Eesti Panga president Madis Müller ütles usutluses Indrek Kiislerile, et valitsus peaks olema kulutustes jätkuvalt mõõdukas, mis tähendab, et 2021. aasta riigieelarve puhul puudujäägist ei pääse, kuid 2022 võiks olla eesmärgiks tasakaal. Müller tunnistas, et tarbijalaenude intressid on Eestis kõrged.

Ma alustan isikliku küsimusega, elate te oma majas, korteris, villas?

Mul on Tallinnas korter ja eriolukorra alguses kolisin Vääna-Jõesuus asuvasse suvilasse.

Vajate suuremat ja uhkemat elamispinda, on praegu hea aeg kinnisvara koguda?

Ma ise olen oma elamistingumustega rahul, nii et me pole peres seda arutanud.

Ma ei taha anda keskpanga poolset hinnangut kinnisvara ostmisele, aga õige hetk on minu meelest siis, kui inimesele on vaja uut kodu ja tal on ka selleks vahendid olemas.

Rahatrükimasinad töötavad ja seeläbi kaotab raha oma väärtust. Kas käes on aeg, kus tuleb krabada asju, mis omavad tulevikus väärtust? Sellest on vist kõik investorid aru saanud?

Raha väärtust peegeldab hinnatõus, hinnad meil peaaegu ei kasva.  

Ja lähiaastatel on pigem mure, et hinnad ei läheks langusesse, sest deflatsiooniga kaasnevad omad mured. Hirm, et raha väärtust kaotaks, see ei ole põhjendatud.

Kui aga vaadata kinnisvarahinnatõusu ja muude finantsvarade hinnatõusu, siis on madalad intressimäärad neid ka kõvasti toetanud.

Keskpankade pakutav rahamass on hoidnud valitsuste, pankade ja inimeste laenamise võimalused avatuna, kuid teiselt poolt on investoreid sundinud otsima muid investeerimisvõimalusi.

Eesti Panga hinnangul pole Eestis kinnisvara hinnad viimastel ajal liiga kiiresti kerkinud, see on olnud käsikäes inimeste sissetulekute tõusuga, mis aga lähiajal juhtuma hakkab, seda on aga raske ennustada.

Kas rahatrükimasinate niivõrd jõuline käivitamine ei tekita teis õudust, et millega see kõik lõpeb?

Euroopa Keskpank on läinud viimastel kuudel jõulise rahapakkumise suurendamise teed ikkagi euroala järsu majanduslanguse pärast. Rahapakkumist ja ringluses oleva raha hulga suurendamise teed on läinud kõikide arenenud riikide keskpangad. Euroala majanduslanguse ületamine ei sõltu loomulikult ainult keskpangast, aga meie võimaldame ettevõtetele ja inimestele soodsaid laenuvõimalusi.

Olukord on keeruline ja seetõttu on ka sammud piisavalt radikaalsed.

Raske küsimus on muidugi keskpanga jaoks see, kuidas hoogsast rahatrükist väljuda. Seda tuleks teha nii pea kui võimalik.

Kas Frankfurdis Euroopa Keskpanga nõukogu istungil pole teil tekkinud mõtet, et tõuseks kasina rahapoliitika pooldajana püsti ja ütleks koosolekul olevatele prouadele ja härradele: see kõik lõpeb katastroofiga! Kuidas seal need vaidlused riikide vahel joonistuvad?

Mul on koosolekul ikka mõte, et väljendan seda, mis mulle õige tundub.

Vaidlusi ja erinevad seisukohti nõukogu istungitel on  aegajalt  ikka, me oleme seal mitte kui konkreetsete riikide esindajad, vaid peame silmas pidama kogu euroala huve.

Kas nõukogus kasinuse pooldajad ka kuidagi grupeeruvad?

Eelnevate arutelude põhjal tean juba ette, kes kaldub millisesse positsiooni. Sageli need seisukohad joonistuvad ühelt koosolekult teise järjest välja. Kindlasti ma ei pea kopeerima meie valitsuse positsioone.

Ajaloolises mõttes sai veel üsna hiljuti Eestit vaadelda kui teistest erinevat näidet, meie valitsused sisuliselt raha ei laenanud ja ka pangad ei kasutanud aktiivselt keskpanga pakutavaid rahapoliitilisi võimalusi, siis viimastel kuudel on kõik muutunud.

Valitsus on alustanud laenamist ja võlakirjade emiteerimist, ka meie oleme Eesti valitsuse võlakirju ostnud, ka kommertspangad on meilt raha laenanud ja ise võlakirju emiteerinud eluasemelaenude portfellide tagatisel. Euroopa Keskpanga rahapoliitika tagajärjed jõuavad Eestisse vahetumalt kui kunagi varem.

Kui kauaks jäävad reaalintressid negatiivseteks?

Intressimäärad on meil tõesti osaliselt negatiivsed, mis on taaskord kinnitus, kui erakorralises olukorras me oleme. Investeerimisjulgus on ettevõtetel madal ja rahapakkumine on suur.  

Loodan ausalt, et saame sellisest tavatust olukorrast võimalikult kiiresti väljuda, minu meelest peaks intressid loogiliselt võttes ikka positiivse märgiga olema.

Aga ikkagi, kas me räägime aastast, paarist aastast, viiest või kümnest aastast?

Ma ei taha anda erinevat hinnangut keskpanga hinnangust, EKP on öelnud, et intressid võiks muutuda siis, kui inflatsioon jõuab kahe protsendi piirimaile, mis võiks turgude hinnangul ehk juhtuda paari aastaga.

Euroopa Keskpanga intressid on negatiivsed. Kas seetõttu praegu pole aeg, kus eelarve tasakaalu võib visata prügikasti ja kasutada olukorda investeeringute tegemiseks. Miks ei või Eesti valitsus kasvõi helikopterilt raha loopida senikaua kuni reaalintressid on negatiivsed?

Eesti valitsus on  juba hakanud hoogsalt raha laenama, iseasi kas seda saab kopterilt raha loopimiseks nimetada. 

Meie käitumine on hoopis teistsugune, kui oli eelmise suure majanduskriisi ajal kümmekond aastat tagasi. Toonane valitsus oli sunnitud kulusid kärpima, praegu euroalas on meil hoopis teistsugused võimalused.

Aga rääkides üldiselt, kas Eesti valitsus peaks madalate intressimääraseid ära kasutama ja piltlikult öeldes Eesti valmis ehitama, siis madal intressimäär on vaid üks komponent. Veel pool aastat tagasi sai selgemalt kommunikeeritud, et headel aegadel ei tohi valitsus ise liialt investeerida, kasvõi näiteks ehituste tellimine on  headel aegadel kallim.

Praegu on aga teine olukord, ehitusettevõtjad on väga pessimistlikud oma tuleviku suhtes, nii et valitsus peaks investeerima rohkem kui tavaolukorras. Aga sellegipoolest peab valitsus arvestama, et ka praeguses olukorras on intressikulud vaid üks komponent.

Liiga suurelt investeerides muutub riigi osa majanduse toimimises suuremaks, paljud ettevõtted on seotud just valitsuse tellimuste täitmisega ja lõpptulemuseks on kiirem hinnatõus, see aga halvendab meie konkurentsivõimet teiste riikide seas. Seega ka tuleb siin mõõdukus säilitada.

Mulle tundub, et valitsus tormas kevadel laenama kartuses, et varsti enam laenu ei saagi. Nüüd istutakse suure rahapataka otsas ja täpselt ei teata, mida selle rahaga peale hakata. Kas on mõistlik seda lihtsalt arvel hoida nii-öelda igaks juhuks?

Kevadel me veel ei teadnud, mis Eestit ees ootab. Valitsus reageeris kiiresti, seda nii abimeetmeid pakkudes kui ka raha turgudelt raha laenates.  

Kas oleks võinud laenata vähem? Võlakirjaturgude standardmahud ongi suured, keegi ei lähe laenama kümmet miljonit. Ja  hea on omada puhvrit, mida kasutada kindlustusena.

Eesti ettevõtetel ongi läinud paremini kui kevadel kartsime, näiteks pangad on suutnud omal jõul pakkuda maksepuhkusi, selleks pole kasutatud ei keskpanga ega riigi abi. Raha mitte ärakasutamine pole läbikukkumine, pigem vastupidi.

Milline on teie igapäevane suhtlus rahandusminister Martin Helmega, kas ta oma samme astudes keskpanga juhiga ka konsulteerib?

Rahandusminister on meil üsna iseseisev, igapäevast kontakti meil ei ole, küll on meil teineteise telefoninumbrid ja vajadusel saame nõu pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda et dialoog on ikka meil olemas.

Kas pigem pole see, et rahandusminister vaatleb Eesti Panka kui pool-opositsioonilist struktuuri, mis pole rahul valitsuse mitmete sammudega, näiteks pensionireformiga või Porto Francole raha laenamisega? Te olete tema jaoks ebameeldivad segajad?

See puudutab Martin Helme tundemaailma, mida te peate küsima temalt endalt. 

Aga ma loodan, et ta niimoodi meie kommentaare ei vaata, sest meie eesmärk on pakkuda ikkagi majanduslikust loogikast lähtuvaid konstruktiivseid seisukohti.

Tõsi on ka see, et oleme mõne sammu suhtes olnud kriitilised. Aga näiteks peaministriga oleme nüüd kokku leppinud, et vähemalt korra kvartalis istume üheskoos maha ja analüüsime majandusolukorda.

Valitsus hakkab septembris arutama järgmise aasta eelarvet ja nelja aasta pikkust eelarvestrateegiat. Mis on teie soovitus, kas avaliku sektori kulusid tuleks kärpida, kas eelarve peaks kasvama või kahenema?

Selle aasta eelarvemiinus tuleb sügavam, kui kunagi varem. Nii sügavast miinusest ühe aastaga välja tulla ei ole võimalik. Kuna majandus ei taastu täiesti ka järgmisel aastal, siis valitsuse toetavad meetmed on ka 2021. aastal vajalikud.

Me ei ole loobunud soovitusest hoida headel aegadel eelarve ülejäägis ja halbadel aegadel puudujäägis. Esialgseid prognoose vaadates oleks järgmise aasta eelarve kolme-nelja protsendiline miinus sisemajanduse kogutoodangust ootuspärane (ehk 1, 2 miljardit eurot, toimetus).

2022 võiks proovida tasakaalu jõuda, kindlasti peaks vältima kiusatust, et kuna raha on olemas ja seda pole nii palju kulunud, et eelarvedistsipliini ei järgita. Tähtis on rahakasutuses mõistliku hoiaku püsimine.

Kas te jagate seda seisukohta, et riik on teistsugune laenaja kui eraisik või ettevõte? Paljude riikide puhul on ju näha, et laenu võttes teatakse, et seda laenu ei makstagi tagasi. Te ometigi ei usu, et Itaalia või Kreeka maksab oma võlad ära? Jäädaksegi ju intresse maksma ja võetakse lihtsalt uut laenu peale.

Riikide puhul vastab tõele, et ta on püsiv ja pikaajaline laenuvõtja ja tagasimaksja.

Tõenäoliselt pangad meile pensionile minnes enam laenu ei anna, sest meil on ees lühike perspektiiv ja sissetulekud on langenud.

Aga Kreeka ja Itaalia on head näited, kui ohtlik on lasta valitsusel võlakoormad nii suureks kasvatada. Neil on küll praegu intressimäärad madalad, kuid mõne aasta pärast loodetavasti intressitase kerkib ja see on suur koormus riigieelarvele.

Kindlasti ma ei nõustu seisukohaga, et valitsus võiks lõpmatult laenata. Praegused madalad intressid ei õigusta järsku riigi võlakoormuse kasvu.

Räägime Eesti kommertspankadest ka. Ettevõtetele antavate laenude intressid ja eraisikute eluasemelaenud on tõesti üsna madalad,  kuid eraisikute lühiajalised krediidiintressid on lausa röövellikud?

Lühiajalised tarbimislaenud on kõikjal kallimad kui näiteks kodulaenud, see on igas riigis nii. See on ka loogiline, sest pankadel pole tarbijalaenude puhul kindlat tagatist.

Aga ma olen nõus sellega, et intressimäärad tarbijalaenudele on Eestis kõrged.

Samas on selles sektoris konkurentsi piisavalt palju, eluasemelaenude puhul võib öelda, et meil on vaid mõned pangad kes sellel turul tegutsevad ja konkurentsi võiks rohkem olla.

Tarbijalaenude sektoris pakuvad teenuseid lisaks pankadele ka muud krediidiandjad, minu meelest on meil probleemiks tarbijate teadlikkus, paljud inimesed ei mõista külmkappi ostes, kui suur on tegelikult poes pakutav järelmaksu intress. Aga ma ei vaidle vastu, et tarbimislaenude intress on kõrge.

Kui vaadata näiteks Holm Banki majandusaasta aruannet, siis seal on märgitud, et tarbijalaenude tagasimaksmisega klientidel probleeme sisuliselt pole. See on tulus äri. Minu meelest viitab see just sellele, et konkurentsi on vähe, pangad saavad kliente valida ja nõuda neilt lihtsalt kõrgeid intressimäärasid?

Kui vaadata ettevõttete arvu, mis Eesti turul tarbimislaenu pakuvad, siis see on üsna suur. Seega ma ei julge öelda, et konkurentsi oleks vähe. Pigem peaks olema veelgi tähelepanelikumad, kas laenuandjad käituvad vastutustundlikult. See ei puuduta eriti pankasid, mis on nagunii paremini kontrollitud.

Holm pank on ikkagi pank ja talle kehtivad teistsugused nõuded.

Aga kui inimene on võtnud pangast laenu ja refinantseerib seda laenukontori laenu abil, siis Holm pank ei saagi teada, et klient on tegelikult hädas. Sellises olukorras klient ei ole enam heas läbirääkimispositsioonis ja nõustub kõrgemate intressidega.

Kas on vaja seadusemuudatust, mis annaks Eesti Pangale õiguse kehtestada tarbijakrediidi intressidele ülempiir? Riigikohus on 2002 öelnud, et see ei tohi olla üle 60 protsendi aastas.

Me ei vaja täiendavaid õigusi, sest meil on õigus reguleerida pankade laenuandmise tingimusi.

Näiteks eluasemelaenude väljastamisele oleme me kehtestanud piiri, et tagada inimese maksevõime.

Tarbimislaenude puhul ei peaks Eesti Pank võtma endale vastutustundliku laenamise järelvalve rolli.

Ma arvan, et siin on tarbjakaitsel oma sõna öelda ja finantsinspektsioon võttis hiljuti oma järelvalve alla krediidilaenu pakkujad. Aga finantsinspektsioonil on ka piirid ees, nii et tarbikaitse vaade võiks siin tugevam olla.

Kuidas te Eesti Panga presidendina iseloomustaksite Tartu Hoiu-laenu Ühistut, mis maksab hoiustelt 5,5 protsenti intressi aastas? Tavainimene ei saa reklaamidest arugi, et tegemist pole pangaga.

Me oleme oma ülevaadetes juba mitu aastat nentinud, et hoiulaenuühistutes toimuv on ilmselt problemaatiline.  

Inimesed ei saa aru, et laenuühistu hoius pole võrreldav pangahoiusega, mis on tagatisfondi kaudu sisuliselt riiklikult garanteeritud.

Seaduse järgi teevad hoiulaenu ühistute tegevuse üle kontrolli vaid ühistu liikmed ise, sest tegemist on ju ühistuga.

Olukorras, kus on tegemist üleriigilise ettevõttega, mille liikmeksastumine on vaid formaalsus, ja inimesel pole võimalik sinna raha hoiustades saada ülevaadet ühistu juhatuse tegevusest ja kui riskantselt juhatus seda raha paigutab, siis tegelikult ei kontrolli laenuühistute tegevust mitte keegi.  

Ma näen, et siin on probleemid olemas küll, sest liikmete siseauditist ei pruugi piisata.

Mis välistab  hoiulaenu ühistutel püramiidskeemi kasutamist?  Uutelt liikmetel laenatud raha läheb kõrgete laenuintresside maksmiseks, sest kust  mujalt peaks laenuühistu leidma raha kopsakateks intressideks?

Kindlasti on ka täiesti korrektselt tegutsevaid ja ühistute põhimõttetest lähtuvaid hoiulaenuühistuid.

Kas kusagil on kasutuses ka mõni püramiidskeem, siis seda ma ei oska hinnata, sest pole neid süvitsi uurinud. Aga me ei saa väita, et teame mis tegelikult seal juhtimises toimub ja milliseid riske on võetud, sest riiklik järelvalve puudub.

Intervjueeris ERRi ajakirjanik Indrek Kiisler, intervjuu ilmus ERRi uudisteportaalis 21.08.2020