2/2023 Łukasz Wiktor Olejnik. Majanduskasv ja kaitsekulutused NATO idatiiva riikides aastatel 1999-2021
Eesti Panga toimetised 2/2023
2/2023 Łukasz Wiktor Olejnik. Economic growth and military expenditure in the countries on NATOʼs Eastern flank in 1999–2021
Käesolevas uurimistöös vaadeldakse kaitsekulutuste lühi- ja pikaajalist mõju majanduskasvule üheksas Kesk- ja Ida-Euroopa NATO liikmesriigis ajavahemikul 1999–2021. Venemaa agressioon Ukraina vastu 2022. aastal tõi kaasa kaitsekulutuste kiire kasvu lääneriikides, eeskätt NATO idatiiva riikides, mis on poliitikakujundajate, prognoosijate ning teadlaste seas suurendanud huvi analüüside vastu, mis käsitlevad kaitsekulutuste kasvatamise majanduslikku mõju.
Kaitsekulutuste mõju majandusele on keerukas ning mitmetahuline. Esiteks on julgeolek avalik hüve, mis on ülioluline inimelude, tervise ja vara kaitsmise ning turgude nõuetekohase toimimise tagamiseks. Valitsus peab rahastama sõjaväge, et tagada optimaalne julgeolekutase, kuid valitsuse kulutused ei ole majanduse seisukohast neutraalsed.
Teiseks võivad kaitsekulutused Keynesi teooria järgi majandust stimuleerida vaid lühialaliselt. Varustuse ostmine, sõdurite värbamine ja valitsuse investeeringud võivad vähendada tööpuudust, suurendada tööstustoodangut ning hoogustada majanduskasvu. Kuid samal ajal toob kaitsekulutuste suurendamine kaasa riigivõla kasvu, maksutõusu ning muude valitsuskulude kärpimise. Eelarve kohandamise mõjud võivad neid keyneslikke efekte märgatavalt vähendada.
Kolmandaks mõjutavad kaitsekulutused majanduse pakkumispoolt. Ühelt poolt võivad kaitsekulutused toetada kodumaist tööstust, tehnoloogilisi uuendusi ja tuua kaasa olulisi tehnoloogilisi ülekanduvaid mõjusid (nt tuumaenergia, GPS-süsteem või öövaatlusseadmed). Teisalt kipub sõjaline sektor haarama enda alla vahendeid, mida saaks muidu kasutada majanduse tsiviilvaldkondades. Sõjaväes teenivaid inimesi ei saa samal ajal rakendada tsiviilsektoris, mistõttu sõjaväes teenijate arvu kasv vähendab oluliselt tööjõu pakkumist tsiviilsektoris.
Kaitsekulude üldine mõju majandusele võib erinevates riikides ja eri aegadel erineda. Käesolevas uurimuses kasutatakse kahte empiirilist meetodit, mis aitavad leida vastuseid sellele, milline on kaitsekulutuste kogumõju majandusele.
Peaaegu kõikides spetsifikatsioonides esitatud fiskaalkordajate hinnangud viitavad sellele, et kaitsekulutuste fiskaalkordajad on lühiajaliselt ühest väiksemad ning vähenevad järk-järgult edasistel aastatel. Lihtsamalt öeldes toob iga kaitse-eesmärgil kulutatud euro kaasa SKP kasvu, mis on väiksem kui üks euro. Fiskaalkordajate hinnangud näitavad, et kaitsekulutused Kesk- ja Ida-Euroopas ei hoogustanud lühiajaliselt majanduskasvu. Seejuures on kaitseväe personalikulude fiskaalkordajad negatiivsed veel paari aasta jooksul pärast vastavate kulutuste tegemist.
ARDL kasvumudeli hinnangutulemused näitavad, et kaitsekulutustel on ka majandusele kahjulik mõju. Kasutades kolme erinevat andmeallikat kaitsekulutuste kohta, on iga mudeli spetsifikatsiooni puhul kaitsekulutuste parameetrite hinnangud negatiivsed ja statistiliselt olulised. Samuti on need negatiivsed ja statistiliselt olulised pärast kolme või nelja kategooriasse jaotamist. Suurim negatiivne mõju SKP-le näib olevat personalikuludel. Personalikulude kasv on tavaliselt seotud uute sõjaväelaste palkamise või ajateenistusse võtmisega ning nende tootlikkus võib majanduse tsiviilvaldkondades suurem olla.
Teoreetiline arutelu ning empiiriliste mudelite hinnangud viitavad sellele, et kaitsekulutused avaldasid aastatel 1999–2021 negatiivset mõju üheksa Kesk- ja Ida-Euroopa riigi majanduskasvule. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kaitsekulutused kasvavad kiiresti pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. See toob kaasa majandustegevuse aeglustumise ning sellest peavad olema teadlikud kõik majandussubjektid.
DOI: 10.23656/25045520/022023/0199
Autori kontakt: [email protected]
Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.
