Neli eriolukorra töönädalat seljataga, küsime endalt üha sagedamini, kas ja millal saab jälle tavalisse ellu tagasi. Ja missugune see uus tavaline elu välja nägema hakkab?

Kõigepealt peame valmis olema, et nii nagu koroonakriis eri riikidesse erineval ajal kohale jõudis, pole ka eriolukordade lõpetamine neis üheaegne. Riigid saavad hakata piiranguid vähendama, kui uute haigestunute arv oluliselt kahaneb ning loodud on piisav meditsiiniline võimekus nakkusohu taastekkimisel inimesi kiiresti testida ning haiglaravi pakkuda. Epideemia levik ja kestus meie naaberriikides mõjutab otseselt seda, millal Eesti saab jälle piire avama hakata. Koostöö naaberriikidega ning Euroopa tasandil on kriisist kiiremal väljatulekul meie kõigi huvides.

Võib ka oodata, et eriolukorra piiranguid saab leevendama hakata järk-järgult, andes kõigepealt võimaluse majanduse taaskäivitamiseks ning alles teises etapis sotsiaalseteks kooskäimisteks. Euroopas kõige esimesena epideemiavangi jäänud Itaalias loodetakse kriisist väljumiseks esmalt taasavada tööstustootmine, seejärel muu äritegevus ning alles siis, kui haigust suudetakse jätkuvalt kontrolli all hoida, antakse inimestele tavapärane liikumisvabadus tagasi. Kindlasti tuleb eriolukorrast väljumise ajal endist viisi pöörata tähelepanu viiruse leviku tõkestamise hügieenireeglitele: sagedane kätepesu, desinfitseerimine. Seejuures võib arvata, et kiire taasavamise võitjate poolel on need firmad, kes suudavad oma töötajatele pakkuda isikukaitsevahendeid, eelkõige maske. Üks silmatorkav erinevus Aasia ja Euroopa koroonavastases võitluses ongi see, et Aasia riikides seati kaitsemaskide kandmine avalikes kohtades otsekohe kohustuslikuks, aga Euroopas on seda alles üsna hiljaaegu hakatud soovitama.

Nii eriolukorrast väljumise kui ka sellele järgneval majanduse kosutamise ajal on esmatähtis rahastuskanalite lahtihoidmine. Õnneks on meie kommertspangad praegu märksa paremas seisus kui kümmekond aastat tagasi lahvatanud finantskriisi aegu. Eesti suuremate kommertspankade likviidsus ja kapitalipuhvrid võimaldavad üksjagu epideemia- ja eriolukorralööke ise ära seedida. Euroopa Keskpank on omalt poolt avanud suuremahulised 3 triljoni euro suurused soodsad krediidiliinid kommertspankadele likviidsuse pakkumiseks, muutnud pangandusjärelevalve nõudeid ajutiselt paindlikumaks ning algatanud ka kuni triljoni eurose avaliku ja erasektori võlakirjade varaostuprogrammi. Samuti on Euroopa riikide valitsused välja tulnud laialdaste toetusprogrammidega. Ainuüksi erinevate laenukäenduste ja ekspordigarantiide maht ulatub 16 %ni Euroopa riikide ühisest SKPst. Eesti kontekstis oleks tegu siis suisa 4,5 miljardi eurose toetuspaketiga.

Selliste suurte programmide esmaeesmärk on aidata ettevõtetel ja eraisikutel eriolukorra kuud üle elada. Aga meil tuleb vaadata ka kaugemale: majanduse turgutamise riiklikud investeeringud peaksid minema nutikama ja jätkusuutlikuma homse ehitamiseks. Mäletame ju veel hästi, mida Stockholmi Keskkonnainstituudi raportis Eestile kliimaneutraalsuse saavutamiseks soovitati: kolmekordistada hoonete energiatõhususe tõstmise investeeringuid, toetada elektromobiilsuse taristu väljaehitamist, ehitada välja meretuulepargid, toetada päikeseenergia ulatuslikku kasutuselevõttu jms. Praegune eriolukord, kus tehakse laialdaselt kaugtööd ning lapsed on koduõppel, on välja toonud vajaduse telekommunikatsioonitaristut edasi arendada. Koroonakriis võib meid kiirendatud korras juhatada digitaalsemasse ja rohelisemasse tulevikku. Eestis võiks näiteks paljud pered võtta oma senise suvekodu aastaringi teiseks elukohaks kasutusse. Päikesepaneelid ning elektriauto hoiavad pendelelu sõidukulud madalal. Piisava tugevusega internet aga võimaldab kirjatööd või videokohtumisi edukalt teha ka oma aianurga roheluses.

Maailmamajanduses võib epideemiakogemus kiirendada üleminekut täisautomaatsetele tootmisliinidele. Ilmekas näide on Tesla uus tehas Hiinas, kus sajad erksavärvilised robotid tootmissaalis väsimatult uusi autosid kokku monteerivad, vaid mõni üksik insener jälgib olukorda arvutiekraanilt. Kaitsemask ees muidugi. Vajame ka Eestis tugevat, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist tööstust, et pakkuda töökohti ning muidugi ka praeguse kriisiga kogunevat laenukoormat tagasi maksta.

Arvan, et koroonaepideemia mõjutab ka meie eelistusi. Juba täna on Eesti euroalal kolme väikseima sularahakasutusega riigi hulgas, aga paistab, et hakkame sularahaga edaspidi veelgi vähem maksma. Inimesed eelistavad elektroonilisi ülekandeid ning ostukohtades aina enam viipemakseid ning mobiilimakseid. Me oleme ühiskonnana saanud kiirkorras mitmesuguste digiteenuste masskoolituse ja avastanud, et nii on täitsa mugav. Videonõupidamised, veebikursused, audioraamatud, toidu koju tellimine ja muu taoline on meil nüüd hästi käpas. Seda digidžinni enam pudelisse tagasi ei aja. Elu eriolukorras on meid õpetanud taas rohkem rõõmu tundma ka lähedastest inimestest ja lihtsatest asjadest. See rõõm võiks meil uude tavaellu tagasi pöördudes ikka meeles seista.

Artikkel avaldati 21. aprillil Õhtulehes