14. detsembril 2015 lõpetas Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) Direktorite Nõukogu artikkel IV konsultatsioonid¹ Eesti Vabariigiga ning tutvus aruande koostajate hinnanguga ja kiitis selle hinnangu heaks ilma koosolekut kokku kutsumata.²

Pärast 2009. aasta sügavast majanduslangusest taastumist on majanduskasv aeglustunud. Kuigi Eesti majanduse ja institutsioonide põhinäitajad on ühed piirkonna tugevaimad, kasvab majandus tänavu ootuste järgi vaid tagasihoidlikud 1,6%. Majanduskasvu veab peamiselt eratarbimine, mis saab tuge hoogsast palgatõusust, sest tööturu loidus väheneb rahvastikuprotsesside tõttu. Eksport kahaneb, kuna peamiste kaubanduspartnerite majandusaktiivsus on kesine. Sellest hoolimata on hinnatõus tänavu ilmselt nullilähedane ning jooksevkonto saldo on ootuste järgi väikses ülejäägis.

Majanduskasv peaks edaspidi hoogustuma. Prognoosi järgi kasvab majandus 2016. aastal 2,5% ja järgneval paaril aastal keskmiselt umbes 3%. Majanduskasvu kiirenemisele aitab kaasa väliskeskkonna stabiliseerumine, mis suurendab eksporti ja investeeringuid. Majanduskasv saab samal ajal tõenäoliselt endiselt tuge ka eratarbimise kasvust. Riskide hulgas on aga ülekaalus langusriskid. Inflatsioon kiireneb kooskõlas euroala hinnaarenguga ning aktsiisimaksumäärade tõstmised annavad järgmistel aastatel hinnatasemele ühekordse lisatõusu. Pikas ettevaates taandub jooksevkonto mõõdukasse puudujääki, kuna investeeringud taastuvad pikaajalise taseme juurde.

Direktorite Nõukogu hinnang

2015. aasta artikkel IV konsultatsioonide lõpetamiseks Eesti Vabariigiga kiitis Direktorite Nõukogu heaks aruande koostajate hinnangu, nagu toodud alljärgnevalt.

Keerulisest ja ebakindlast väliskeskkonnast hoolimata on majandusolukord püsinud küllaltki hea. Majanduskasv aeglustub sel aastal tõenäoliselt 1,6%ni, mida mõjutab Venemaa majanduslangus ja Soome majanduse paigalseis, kuna need riigid on Eesti eksportijate jaoks olulised sihtturud. Majanduskasv peaks kiirenema 2016. aastal 2,5%ni, sest väliskeskkond paraneb ja eratarbimise kasv jääb tempoka palgatõusu toel hoogsaks. Majanduskasvu ümbritsevad peamiselt väliskeskkonnaga seotud langusriskid.

Viimaste aastate jõuetu majanduskasv viitab siiski ilmselt ka potentsiaalse majanduskasvu aeglustumisele. Eesti keskmine majanduskasv on olnud alates 1995. aastast Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suurim, kuid keskmine potentsiaalne majanduskasv küündis 2011.–2014. aastal hinnangute järgi vaid 2,25%ni aastas. Ettevaates põhjustavad lisaprobleeme halvenev rahvastikuolukord, ahtamad võimalused „lihtsaks“ tootlikkuse kasvuks ja kitsapõhjalisemad investeeringud. Konvergents Lääne-Euroopa elatustasemega võib selle tulemusel märgatavalt aeglustuda.

Peamine majanduspoliitika eesmärk on seetõttu potentsiaalse majanduskasvu suurendamine. Kuigi Eestit ootavad ilmselgelt ees väljakutsed, on riigil ka palju tugevusi: makromajanduse ja institutsioonide näitajad on väga tugevad, ärikliima on üks piirkonna soosivamaid, hariduse kvaliteet on hea, edendatakse tehnoloogiat ja teadust ning Eesti on liider e-valitsuse valdkonnas. Uue Euroopa Liidu struktuurifondide rahastamisperioodi raames valmistatakse ette mitmeid vajalikke lisareforme, sealhulgas täiendatakse toetust ettevõtetele, rõhudes rohkem innovatsioonile ja ettevõtlusele, koostatakse uus elukestva õppe strateegia, jõustub töövõimereform, mille eesmärk on anda rohkematele töövõimetuspensionäridele tööd, ja tehakse reforme tõhustamaks kohalikke omavalitsusi ja keskvalitsust.

Eesti võib kaaluda ka majanduskasvu soodustavate lisameetmete võtmist. Lühiajaliselt peaks keskenduma sellele, et plaanitud uued algatused saavad hoo sisse. Lisaks on praegu oluline, et aktiivse poliitika rõhk hakkaks selgemalt liikuma tootlikkuse kasvu edendamisele. Selle jaoks võiks luua peaministri büroo juurde tugeva tootlikkuse üksuse, kes haldab kavade rakendamist, hindab ja kohendab kavasid ning jälgib valitsuse kulutusi tootlikkuse edendamisel. Olemasolevaid kavasid peaks aja jooksul suurendama: aktiivsete tööturumeetmete, elukestva õppe, ettevõtluse toetamise ja praktika kavade suurus on endiselt küllaltki piiratud. Lisaks peaks kaaluma innovatsioonipoliitika teise etapina traditsiooniliste tööstusharude uuendamise toetamist, kuna need harud moodustavad enamiku hõivest ja majanduse lisandväärtusest.

Eesti riigi rahandus on erakordselt tugev ning varu riigieelarves võib kasutada tootlikkust edendavate kavade toetamiseks. Kuna Eestil ei ole alates 2009. aastast olnud netoarvestuses avaliku sektori võlga ning eelarve on olnud struktuurses ülejäägis, on ruumi tootlikkuse kasvu soodustavate lisakulutuste jaoks, selle asemel et koguda juurde reserve. Siinjuures on aga oluline tagada, et neid eelarve vahendeid kasutatakse tõesti eesmärgipäraselt. Selle jaoks on vaja nende vahendite kulutamisel silma peal hoida, mida saab teha näiteks peaministri büroo juurde loodav tootlikkuse üksus. Sel viisil saab kasutada varu eelarves ja järgida samal ajal Eesti jäika eelarvenõuet ehk koostada eelarveid, mis on keskmiselt struktuurses tasakaalus, mitte kogu aeg ülejäägis. Pikas ettevaates võib eelarve nõuet muuta paindlikumaks ja lubada koostada tagasihoidliku struktuurse puudujäägiga eelarveid, mis on kooskõlas Euroopa Liidu nõuetega, ning samal ajal hoida üldist usaldusväärset eelarvepoliitikat.