Rootsi keskpanga poolt Alfred Nobeli mälestuseks välja antava majandusauhinna, mida sageli nimetatakse Nobeli majanduspreemiaks, pälvisid tänavu Abhijit Banerjee, Esther Duflo ja Michael Kremer eksperimentaalse lähenemise eest globaalse vaesuse leevendamisel. Nimetatud kolmiku valik ei tulnud suure üllatusena – kihlveokontorites on peetud nende võitu juba mitu aastat väga tõenäoliseks.

Banerjee, Duflo ja Kremeri suurim panus seisneb selles, et nad on majandusteadusesse toonud loodus- ja meditsiiniteaduste uurimismeetodid. Empiirilise majandusteaduse peamiseks proovikiviks on põhjuslike seoste tuvastamine. Näiteks võime küll täheldada, et vaesed söövad madala toiteväärtusega toitu, ent kui tahame teha midagi vaesuse leevendamiseks, pole sellisest infost suuremat kasu. Vaesuse leevendamise võimaluste leidmiseks peame esmalt kindlaks tegema, kas vilets toit on vaesuse põhjus või tagajärg. Kui põhjus, siis võib parem toit aidata vaesust vähendada, kui aga tagajärg, siis pole väärtuslikumast toidust meie eesmärgi saavutamiseks tõenäoliselt kasu.

Põhjuse ja tagajärje kindlakstegemiseks mitmesugustes olukordades on majandusteadlased välja töötanud arvukalt statistilisi meetodeid. Need on tavaliselt keerukad ning nende abil saadud tulemused pole alati usaldusväärsed. Nobeli võitnud teadlaskolmik seevastu leidis, et aina keerukamate statistiliste meetodite asemel saaks majandusuuringutes kasutada loodus- ja meditsiiniteadustest tuttavaid meetodeid, eelkõige juhuvalikuga (randomeeritud) kontrolluuringut.

Randomeeritud kontrolluuringus kasutatakse juhuvaliku alusel mõne uuringus osaleja puhul kindlat ravimeetodit, samas kui teised seda ravi ei saa. See on kliiniliste uuringute standardmeetod uute ravimite tõhususe hindamiseks ning laialdaselt kasutusel ka loodusteaduslikes eksperimentides. Kui uuringus on palju osalejaid ning ravi saajad valitakse juhuslikult, saame ravimeetodi mõjusust hinnata, kui võrdleme ravi saanute ravijärgset seisundit selle rühmaga, kes ravi ei saanud.

Nobeli preemia võitnud teadlased võtsid juhuvalikuga kontrolluuringu kasutusele arenguökonoomikas ning tõestasid, et seda meetodit saab praktikas kasutada. Kremer rakendas seda esimesena Keenias ning Banerjee ja Duflo peamiselt Indias. Kõik kolm on korraldanud suuremahulisi juhuvalikul põhinevaid uuringuid, kus osa inimeste või külade puhul rakendatakse teatavat sekkumismeedet, teiste puhul mitte. Sekkumismeetmeks võib olla tasuta toidulisandite jagamine, vaktsineerimine või mõni koolitusprogramm. Selliste uuringute toel, millest mõnes on olnud tuhandeid või lausa kümneid tuhandeid osalejaid, saab hinnata sekkumismeetme mõjusust, võrreldes meetmes osalejate tulemusi nendega, kes sellest osa ei võtnud. Banarjee, Duflo ja Kremeri töö on aidanud selgitada, millised konkreetsed sekkumismeetmed võivad aidata vaesust leevendada, ning – mis on samavõrra oluline –, millistest meetmetest pole vaesuse vähendamiseks erilist kasu.

Juhuvalikuga kontrolluuringud on kujunenud arenguökonoomika üheks nurgakiviks ning paljudes arenguriikides korraldatakse neid nüüdseks regulaarselt. Nii on paljud uuringud näidanud, et ennetav meditsiin ja parem juurdepääs haridusele aitavad vaesust vähendada ja majandusolukorda parandada.

Mõistagi ei anna randomeeritud kontrolluuringud vastuseid kõigile majandusteaduses tekkivatele küsimustele. Selliseid uuringuid on raske ja kulukas läbi viia. Suurte kompleksuuringute puhul ei ole täiesti juhuslik valik alati võimalik – sellele on teiste hulgas tähelepanu juhtinud ka USA-Briti majandusteadlane Angus Deaton, kes on ise samuti nobelist. Lõpuks pole ka selge, kui lihtne on India külades saadud tulemusi laiendada muudele arenguriikidele või ka näiteks kõrgema sissetulekuga riikidele nagu Eesti.

Nobeli majanduspreemia laureaadid pole teinud mitte ainult akadeemilist tööd ja selle põhjal teadusajakirjades artikleid avaldanud. Kõik kolm on erineval moel püüdnud välja töötada praktilisi meetodeid vaesuse ja selle negatiivsete tagajärgede leevendamiseks. Abhijit Banerjee ja Esther Duflo asutasid koos mitme teise teadlasega 2003. aastal vaesuse vähendamisele keskenduva uurimiskeskuse Abdul Latif Jameel Poverty Action Lab, mille eesmärk on laiemalt levitada akadeemilise teadustöö tulemusi, et need jõuaksid poliitikakujundajateni. Michael Kremer on töötanud selle nimel, et vaktsiinid muutuksid vaestele laiemalt kättesaadavaks, ning koostöös USA arenguagentuuriga USAID töötanud välja uusi lahendusi vaesus- ja arenguprobleemidele. Kõik kolm on kirjutanud menukaid raamatuid vaesusest ning arengu- ja majanduspoliitikast.

Abhijit Banerjee, Esther Duflo ja Michael Kremeri töö on muutnud viise, kuidas majandusteadlased teevad empiirilist uurimistööd ja uurivad poliitikameetmete mõju üksikisikute ja kogukondade käekäigule. Majandusteadus, mis traditsiooniliselt põhineb peamiselt teoreetilisel ja matemaatilisel modelleerimisel, on muutunud aina empiirilisemaks ja praktilisemaks. See rõhuasetuse muutus on tugevdanud majandust teadusharuna ning võib-olla aidanud ka maailma veidi paremaks muuta.

Autori arvamus ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.