Aastaaruanne 1997. Eesti Panga statistikaalane tegevus

Ajakohane ja adekvaatne statistika on nii mikro- kui ka makromajanduslike otsuste aluseks. Eesti Pank koostab Eesti Vabariigi maksebilanssi ning pangandusstatistikat, mis toetavad keskpanka tema põhifunktsioonide täitmisel. Eesti majanduse ja välismajanduskeskkonna analüüsimiseks kogub ning kasutab Eesti Pank ka teiste institutsioonide ja riikide poolt koostatavat majandusstatistikat. Eesti Panga välise keskkonna jaoks on operatiivne ja adekvaatne statistika panga poolt pakutav avalik teenus.

MAKSEBILANSS

Eesti Pangal on suurim vastutus välismajandusstatistika valdkonnas, kuna vastavalt Eesti Panga seadusele koostab keskpank riigi maksebilanssi. Keskpanga rolli maksebilansi koostajana täpsustas 1. juulil 1997 vastu võetud riikliku statistika seadus, mille järgi Eesti Pank on Riigi Statistikaameti kõrval teine riiklike statistiliste vaatluste põhikorraldaja. Nimetatud seaduse vastuvõtmine peaks oluliselt parandama riikliku statistika kogumise kvaliteeti, kuna varasemast täpsemalt on fikseeritud nii andmeesitajad, vaatluste korraldajad, andmekaitse kui ka andmeesitajate vastutus andmete esitamata jätmise või nende teadliku moonutamise eest.

Maksebilansi statistika eesmärk on kajastada antud riigi ja ülejäänud maailma vahelisi majandustehinguid määratud ajavahemikus (kuu, kvartal, aasta) ning anda seeläbi kõigile turuosalistele süstemaatilist informatsiooni riigi välismajandustehingutest. Tehingud võivad toimuda kaupade, teenuste, investeeringute jm vormis (vt Eesti majandus, tabel 2.10 ja statistilised lisad, tabel 2). Lisaks maksebilansile koostab Eesti Pank ka teist välismajandust iseloomustavat dokumenti - rahvusvahelist investeerimispositsiooni (vt Eesti majandus, tabel 2.11).

Muudatused maksebilansi statistikas

Eesti Pank on koostanud maksebilanssi alates 1992. aastast. Sellest ajast on pidevalt täiendatud ja täpsustatud info kogumise metoodikat ning andmeallikaid. Lisaks Eesti Panga maksebilansi alastele küsitlusvormidele ning pangandusstatistikale kasutatakse maksebilansi koostamisel ka paljude muude institutsioonide poolt kogutavat, juba koondatud informatsiooni. Suurimad infoallikad on Statistikaamet, Rahandusministeerium ja Väärtpaberite Keskdepositoorium.

Maksebilanssi koostatakse kord kvartalis. Rahvusvahelise tava kohaselt avaldatakse esialgsed andmed 10.-13. nädalal pärast kvartali lõppu. Lõplikud andmed, mida kasutatakse pikemates aegridades, avaldatakse tavaliselt 1,5-2 aastat hiljem. On olnud ka juhuseid, et riigid on korrigeerinud oma maksebilanssi kuni 10 aasta ulatuses.

1997. aasta septembris avaldas Eesti Pank Eesti jooksva aasta II kvartali maksebilansi, millele aegreana olid lisatud ka eelnenud viie kvartali andmed. Pärast avaldamist selgus aga uut olulist informatsiooni, mistõttu avaldatud andmeid tunduvalt korrigeeriti.

Maksebilansi väliskaubanduse osa koostamisel kasutab Eesti Pank Statistikaameti poolt töödeldud tollistatistikat. Tollistatistika kogumiseks kasutatakse rahvusvaheliselt üht kahest meetodist, üld- (general trade) või põhikaubandust (special trade). Nende kahe meetodi peamine erinevus on selles, et esimesel juhul võetakse arvesse ka import tolliladudesse ja taasväljavedu neist, teisel juhul mitte. Riigid võivad ise otsustada, millist meetodit nad kasutavad.

Eesti tollistatistika kogumisel on kasutusel üldkaubanduse meetod. Alates 1. oktoobrist 1996 kehtima hakanud muudatused tolliladudes olevate kaupade arvestuses tingisid olukorra, kus ekspordis ja eriti impordis tõusis järsult tolliladude osatähtsus. Tollilaos toimuvad tehingud on aga suures osas mitteresidentide omavahelised tehingud (v.a import tollilaost sisekäibesse) ning Eesti majandusruumiga on need seotud vaid lao- ja muude transporditeenuste kaudu.

Kuna maksebilanss kajastab üldjuhul vaid tehinguid residentide ja mitteresidentide vahel, siis on maksebilansi koostamisel õigem lähtuda põhikaubanduse põhimõttest. Sellist käsitlust toetab Eesti soodne asend transiitkaubanduse jaoks ja viimase oluline roll Eesti majanduses.

Eesti Pank uuris koostöös Tolliameti ja Statistikaametiga kauba liikumist tolliladude kaudu ning tuvastas kaubakäibe mahud, mis oli tarvis 1996. aasta ja 1997. aasta I poolaasta maksebilansi statistikast välja arvata. Seoses sellega muutus oluliselt ka jooksevkonto puudujääk 1997. a I poolaastal: varem 4,3 mld kr, nüüd 3,2 mld kr. 1996. a defitsiit vähenes samuti mõnevõrra.

Kuna tolliladustatud kaupade eest Eesti pool tegelikult ei olnud maksnud, suurendas see põhjendamatult kaubanduskrediidi võlgu. See omakorda moonutas finantskontot, luues petliku ettekujutuse lühiajalise kapitali ulatuslikust sissevoolust. Pärast ülaltoodud muudatusi väliskaubanduse andmetes vähenesid ka residentide kohustused kaubanduskrediidi osas.

Ülaltoodud muudatused kajastavad Eesti välismajandustehinguid adekvaatsemalt ning on täielikus vastavuses rahvusvaheliste standarditega. Ka pälvisid muudatused maksebilansi koostamise metoodikat koordineeriva Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF), samuti muude välisekspertide eelneva heakskiidu.

PANGANDUSSTATISTIKA

Krediidiasutustelt andmete kogumiseks annab Eesti Pangale õiguse nii Eesti Panga seadus kui ka krediidiasutuste seadus. Erinevalt maksebilansialasest statistikast, mis on ametlikult riikliku statistika raames keskpangale antud funktsioon, toetab kogutav pangandusstatistika eelkõige Eesti Panga enese põhifunktsioonide täitmist - pangajärelevalvet, rahapoliitikat, finantssektori analüüsi ja maksevahendite arengu jälgimist. Lisaks on Eesti Pangal kohustus edastada pangandusstatistilisi andmeid rahvusvahelistele institutsioonidele - IMFile ning tulevikus Euroopa Keskpangale.

Informeerimaks avalikkust Eesti panganduses toimuvast, avaldab Eesti Pank andmeid krediidiasutuste bilansside, laenutegevuse, väärtpaberiportfelli, võõrvahendite, omakapitali, intressimäärade jne kohta[1]. Olles keskpangana oma põhifunktsioonide täitmisel otseselt huvitatud sellest, et Eesti finantsturgude areng jätkuks, need oleksid läbipaistvad ning turuosalised järgiksid häid tavasid, on Eesti Pank senise praktika kohaselt avaldanud ka üksikute krediidiasutuste bilansilisi näitajaid.

Pangandusstatistika areng 1997. aastal

Eesti pangandussektori kiire areng esitab kõrgeid nõudmisi pangandusstatistika kogumise metoodikale, mis peab võimaldama sündmusi finantsturgudel adekvaatselt kajastada. Seetõttu on krediidiasutustelt kogutavate aruannete vorme ning metoodikat pidevalt täiendatud. 1997. a aprillist kehtestati 3kuulise testimisperioodi järel krediidiasutustele aruanded, mis on aluseks varade (laenuportfell ja väärtpaberiportfell) ning kohustuste (krediidiasutuste poolt kaasatud ressurss) struktuuri kirjeldamisel. Selle tulemusena on nüüd võimalik jälgida krediidiasutuste finantseeringuid ning investeeringuid erinevatesse institutsionaalsetesse ning majandussektoritesse, laenutagatiste struktuuri, väärpaberiportfelli jagunemist jmt. Uus aruandluse metoodika annab varasemast paremaid tulemusi ka intressimäärade arvutamisel, sest on lisandunud võimalus jälgida intressimäärasid erinevate valuutade ning institutsionaalsete sektorite lõikes.

1997. a lõpul valmis seni katmata valdkonna - maksestatistilise aruandluse projekt. Metoodika koostamisel on arvestatud Euroopa Liidu riikide maksesüsteemide võrreldavat statistikat käsitleva Euroopa Rahainstituudi väljaande (nn Blue Book) soovitusi, metodoloogilisi nõudeid ja kasutatavaid mõisteid, samuti Eesti Panga enda vajadusi ning krediidiasutuste ettepanekuid. Maksestatistilise aruande testimine algas 1997. a detsembris ning kestab 1998. a I poolaasta lõpuni. Maksestatistika kogumise eesmärk on saada infot maksete kogukäibe ja erinevate maksevahendite leviku kohta, ühtlasi jälgides pangakaartide kasutamist, telefoni- ja internetipanganduse ning krediidiasutuste poolt sularahata arveldusteks pakutavate teenuste arengut. Saadavad andmed toetavad ühelt poolt Eesti Panga strateegiaid makse- ja arveldussüsteemide arendamisel (vt makse- ja arveldussüsteem), teisalt krediidiasutusi klienditeeninduse uute toodete kavandamisel.

RAHVUSVAHELISED NÕUDED

Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)

Maksebilansi võrreldavuse tagamiseks on IMF alates 1950. aastatest andnud välja maksebilansi koostamise metoodika käsiraamatuid. Neist viimane, viies versioon anti välja 1995. aastal ning selle soovitustega püüab kohaneda enamik riike. Eesti on suurema osa metodoloogilisi soovitusi rakendanud ning seega on meie maksebilansi statistika võrreldav mistahes riigi andmetega.

Rahandus- ja pangandusstatistika valdkonnas tutvustas IMF 1997. aastal vastava metoodilise juhendi töövarianti (Manual on Monetary and Financial Statistics). Juhend katab senisest oluliselt detailsemalt finantssektori statistika kogumist ning arvestuse metoodikat. Suurt tähelepanu on pööratud finantsderivaatidele, mille võrreldavaks käsitluseks seni rahvusvaheliselt tunnustatud alus puudus. IMFi rahandus- ja finantsstatistika käsiraamatu lõplik variant peaks valmima 1998. a I poolaastal ja see kujuneb ka Eesti Panga vastava statistikavaldkonna arendamise aluseks.

Nii Eesti maksebilanssi kui ka pangandusstatistikat avaldatakse perioodiliselt IMFi statistilise väljaande International Financial Statistics Eesti leheküljel.

Andmeleviku eristandard

1995. aastal asus IMF juurutama andmeleviku eristandardit (Special Data Dissemination Standard; SDDS), mille eesmärk on parandada operatiivse ja võrreldava statistika kättesaadavust rahvusvahelistel rahaturgudel tegutsevate riikide kohta. Korrektse ja õigeaegse statistika kättesaadavuse vajalikkust tõestasid ka 1997. a sügisel rahamaailmas aset leidnud sündmused. Standard kehtestab majandus- ja finantsstatistika raames levitatavaile andmeile nõuded neljas kategoorias:

• andmete katvus, perioodilisus ning avaldamise tähtajad;
• avalikkuse juurdepääs andmeile;
• erinevate valdkondade andmete kooskõla;
• andmete kvaliteet.

Riikide liitumine standardiga on vabatahtlik (seejuures IMFi liikmesmaadele soovitav) ning nende lülitamine standardi elektroonilise bülletääni Dissemination Standard Bulletin Board (DSBB) lehekülgedele toimub järk-järgult, sõltuvalt riigi valmisolekust tagada statistika vastavus eristandardi nõudeile. Seni on standardiga ühinenud 37 riiki.

Nõutav andmestik hõlmab neli osa:

• reaalsektor (SKP, tootmisindeksid, tööturg, hinnaindeksid);
• avalik sektor (riigieelarve, valitsussektori võlg);
• finantssektor (krediidiasutuste ja keskpanga analüütilised kontod, reservraha, kodumaine krediit, intressid, väärtpaberiturg);
• välissektor (maksebilanss, väliskaubandus, rahvusvaheline investeerimispositsioon, valuuta vahetuskurss).

Eesti on põhimõtteliselt otsustanud eristandardiga liituda. 1996. aasta septembris loodi Rahandusministeeriumi poolt juhitav Vabariigi Valitsuse töögrupp, mis peab tegema eeltöö tagamaks Eesti statistika vastavuse standardi nõuetele. Finants- ja välissektori statistika andmestiku eest on põhivastutaja Eesti Pank. Töögrupi tegevuse esialgne kokkuvõte näitas, et enamik Eesti majandus- ja finantsandmeid vastab juba praegu esitatavaile nõudeile. Peamisteks probleemideks on seni tööjõustatistika arvutamise metoodika ning sisemajanduse koguprodukti andmete avaldamistähtajad.

Standardiga ühinemisel kaasneb kohustus esitada DSBB veeb-lehekülgedel vähemalt üks kvartal varem andmete avaldamistähtajad. See tingib vajaduse korrastada statistilise informatsiooni levitamise süsteem Eestis ning seab andmete avaldamistähtaegadele ja -protseduuridele kindlad raamid.

Euroopa Liidu institutsioonid

Euroopa Liidus tegeleb statistika kogumisega kaks institutsiooni: Euroopa Komisjoni Statistika Direktoraat (Eurostat) ning Euroopa Rahainstituut (European Monetary Institute (EMI); tulevikus Euroopa Keskpank). Eurostatile hakkas Eesti Pank regulaarselt mitmesuguseid majandusstatistilisi andmeid edastama 1997. aastal. Ajakohane statistika võimaldas Euroopa Komisjonil koostada Eesti kohta objektiivse ja põhjaliku raporti otsustamaks meie riigi kutsumise liitumisläbirääkimistele.

Kui Eurostati nõuded on tänaseks selgunud, siis EMI ei ole lõplikke nõudeid veel avalikustanud. Seda tehakse tõenäoliselt pärast 1998. a mais toimuvat Euroopa Keskpanga asutamist. Nii Eurostat kui ka EMI lähtuvad oma nõudeis ja metodoloogias paljuski IMFi poolt välja töötatud põhimõtteist. Samas püütakse sügavuti minna nende andmete osas, millele toetudes reguleeritakse majandussuhteid Euroopa Liidu sees ja mis on rahaliidu raames olulised ühise rahapoliitika kujundamisel (rahapakkumine, intressimäärad, keskpankade välisreservid jms). Viimatimainitu kohustab liikmesriike koguma informatsiooni ka geograafilisest aspektist lähtuvalt, jälgimaks ühist valuutat kasutava piirkonna suhteid muu maailmaga (maksebilanss riigiti, pankade nõuded ja kohustused riikide kaupa).

Eesti Pank asus 1996. a lõpul põhjalikult läbi töötama enda kompetentsi kuuluva statistika seadusandlikku ja sisulist vastavust tulevase Euroopa Rahaliidu nõudeile. 1998. aastal on olulisimaiks ülesandeiks eelpoolmainitud geograafilise jaotuse rakendamine, teatud maksebilansi kirjete koostamine senise kvartaalse vahemiku asemel iga kuu ning pangandussektori hõlmatuse kohaldamine vastavalt EMI rahanduslike finantsinstitutsioonide (Monetary Financial Institutions) definitsioonile.

[1] Pangandusstatistika on kättesaadav Eesti Panga trükistena, samuti panga veebilehekülgedel.