kujunevad valitsuse täiendavad otsused hinnatõusu kompenseerimiseks nii püsivate (nt palgatõusud) kui ka ajutiste (nt energiakulude hüvitised) meetmete näol. Üldiselt tuleb hinnatõusu kompenseerimisel arvestada, et sellega kaasnevatel lisakuludel võib olla mõju hinnatõusu süvenemisele, mis võib omakorda tekitada üha suuremat vajadust hinnatõusu kompenseerimiseks ja see omakorda täiendavad lisakulusid riigile. IMFi analüüs näitab, et kui suurendada valitsussektori kulusid ühe protsendipunkti võrra SKPst, suurendab see inflatsiooni keskmiselt 0,5 protsendipunkti võrra juba samal aastal. Seetõttu tuleb kiire hinnatõusu tagajärgede leevendamisele läheneda läbimõeldult, et mitte hinnatõusu ennast süvendada.

IMF soovitab valitsustele kiire hinnatõusu ajal pakkuda tuge ajutiselt kõige haavatavamatele, hoiduda laiaulatuslikest toetustest ning samal ajal otsida muudes kululiikides võimalusi kulude kasvu piiramiseks. Selline lähenemine on IMFi hinnangul paremas kooskõlas keskpankade sammudega kiire hinnatõusu aeglustamiseks.

Lauri Punga fotod leiate Eesti Panga kõneisikute fotopangast