Kokkuvõttev avaldus kajastab Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) esindajate esialgseid tähelepanekuid reeglina liikmesriiki tehtud ametliku visiidi (ehk missiooni) lõppedes. Visiidid toimuvad Rahvusvahelise Valuutafondi põhikirja artikli IV alusel, regulaarsete, üldjuhul kord aastas korraldatavate konsultatsioonide raames, mis on seotud IMFi vahendite kasutamise taotluste (IMFilt laenamise), IMFi järelevalve all olevaid programme puudutavate arutelude või majandusliku arengu seirega.

Ametivõimud on andnud nõusoleku kokkuvõtte avaldamiseks. Avaldus väljendab IMFi esindajate seisukohti, mis ei esinda tingimata IMFi direktorite nõukogu vaateid. Missiooni esialgsete järelduste põhjal koostavad esindajad raporti, mis juhtkonna heakskiidu saamisel esitatakse aruteluks ja otsustamiseks IMFi direktorite nõukogule.

Eesti majandus püsib keerulisele väliskeskkonnale vaatamata kindlal põhjal. Majanduslikud ja institutsionaalsed põhinäitajad on head ning nende aluseks on turule orienteeritud ja distsiplineeritud poliitikat  toetav laiapõhjaline konsensus. Kasv peaks lähiaastatel kiirenema, kuid märgatava edu saavutamine elustandardi ühtlustamisel Lääne-Euroopaga on tõsine väljakutse. Lõhe vähendamine Lääne-Euroopaga nõuab tugevat keskendumist tootlikkuse kasvu suurendamisele. Mitmed kiiduväärt meetmed on juba rakendatud või plaanimisel. Need tuleks viivitamatult ellu viia ning neid võiks veelgi tugevdada. Tuge võib saada ka eelarvepoliitikast.

Majanduse lähiaja väljavaated ja riskid

1. Majanduskasv peaks tänavu jõudma 2 protsendini ning 2016. aastal kasvama ligi 3 protsendini. SKP kasvu peamine mootor on reaalpalga kiirele tõusule tuginev eratarbimise kasv, sellal kui ekspordi seis pole kiita ning investeeringud on nõrgast väliskeskkonnast tingituna tagasihoidlikud. Eratarbimine peaks püsima tugevana ning ekspordi pidurdav roll kaubanduspartnerite majandusprobleemide lahenedes leevenema. Investeeringute kasvu peaks omakorda toetama ELi mitmeaastase finantsraamistiku (MFF) 2014–2020 raames eraldatavad vahendid.  Tasakaalustamatuse märgid tööjõuturul viitavad vaid vähesele tootmisvõimsuse alakasutusele ja seda vaatamata mõõdukale majanduskasvule. Vähem kui ½ protsendini SKP-st kahanenud negatiivne kogutoodangu lõhe peaks nulli jõudma 2017. aastaks. Oodatav inflatsioon peaks tingituna käesoleva aasta impordi- ja energiahindade muutustest ning kõrghariduse kulude administratiivsetest kärbetest jääma nulli protsendi juurde. Kiire kohalik palgakasv, globaalsete energiahindade stabiliseerumine ning aktsiisitõusud peaksid järgmise aasta inflatsiooni viima ligikaudu 2 protsendini.

2.Väljavaadet ohustavad peamiselt langusriskid. Eesti majandus sõltub tugevalt väliskaubandusest ning riigi pangandussüsteemis domineerivad piiriülesed pangagrupid, mistõttu Eesti majanduse käekäik on tugevalt seotud välismaailmas toimuvaga. Kaubanduspartnerite majanduskasvu oodatav paranemine jääb pigem ootustele alla kui ületab neid. Globaalse finantsolukorra püsitus võib mõjutada laenupakkumist Eestis tegutsevate välismaiste pankade filiaalide kaudu. Kohalikud riskid puudutavad keskpikka perspektiivi ning on seotud potentsiaalse kasvu ja konkurentsivõime väljavaadetega.

Keskpika perspektiivi väljavaated ja probleemid

3. Tugeva majanduskasvu säilitamine on probleem üle kogu maailma, kuid see ülesanne on veelgi keerulisem Eestis ning Kesk- ja Ida-Euroopa regioonis tervikuna. Globaalses plaanis ohustab majanduskasvu „uude keskpärasusse“ langemise risk, kuna investeeringud vähenevad, tootlikkuse kasv aeglustub ning mõju hakkavad avaldama ebasoodsad demograafilised näitajad. Kesk- ja Ida-Euroopas komplitseerivad neid probleeme eriti keeruline demograafiline olukord  ja keskmise sissetulekuni jõudmisega sageli kaasnev tootlikkuse kasvu aeglustumine.

4. Eesti majandus on teinud silmapaistvaid edusamme, kuid majanduskasv ja sissetulekute ühtlustumine on aeglustumas. SKP aastane reaalkasv on 1990ndate keskpaigast saadik olnud keskmiselt 4½ protsenti ‒ üks kiiremaid Kesk- ja Ida-Euroopas.  Ent sissetulekute vahe Lääne-Euroopaga on endiselt märkimisväärne ning majandus on 2012. aasta keskpaigast kasvanud mõõdukas tempos, vaid 2 protsenti aastas. Oma osa on siin mänginud tsüklilised tegurid ning keerulised välistingimused, ent tõenäoliselt on aeglustunud ka potentsiaalne kasv. Missiooni hinnangul jääb see järgmise viie aasta jooksul 3 protsendi lähedale ning pikemas vaates mõnevõrra madalamale. Sissetulekute ühtlustumine Lääne-Euroopaga jätkub, kuid senisest poole aeglasemalt.

5. Eesti majanduskasvu keskpikka väljavaadet toetavad head põhinäitajad. Neist peamised on makromajanduslik stabiilsus, avaliku sektori laitmatu finantsolukord, kasvu toetav majanduskeskkond, suured avalikud investeeringud ja tõhusad riigiteenused. Lisaks on rakendamisel või plaanimisel terve rida paljutõotavaid meetmeid. Nende hulka kuuluvad (i) töövõimereform, mille eesmärk on osaliselt töövõimetute inimeste tagasi tööjõuturule toomine; (ii) ettevõtluse tugisüsteemi ümberkujundamine innovaatilisust  ja ettevõtlikkust väärtustavaks, toetudes rahalise abi asemel järjest enam finantsinstrumentidele; (iii) elukestva õppe strateegia rakendamine; (iv) arusaam, et  tööealise elanikkonna kahanemisega paralleelselt tuleb vähendada avaliku sektori töötajate hulka; ning (v) teised keskvalitsust ja kohalikke omavalitsusi hõlmavad riigihalduse reformid.

6.Sissetulekute jätkuva ühtlustumise jaoks vajaliku tehnoloogilise teisenemise saavutamiseks tuleb majanduspoliitika keskse eesmärgina tugevamalt ja selgemalt rõhutada tootlikkuse suurendamist. Selle toetamiseks võiks peaministri büroos luua tugeva töörühma, mille otsene ülesanne oleks tootlikkuse kasvule kaasaaitamine. Töörühm jälgiks paljude erinevate algatuste elluviimist ministeeriumi tasemel, valitsusepoolseid tootlikkuse tõstmisega seotud kulutusi, tuvastaks puudujääke ning hindaks programmide tõhusust kogu majanduse tootlikkuse suurendamisel.

7.Lähivaates tuleks keskenduda olemasolevate plaanide töösse rakendamisele. Kuna paljud programmid on seotud ELi mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 alusel eraldatavate vahenditega, on need endiselt rakendamiseelses või pilootfaasis. Mõned neist programmidest, nagu aktiivse tööturupoliitika meetmed, elukestva õppe kavad ning kutsehariduse ja -koolituse programmide tugevdamine, võiks rakendada ka suuremas mastaabis.

8. Keskpikas vaates võiks olemasolevaid programme täiendada uutega. Innovatsioonipoliitika teise etapina võiks panna suuremat rõhku traditsiooniliste tööstusharude kaasajastamisele. ELi vahenditest sõltuvuse vähendamine ei ole vajalik mitte ainult jätkusuutlikkuse vaatepunktist, vaid ka suurema paindlikkuse tagamiseks eesmärkide seadmisel ja projektide kavandamisel. Tööturupoliitika valdkonnas võib kaaluda seadusjärgse pensioniea täiendavat tõstmist, millega kaasneksid tegeliku pensionile siirdumise ea samaväärse suurenemise tagavad koolitusprogrammid. Majanduslikult perspektiivikad on ka naiste tööjõuturul osalemist ning suuremat võõrtööjõu kasutamist toetavad sammud.

Eelarvepoliitika

9. Eesti eelarvepositsioon on tugev. Avaliku sektori võlg on ELi väikseim ning eelarvereservist enam kui täielikult kaetud. Teise samba pensionifondidesse on kogunenud märkimisväärsed varad. Eelarve ülejääk oli möödunud aastal 0,8% SKPst. Maksukogumist on märgatavalt parandatud. Lähiaastateks kavandatud tööjõumaksude ja riigiteenistujate arvu järkjärgulise vähendamise poliitika on samm õiges suunas.

10. 2015. aasta viimastel kuudel tuleks keskenduda eelarves ettenähtud investeeringute tegemisele. Eesti eelarvepoliitika üks tunnusjooni on olnud suured valitsussektori investeeringud. See poliitika on riiki hästi teeninud ning arvestades väikest kapitalivaru  võrreldes Lääne-Euroopa majandustega tasuks sellega jätkata. Suures osas ELi vahenditest rahastatavate avalike investeeringute puhul võivad üleminekud ühelt finantsraamistikult teisele põhjustada investeeringute tegemata jätmist, mis tuleks viia miinimumini vajadusel „turvalisi“ projekte eelfinantseerides. Missiooni hinnangul väheneb eelarve ülejääk sel aastal tõenäoliselt ¼ protsendini SKPst. See on põhjustatud tööjõumaksude kärbetest ja   sotsiaalkulutuste kasvust, mis ületab maksude parema administreerimisega saavutatud maksutulude kasvu, ning  maksukogumist soodustav majanduskasvu struktuur. See võib toimida mõõduka eelarvepoliitilise stiimulina.

11. 2016. aasta riigieelarve eelnõu näeb ette suuri avalikke investeeringuid, millele lisandub eelarve seisukohalt neutraalne peretoetuste ja aktsiiside tõus. Kuigi eelarve on endiselt ülejäägis, toimiks need meetmed ühekordsete tulude suurenemise mõjul mõõduka eelarvepoliitilise stiimulina, mis pakuks piisavat kindlustust kasvuprognoosi langusriskide suhtes.

12.Pikemas vaates võiks Eesti ranget eelarvetasakaalu reeglit muuta mõnevõrra paindlikumaks, et suurendada tootlikke kulutusi või kiirendada tööjõumaksude kärpeid, säilitades siiski üldise konservatiivse eelarvepoliitika. Praegune eelarvereegel näeb ette vähemasti eelarve struktuurset tasakaalu. Eelarve täitmise ning struktuurse tasakaalu arvestamisega seotud ebakindlus sunnib poliitikakujundajaid seadma praktikas eesmärgiks ülejäägi. Reegel on ühtlasi asümmeetriline: puudujäägid tuleb järgnevatel aastatel ülejäägiga tasa teha, kuna ülejääke ei või tulevikus ära kulutada. Ühtlasi võib vaielda, kas eelarvetasakaal on üldse vajalik, kui avaliku sektori netovõlg on niikuinii juba negatiivne. Eelarvepoliitilist manööverdamisruumi võib olla kasulikum rakendada tootlikkust tõstvate kulude suurendamiseks, tööjõumaksude kärbete varasemale ajale toomiseks või  ELi vahendite eelseisva vähenemise kompenseerimiseks.

Väliskeskkonna areng ja konkurentsivõime

13. Eesti välispositsioon on tugev. Jooksevkonto on viimase viie aasta jooksul olnud üldiselt tasakaalus. Koguvälisvõlg on võrdlemisi kõrge, kuid netovõlg on negatiivne ning välismaised otseinvesteeringud katavad täies ulatuses negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni. Nõrgale ekspordile vaatamata on jooksevkonto oodatav ülejääk käesoleval aastal madalate investeeringute tulemusel 2 protsenti SKPst.

14. Sellele vaatamata satub hindade väline konkurentsivõime järk-järgult surve alla, kui reaalpalkade kasv peaks praeguses tempos jätkuma. Palgakasv on viimasel paaril aastal oluliselt ületanud tootlikkuse kasvu ning ettevõtete kasumid kahanevad. Aastakümneid suurenenud ekspordi turuosade kasv on hakanud aeglustuma. See rõhutab vajadust kiirendada tootlikkuse kasvu, piirates samas palkade kasvu, kuni tootlikkus suureneb. Selles kontekstis on keskvalitsuse palgakasvu plaanitud aeglustamine arukas. Ühtlasi tuleb tagada, et miinimumpalga kiire kasv ei kujuneks suunanäitajaks üldisele palgapoliitikale – 10protsendine kasv mitmel aastal järjest ei ole jätkusuutlik.

Finantssektor

15. Finantsstabiilsuse näitajad on Eestis äärmiselt tugevad, seda eriti suurte välismaistele omanikele kuuluvate institutsioonide puhul. Mõõduka laenukasvu taastumine 2014. aasta keskpaigas pärast mitmeaastast finantsvõimenduse kahanemist on positiivne märk. Eesti Pank on loonud tugeva makrofinantsjärelevalve raamistiku, mis katab ka välispankade harukontorite hüpoteeklaene. Tugevdamisel on ka mittepanganduslike finantseerimisasutuste järelevalve. Üle on võetud pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiiv.

16. Eesti finantssektor on tihedalt integreeritud Põhjamaade-Balti regiooniga. Finantssektoris domineerivad piiriülesed pangad on avatud suurele hulgale riskidele, eriti kinnisvaraturgudel, olgugi et ühtlasi on neil tugevad kaitseliinid. Potentsiaalsed regionaalsed šokid võivad Eestisse jõuda laenupakkumise piirangute vormis, aga ka kaubanduskanalite kaudu. Seetõttu on oluline säilitada valvsus ning jätkata tihedat koostööd  pankade päritolumaade ametivõimudega. Selles kontekstis tasub taaselustada regionaalne järelevalve- ja kriisilahendusealane koostöö, kaasates sellesse kohaselt ka Euroopa Keskpanga, mis teostab otsest järelevalvet Eesti kahe suurima panga üle.

Rahvusvahelise Valuutafondi töötajad avaldavad Eesti riigiasutustele tänu külalislahkuse eest ning tänavad kõiki vestluskaaslasi valitsusest, Eesti Pangast ning era- ja mittetulundussektorist konstruktiivsete ja viljakate arutelude eest.