4/2021 Jaanika Meriküll, Maryna Tverdostup. Kõige visam lõhe: sooline palgalõhe Eestis nüüd ja 30 aastat tagasi
Eesti Panga Toimetised 4/2021
The gap that survived the transition: the gender wage gap over three decades in Estonia
Sooline lõhe palkades on viimastel kümnenditel vähenenud märkimisväärselt enamikes arenenud riikides. Samas on soolise lõhe vähenemine aeglustunud, mis on suunanud tähelepanu uute soolist lõhe selgitavate tegurite otsingule. Lisaks tavapärastele teguritele nagu erinevused hariduses ja tööturul osalemises, on lisandunud tööturuinstitutsioonid ja pikaajalised kultuurilised tegurid nagu soolised hoiakud (gender attitudes).
Selle uuringu eesmärk on mõista pikaajalisi soolise palgalõhe tegureid kasutades selleks Eesti Tööturu Uuringu andmeid aastatest 1989-2020. Otsitakse vastust kahele uurimisküsimusele, esiteks kas isiku tasandil soolise palgalõhe tegurid on muutunud üle selle pika 30 aastase perioodi. Ja teiseks, kas riigi tasandil tegurid nagu palkade ebavõrdsus, alampalgad ja soolised hoiakud suudavad selgitada selgitamata palgalõhe. Uuring panustab teaduskirjandusse mitme nurga alt. Esinduslikul ja võrreldaval metoodikal hinnangut palgalõhele üle nii pika ajahorisondi kohtab teaduskirjanduses harva. Lisaks, meile teadaolevalt ei lähtu ükski selline uuring post-kommunistliku riigi andmetest. Kommunistlikel poliitilistel režiimidel oli pikaajaline mõju naiste kõrgemale tööturul osalemise määrale ja soolistele hoiakutele, samas pole nende režiimide mõju soolisele palgalõhele uuritud.
Me leiame, et sooline palgalõhe oli väga suur, 41%, kommunistliku perioodi lõpus 1989. aastal. (Soolist palgalõhe mõõdetakse täisajaga töötajatel ja netopalgas, lõhe on defineeritud kui meeste palgad miinus naiste palgad jagatud meeste palkadega.) Me ei leia, et kommunistlik taust on mõjutanud soolist lõhe palkades. Kommunistliku taustaga riikides oli kõrgem naiste tööturul osalemise määr ja konservatiivsemad soolised hoiakud, kuid sooline palgalõhe on olnud sarnasel tasemel ja sarnaselt langev nii kommunistliku taustaga kui ilma selleta riikides. Me demonstreerime Eesti näitel, et sooline palgalõhe on väga inertne. Eesti sooline palgalõhe oli suurim kommunistlikus blokis (Brainerd 2000) ning on Euroopa Liidu suurim 30 aastat hiljem. Mitte ükski tuntud pikaajalistest kultuurilistest teguritest nagu põllumajandusele üleminek ja tüüp, soo kasutamine keeles ja religioon ei suuda seda selgitada.
Esialgne ehk selgitamata sooline palgalõhe vähenes kiirelt peale turumajanduslikke reforme ja iseseisvuse taastamist Eestis, 1992. aastaks oli sooline palgalõhe langenud alla 30%. Langus esialgses palgalõhes (raw gap) oli kiirem kui selgitamata palgalõhes (unexplained gap), selgitamata palgalõhe on defineeritud kui lõhe peale demograafiliste, hariduse, tööandja, ametikoha ja tegevusala tunnuste kontrollimist. Riigi poolt reguleeritud palgasüsteemi kadumine oli naistele kasulik, kuna neil oli sageli haridus ja ametikoht, mida kommunistlikus režiimis ei tasustatud kõrgelt, näiteks sotsiaalvaldkonna haridus ja valgekraede ametikohtadel spetsialisti ja ametnikuna töötamine. Reguleeritud palgasüsteemi kadumine muutis hariduse ja ametikoha tasuvust sarnaselt nii meestele kui naistele ning seetõttu oli langus selgitamata soolises palgalõhes väiksem. Selgitamata sooline palgalõhe on olnud püsivalt kõrge üle kogu vaadeldud aegrea, olles vahemikus 25-30% ja langedes alla 20% alles viimastel aastatel. Kõige olulisem soolist palgalõhe selgitav tegur on olnud tegevusala, ametikohal on olnud palju väiksem roll ja hariduse kontrollimine on isegi suurendanud palgalõhe (kuna naistel on haridus, mis on tööturul tavaliselt hästi tasustatud). Sellised arengud, kus hariduse ja ametikoha roll palgalõhe selgitamisel on vähenenud ning tegevusalal on püsivalt oluline roll, on sarnased arengutele USAs ja Lääne-Euroopas (Blau and Kahn 2017, Gallen et al. 2019).
Samuti leiame me, et soolise palgalõhe kuju üle palgajaotuse on ajas muutunud. Sooline palgalõhe kadus madalaimat palka teenivatel töötajatel 1990ndate lõpus, mis langeb kokku perioodiga kui alampalku tõsteti jõuliselt. Kommunistlikul perioodil oli sooline palgalõhe suurim kõrgeimat palka teenivatel töötajatel, kuid see nähtus on tasapisi kadunud. Palgajaotuse ülemises otsas suurenevat soolist palgalõhe kutsutakse klaaslae efektiks ning see on esinenud valdavas enamuses kommunistliku taustaga riikides (Newell and Reilly 2001). Üks võimalik selgitus klaaslae efektile kommunistlikes režiimides võib olla Kommunistliku Partei liikmelisus. Tööalane edukus ja parimate töökohtadeni jõudmine eeldas Kommunistliku Partei liikmelisust ja kuna naiste Kommunistliku Partei liikmelisus oli kaks korda madalam kui meestel, võis see pidurdada naiste juurdepääsu parimatele töökohtadele. Klaaslae efekt püsis üllatavalt kaua, vaatamata sellele et poliitilised barjäärid parimatele töökohtadele kaotati kiiresti. Kommunistliku Partei liikmelisus andis edumaa ettevõtjaks hakkamisel post-kommunistlikes riikides (Ivlevs et al. 2020) ja partei võrgustikel oli pikaajaline mõju ärikultuurile (Ivlevs and Hinks 2018).
Viimaseks me näitame, et riigi tasandil tegurid nagu palkade evavõrdsus, alampalgad ja soolised hoiakud võivad selgitada märkimisväärse osa selgitamata palgalõhest. Selgitamata palgalõhe langes 15 protsendipunkti 30 aastaga, 32%lt 1989. aastal kuni 17%ni 2020. aastal. Palkade ebavõrdsuse vähenemine on seotud pea poolega selgitamata palgalõhe vähenemisest. Suur osa sellest efektist tuleneb alampalkade tõusust, mis on vähendanud palkade ebavõrdsust palgajaotuse alumises otsas, üle poole palkade ebavõrdsuse efektist selgitamata palgalõhele tuleneb alampalkadest. Sooliste hoiakute muutumise mõju selgitamata palgalõhele on väiksem ning nende rolli on palju keerulisem hinnata. Me kasutame sooliste hoiakute mõõtmiseks World Values Survey küsimust: „Kui töökohti on vähe: Meestel peaks olema suurem õigus töökoha saamiseks kui naistel“. Need andmed on saadaval perioodi 1990-2018 kohta, kuid ainult kuuel aastal. Nõusolek selle väitega on Eestis langenud enam kui neli korda vahemikul 1990 kuni 2018, näidates et soolised hoiakud on muutunud oluliselt egalitaarsemaks. Egalitaarsemad soolised hoiakud vastavad kahe protsendipunktisele langusele selgitamata palgalõhes, samas on see efekt statistiliselt ebaoluline.
DOI: 10.23656/25045520/042021/0186
Kontakt: [email protected]
