7/2023 Merike Kukk, Jan Toczynski, Christoph Basten. Inflatsioonist täpsemalt: kuidas isiklik kokkupuude inflatsiooniga kujundab kodumajapidamiste finantsvalikuid
Eesti Panga Toimetised 7/2023
Beyond the Headline: How Personal Exposure to Inflation Shapes the Financial Choices of Households
Kui jutt on inflatsioonist, peetakse tavaliselt silmas ühtlustatud tarbijahinnaindeksi põhjal arvutatud muutust kaupade ja teenuste hinnas. See põhineb tüüpilisel tarbimiskorvil, st keskmise majapidamise tarbitud kaupade ja teenuste kogusel. Kuid iga majapidamise tarbimiskorv erineb teistest mõnevõrra. Seetõttu puutuvad majapidamised kokku erinevate hinnamuutustega, mis tähendab, et nad kogevad kõrgemat või madalamat inflatsioonimäära. Siinses uurimistöös kasutame andmeid isiklikult kogetava inflatsiooni kohta, et analüüsida, milliseid tarbimis- ja finantsotsuseid inimesed kogetud inflatsioonile reageerides teevad.
Inimeste käitumise kujundamisel mängivad tähtsat rolli nende ootused majandusnäitajate, sh inflatsiooni kohta. Kui inimesed ootavad hindade tõusu, teevad nad plaanis olnud ostud pigem ära enne hindade tõusu, st toovad tarbimise varasemaks. Mitmed uurimused näitavad, et ootuste kujundamisel on varem kogetu olulise tähtsusega– kui inimesed tunnetavad, et hinnad tõusevad, ootavad nad ka lähitulevikus hinnatõusu jätkumist. Kui teame, et inimeste ootused kujunevad mineviku põhjal, saame analüüsida otsest seost kogetud inflatsiooni ning tarbimis- ja finantskäitumise vahel.
Siinses töös uurime kogetud inflatsiooni mõju tarbimisele, kasutades kahte andmestikku 2005.–2011. aastast: Eesti leibkonna eelarve uuring ja kvartaalsed indiviidipõhised andmed. Leibkonna eelarveuuringu andmete põhjal mudeldame iga majapidamise tarbimiskorvid ning kasutame sama mudelit selleks, et arvutada isiklikud tarbimiskorvid ja isiklik inflatsioon indiviidipõhises andmestikus. Kvartaalsed andmed võimaldavad hinnata tarbimise kvartaalset muutust, mis on tingitud samas kvartalis kogetud inflatsioonist. Antud mudeliga hindame lühiajalist mõju, sest tegu on tarbimise ümber jagamisega perioodide vahel.
Põhimudeli hinnangute järgi toob 1 protsendipunkti võrra kiirem kogetud hinnatõus kaasa 1,4% suuruse kvartaalse reaaltarbimise kasvu. Kui kasutame erinevaid fikseeritud efektiga mudeleid, püsib hinnatud koefitsient positiivne, viidates vähemalt 1% suurusele tarbimiskasvule.
See, kui suures ulatuses inimesed saavad oma tarbimist ettepoole tuua, oleneb nende olemasolevatest likviidsetest säästudest. Suuremad summad nõudmiseni ja tähtajalisel hoiusel põhjustavad suurema tarbimiskasvu inflatsioonile reageerimisel. Kui inimestel aga likviidseid vahendeid pole, ei saa nad oma tarbimist suurendada.
Uurimistöös hindame täiendavaid mudeleid, et selgitada, kuidas inimesed lisatarbimist rahastavad. Tulemused näitavad, et osaliselt kasutatakse sääste tähtajaliselt hoiuselt ja osaliselt võetakse rohkem tarbimislaene ja arvelduskrediiti. Kuigi laenamine annab inimestele võimaluse tarbimine ajas varasemaks tuua, on olemasolevatel laenudel tarbimisele siiski pärssiv mõju. Mida suuremad on inimeste laenukohustused, seda vähem kasvab tarbimine reaktsioonina kogetud inflatsioonile, eriti kui tarbimislaenu summa on suur või kui laenu teenindamise koormus on märkimisväärne.
Uurimuse oluline leid on tarbimise positiivne reaktsioon, mida selgitame tagasivaatavate inflatsiooniootustega. Positiivne tarbimise reaktsioon võib muuta inflatsiooni püsivamaks, samuti on keskpankadel raskem mõjutada minevikul põhinevaid inflatsiooniootusi. Samal ajal on likviidsuspiirangutel ja laenukoormusel pärssiv roll: need määravad, kui suures ulatuses tarbimine kogetud inflatsioonile saab reageerida. Nende piirangutega arvestamine aitab poliitikategijatel täpsemalt hinnata inflatsiooni kogumõju tarbimisele.
DOI: 10.23656/25045520/072023/0206
Autorite kontakt: [email protected]
Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.
