Aastaaruanne 1996. Rahvusvaheline majandus- ja finantskeskkond

ARENENUD TÖÖSTUSRIIGID

1996. aastal jätkus arenenud tööstusriikide majanduse mõõdukas kasv. Seetõttu jäid vaatamata maailmaturul toimunud nafta hinna tõusule madalaks nii inflatsioon kui ka intressid. Lõppenud majandusaasta tähtsamad indikaatorid piirkondade ja olulisemate riikide lõikes on toodud tabelis 1 (Maailma eri piirkondade ja mõnede juhtivate tööstusriikide majandusnäitajaid 1996. aastal ning nende prognoos 1997. aastaks).

Nagu sellest nähtub, oli majanduse areng regiooniti ebaühtlane. Kui Aasia arengumaade sisemajanduse koguprodukt (SKP) kasvas hoogsalt, siis Euroopa tööstusriikides jäi kasv oodatust tunduvalt väiksemaks. USA-s paranesid märgatavalt töötuse näitajad. Ka 1997. aastalt võib oodata madalat inflatsiooni ning suhteliselt madalaid intresse.

1996 oli finantsturgudel üle pika aja esimene aasta, mis möödus tõsisemate kriisideta (1995. aastal olid negatiivsed sündmused seotud valuutaturuga ning Mehhiko ja Argentiinaga; 1994. a. - võlakirjaturu, Brasiilia ja Türgiga; 1992. ja 1993. a. - Euroopa vahetuskursimehhanismiga; 1988.-1992. a. vapustustega kinnisvaraturul ning 1987. a. aktsiaturul jne.). Probleeme oli siiski üksikute finantsinstitutsioonide tasemel (Daiwa, Sumitomo). Viimased tõid endaga kaasa olulise nihke pangariskide juhtimise ja järelevalve täiustamisel.

Valuutaturgudel oli kõikumine väiksem kui 1995. aastal. Saksa mark nõrgenes aasta jooksul nii USA dollari, Inglise naelsterlingi kui ka Euroopa ääreriikide valuutade suhtes (vt. tabel 2 Aasta jooksul toimunud juhtivate valuutade kursimuutused ning aktsia- ja võlakirjaturu areng).

Enamikul väärtpaberiturgudel toimus hinnatõus, kusjuures USA aktsiaturul ulatus see teist aastat järjest üle 20%. Võlakirjaturgudel oli tõus mõõdukas: kuigi USA-s hinnad aasta jooksul marginaalselt langesid, tõusid need Euroopa turgudel. Olulise panuse andis sellesse Euroopa ühisraha ootusest tingitud intresside langus ja võlakirjade hinna tõus Euroopa ääreriikides (Itaalias kallinesid võlakirjad 21,9%, Hispaanias 22,1%).

Vaatamata Iraagi nafta taasilmumisele toormeturule kallines nafta aasta jooksul 35% ning kulla hind langes viimaste aegade madalaimale tasemele.

USA

USA-s jätkus viiendat aastat järjest mõõdukas, keskmiselt 2,5%-line majanduskasv, mis ühtib potentsiaalse trendiga. Vaatamata väiksele tööpuudusele (detsembrikuu tase 5,3% näitab pigem tööjõupuudust), jäi inflatsioon tagasihoidlikuks. Ka lähiajal pole inflatsiooni kasvu oodata, sest tugevnenud dollar kompenseerib suurenevatest palkadest tuleneva surve. 1997. aastal prognoositakse tarbijahinnaindeksi (THI) kasvuks 3,2%. Sisepoliitiliselt on selline tendents tervitatav, kuid madal ja prognoosi järgi veelgi alanev töötus kujuneb tulevikus inflatsioonilise surve allikaks.

USA jooksevkonto puudujääk suurenes 1996. aastal 10 mlrd. dollari võrra (158 mlrd. dollarini). 1997. aastal oodatakse selle vähenemist 135 mlrd. dollarini. Kaubavahetuse puudujääk Jaapaniga vähenes küll oluliselt, kuid Hiinaga seevastu kasvas.

Jaapan

Jaapani majandus kasvas 1996. aastal tavatult kiiresti (3,4%), kusjuures I kvartalis oli kasv eriti kiire - 8,4%. Trendi järgi olnuks Jaapani majanduskasv 2,2%.

Tarbijahindade tõus oli nullilähedane (0,5%) ja seegi oli tingitud üksnes jeeni nõrgenemisest, milleta tarbijahinnad oleksid alanenud. Seoses maksukoormuse suurenemisega eeldatakse, et 1997. aastal kujuneb inflatsiooniks 2%. Töötus oli 1996. aastal traditsiooniliselt madal (3,3-3,5%) ja jääb selliseks ilmselt ka lähiajal.

Jooksevkonto ülejääk vähenes aastaga 29%, kaubavahetuse ülejääk 31%. Sellised suured nihked olid paljuski seotud USA-ga peetava nn. kaubandussõjaga, mille tulemusena Jaapani majanduse mõned sektorid muutusid senisest avatumaks. Plaani kohaselt suureneb avatus 1997. aastal veelgi, hõlmates ka finantssektorit. See lubab oletada sama trendi jätkumist.

Kogu aasta hoidis Jaapani keskpank intresse madalal. Arvestades vähenevat nõudlust ja karmi fiskaalpoliitikat, jääb monetaarpoliitika lähiajal ainsaks majandust soodustavaks teguriks ning intresside tõstmist ei ole vähemalt 1997. aasta esimesel poolel oodata.

Euroopa riigid

Mandri-Euroopas jäi majanduskasv 1996. aastal prognoositust väiksemaks, komplitseerides eelarvete täitmist ja pärssides tööjõuturu arengut. Aasta jooksul alanesid intressid tunduvalt, eelkõige ääreriikides, ning momendil on kõik Euroopa Liidu (EL) liikmed (v.a. Itaalia ja Kreeka) saavutanud selles osas ühisrahale üleminekuks nõutava taseme. EL-i Ministrite Nõukogu Dublini kohtumisel lepiti kokku Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) III etapi rahanduspoliitiliste põhimõtete suhtes.

Enamiku EL-i riikide jaoks, v.a. Luksemburg, on Maastrichti kriteeriumide 100%-line täitmine tähtajaks siiski ebatõenäoline (vt. tabel 3 Euroopa Liidu liikmesriikide majandusnäitajaid aastail 1995 - 1996 ning nende prognoos 1997. aastaks). Mõlemad võimalikud alternatiivstsenaariumid - nii ajakava muutmine kui ka konvergentsikriteeriumide täitmise avaram tõlgendamine Maastrichti lepingu kohaselt -, mõjuksid ilmselt negatiivselt võlakirjade hindadele ja tugevdavalt Saksa margale. Intresside tõus mandri-Euroopas tähistaks niigi aeglase majanduskasvu võimalikku pidurdumist ja töötute arvu jätkuvat suurenemist.

Tabel 3. Euroopa Liidu liikmesriikide majandusnäitajaid aastail 1995 - 1996 ning nende prognoos 1997. aastaks
	Inflatsioon			Eelarve (% SKP-st)(1)			Riigi koguvõlg (% SKP-st)(1)
	1995	1996	1997(2)	1995	1996	1997(2)	1995	1996	1997(2)
Euroopa Liidu liikmetele seatud piir	2,9	2,4	2,9	-3			60
Saksamaa	1,8	1,5	1,4	-3,5	-3,9	-3	58,1	60,4	61,5
Prantsusmaa	1,8	2	1,6	-4,9	-4,1	-3,1	53	56	58
Itaalia	5,4	3,9	2,7	-7,1	-7,4	-4	125	124,8	124,3
Suurbritannia	2,8	2,7	2,3	-5,6	-4,1	-3,2	54,1	54,6	53,9
Hispaania	4,7	3,5	2,8	-6,6	-4,4	-3,4	65,7	67,7	67,5
Holland	1,9	2	2,4	-4	-2,6	-2,3	79,7	78,6	76
Belgia	1,5	2	2,5	-4,1	-3,4	-2,9	133,8	130,6	127
Rootsi	2,9	0,7	1,5	-8,1	-3,8	-3	78,7	78,7	78,7
Austria	2,2	1,8	2	-5,9	-4,5	-3,4	69	71,3	69,5
Taani	2,1	2,1	2,3	-1,6	-1,6	-0,4	72,1	71	68,8
Soome	1	0,6	1,4	-5,2	-2,6	-2	59,4	58	62,1
Portugal	4,1	3,1	2,8	-4,9	-4	-3,2	71,5	70,4	69
Kreeka	9,3	8,5	6,7	-9,1	-8	-5,7	111,8	110,7	108,2
Iirimaa	2,5	1,7	2,4	-2,3	-1,1	-1,8	84,8	76,7	72,2
Luksemburg	1,9	2	2,2	0,3	0,9	0,5	5,9	7,8	8,8
(1) "+" näitab ülejääki, "-" puudujääki (2) Deutsche Morgan Grenfelli prognoos Näitaja vastab Maastrichti lepingu kriteeriumidele

Saksamaa

Majanduskasv (ca 1,4%) jäi 1996. aastal oodatust väiksemaks. Peaaegu pool SKP juurdekasvust tuli ekspordist, seetõttu piiras kaubanduspartnerite vähenev nõudlus oluliselt majanduse tegelikke võimalusi. Suhteliselt kõrged pikaajalised intressid ja külm talv vähendasid ehitustegevust, mõjudes negatiivselt SKP-le ja tööpuudusele. Kulutuste tase kasvas samas tempos SKP-ga. Jaemüügi mahu kahanemine vähendas tööstusele esitatud tellimusi. Tänavu võib oodata majanduskasvu mõõdukat kiirenemist 2,2-2,4%-ni, seda eelkõige maailma kaubanduse hoogustumise (prognoos +7%), aga ka Saksa marga soodsama kursi arvel.

1996. aastal langes Saksamaa tarbijahinnaindeksi kasv ühinemisjärgse aja madalaimale tasemele - 1,5%-ni. Selle eeldusteks olid suur töötus, mõõdukad palgakokkulepped, langevad tootjahinnad ja trendist väiksem majanduskasv. Enamus nimetatud põhjusi säilib ka 1997. aastal, seetõttu pole THI märkimisväärset suurenemist lähiajal oodata.

Tööpuudus 1996. aastal kasvas ning detsembris saavutatud 11,8% (4 mln. töötut) ei ole veel lagi. Suure töötuse peamine põhjus on ebapiisav majanduskasv ja struktuursed probleemid tööjõuturul. 1997. aastal halveneb olukord tööturul veelgi: kokkuhoiupoliitika tulemusena on oluliselt vähendatud eraldisi tööministeeriumile, mis kahandab võimalusi luua tingimused uute töökohtade tekkeks.

Vaatamata positiivsele kaubandusbilansile oli Saksamaa jooksevkonto puudujääk ca 25 miljardit marka. Juhul kui majanduskasv 1997. aastal kiireneb, on oodata defitsiidi vähenemist.

Rootsi

Majanduskasv oli Rootsis 1996. aastal tagasihoidlik - 1,4%. Ka tänavu on laoseisud kõrged ja tööstuse väljavaated halvad. 1998. aastaks oodatakse ca 2,5%-list majanduskasvu.

Detsembris oli Rootsis disinfaltsioon (tarbijahinnad alanesid 0,8%). Aasta keskmine tarbijahinna kasv oli siiski 0,7%, kuid seegi on Rootsi oludes pretsedenditult madal. THI madal tase oli tingitud peamiselt tunduvalt langenud intressidest ning 1996. aasta jaanuaris toimunud käibemaksu alandamisest. Ka 1997. aastal oodatakse madalat inflatsiooni (ca 1,5%), mis jääb keskpanga eesmärgist (2%) allapoole.

Aasta keskmine töötuse tase oli 7,9%. Arvestades ka neid, kes on rakenduse leidnud valitsuse tööhõiveprogrammi raames, oli summaarne töötus 13,4%. Euroopa mastaabis on see suhteliselt keskpärane näitaja. Kuna vabu töökohti on vähe, siis hõive peatset suurenemist pole ette näha.

Nii väliskaubanduse kui ka kogu jooksevkonto saldo oli Rootsil 1996. aastal positiivne, kusjuures ülejääk võrreldes 1995. aastaga suurenes. Tänavu oodatakse sama trendi jätkumist mõlema näitaja osas.

Hiljuti Euroopa Liiduga ühinenud riigina oli Rootsi fiskaal- ja monetaarpoliitika paljuski suunatud Maastrichti kriteeriumide täitmisele. Kuna maksutulud olid 1996. aastal oodatust suuremad, siis on võimalik, et eelarvepuudujääk jõudis nõuete piiresse. Summaarse riigivõla osas jääb kriteerium saavutamata ilmselt ka järgnevail aastail. Probleeme võivad lisada 1998. aasta valimised, mis sunnivad valitsust kulutusi suurendama. Euroopa vahetuskursimehhanismiga ühinemine on avalikkuse tugeva vastuseisu tõttu siiani lahtine.

Soome

1996. aastal jäi Soome majanduskasv 3% piirimaile, hõlmates seejuures kõiki majandussektoreid. 1997. aastal kasvab majandus tõenäoliselt ca 3,5%, seda eelkõige suureneva tarbimise arvel (maksud vähenevad, tarbija optimism on suur). Palju sõltub küll tselluloosi turuhinna arengust, kuid igal juhul on oodata Euroopa ühte kiiremat majanduskasvu, mis peaks kajastuma ka kaubavahetuse hoogustumises.

Inflatsioon on viimastel aastatel olnud väike (THI kasv alla 1% aastas) ja jääb allapoole keskpanga seatud eesmärki (2%). Tootjahinnad alanevad.Tööpuudus on suur (ca 18%) ja 1997. aastaks tehtud palgakokkulepped mõõdukad (ca 2-3% palgatõusu), mistõttu tööjõu poolelt pole inflatsioonilist survet oodata. Üks Euroopa kõrgemaid töötuse tasemeid (kõige suurem töötus oli Hispaanias - 22%) on olnud probleemiks alates 1992. aastast. Olulist nihet paremusele ei ole vaatamata kahe viimase aasta suhteliselt suurele majanduskasvule (1995. aastal 4,2%) toimunud. Viimasel ajal on aga suurenenud vabade töökohtade arv, mis lubab oletada töötuse vähenemist lähitulevikus.

Poliitilises plaanis on Soome üheks prioriteediks Maastrichti kriteeriumide täitmine. Riigi koguvõlg jäi 1996. aasta lõpul alla 60% SKP-st, mis on seatud ühisrahale ülemineku piirmääraks.

Teiseks eelistuseks on riigis olnud töötuse vähendamine, milles tuntavaid edusamme pole saavutatud. Suuremate ressursside kulutamist tööpuuduse vähendamiseks lühemas perspektiivis piirab Euroopa Majandus- ja Rahaliidule orienteeritud eelarve kokkuhoiupoliitika.

1996. aastal oli Soomel nii jooksevkonto kui ka väliskaubandusbilanss ülejäägiga. Mõlemad olid küll marginaalselt väiksemad kui 1995. aastal, kuid mõjusid marga kursile toetavalt. 1997. aastal oodatakse mõlema parameetri kasvu.

KESK- JA IDA-EUROOPA ÜLEMINEKUMAJANDUSEGA RIIGID

Poola, Slovakkia, Tšehhimaa ja Ungari

Poola, Slovakkia ja Tšehhimaa reaalne SKP suurenes 1996. aastal veidi vähem kui 1995. aastal (vt. tabel 4 Mõnede Ida- ja Kesk-Euroopa riikide majandusnäitajaid 1995. ja 1996. aastal). Seejuures aga ületas Poola majanduskasv kolmandat aastat järjest 5% piiri. Ungari majandust mõjutas endiselt 1995. aasta kevadel alustatud stabilisatsiooniprogramm, mistõttu SKP reaalkasv jäi alla 1%.

Tabel 4. Mõnede Ida- ja Kesk-Euroopa riikide majandusnäitajaid 1995. ja 1996. aastal
	Poola		Slovakkia		Tšehhi		Ungari		Läti		Leedu		Venemaa
	1995	1996	1995	1996	1995	1996	1995	1996	1995	1996	1995	1996	1995	1996
Reaalne muutus võrreldes eelnenud aastaga (%)
Sisemajanduse koguprodukt (SKP)	7	6	7,4	7	4,8	4,1	1,5	0,3	1,6	2,5	2,7	3,5	-4,2	-6
Tööstustoodang	9,4	8,5	8,3	2,5	9,2	6,8	4,8	2,3	-6,3	0	2	3	-2,9	-5
Keskvalitsuse eelarve puudujäägi (-) või ülejäägi (+) osatähtsus SKP-st (%)	-2,6	-2,5	-1,6	-4,4	0,6	-0,1	-2,4	-2	-3,8	-0,8	-2,1	-3,6	-3	-3,8
Tarbijahinnaindeksi kasv (%)
Võrreldes eelnenud aasta lõpuga	21,6	18,5	7,2	5,3	7,9	8,6	28,3	20,1 (1)	23,1	13,1	35,7	13,1	131,4	21,8
Aasta keskmine	27,8	19,9	9,9	5,8	9,1	8,8	28,2	23,6	25	17,6	38,8	24,4	197,5	47,7
Tööpuudus (töötute osatähtsus töötajate ja töötute koguarvust, %)	14,9	13,6	13,1	12,8	2,9	3,5	10,9	10,5	6,6	7,2	7,3	6,2	8,8	9,3
Kohaliku valuuta reaalse efektiivse vahetuskursi muutus(2)	6,4	9,2	4,8	4,1	4,6	8,1	-4,7	2,9	17,2	13,1	21,1		28,7	34
Väliskaubandus (mln. dollarit)
Eksport	22 878	24 420	8 578	8 830	21 639	21 922	12 861	13 145	1 305	1 422	2 706	3 145	81 100	87 700
Import	24 705	32 574	8 769	10 935	25 253	27 829	15 466	16 209	1 749	2 137	3 404	3 991	60 900	59 700
Saldo	-1 827	-8 154	-191	-2 105	-3 614	-5 907	-2 605	-3 064	-444	-715	-698	-846	-20 200	28 000
Jooksevkonto (mln. dollarit)	-2 299	-8 505	649	-1 409	-1 362	-3 430	-2 480	-1 678	-19	-364	-614	-809	11 300	7 000
Jooksevkonto puudujäägi (-) või ülejäägi (+) osatähtsus SKP-st	-1,9	-6,3	3,7	-10,3	-3,1	-6,5	-5,7	-3,8	-0,4	-6,8	-10,3	-10,5	3,5	2,2
Otseinvesteeringud (neto, mln. dollarit)	1 171	447(3)	157	62(3)	2 526	434(3)	4 410	735(3)	245	145(3)	72	46(3)	1 711	483(3)
Valuutareservid (neto, mln. dollarit)	14 961	18 033	3 418	3 498	13 900	12 297	11 968	9 714	504	652	682	702	17 300	11 700
Valuutareservide suhe kuu keskmisesse importi	7,3	6,6	4,9	3,8	6,6	5,3	9,3	7,2	3,5	3,7	2,4	2,1	4,5	2,4
(1) novembri andmed (2) 21 arenenud tööstusriigi valuutade suhtes, % vastavalt väliskaubanduse osatähtsusele (3) I poolaasta andmed					Allikad: International Financial Statistics (Rahvusvaheline Valuutafond) Transition Report 1995, EBRD, 1995 Economic Indicators for Eastern Europe, Bank for International Settlements; February 1996, January 1997 United Nations Economic Bulletin for Europe; Vol. 47, 48 Keskpankade ja riiklike statistikaorganisatsioonide publikatsioonid

 

Tšehhimaa ja Poola SKP kasv toetus endiselt tööstustoodangu kiirele suurenemisele. Selle kasv ületas mõlemas riigis 6%. Poolas suurenes suhteliselt kiiremini investeerimis- ja tarbekaupade tootmine. Seevastu alltöövõtuga seotud toodangu kasvutempo langes, peegeldades ekspordi juurdekasvu peatumist. Slovakkias oli tööstustoodangu juurdekasv varasemaist aastaist märgatavalt väiksem. Selle peamiseks põhjuseks oli nõudluse vähenemine Slovakkia madala lisandväärtusega tööstustoodangu järele Lääne-Euroopa turgudel, samuti majanduse struktuursete muutuste aeglus. Ungari tööstustoodangu väike reaalkasv oli tingitud endiselt väikesest kodumaisest nõudlusest, samal ajal kui ekspordile orienteeritud, peamiselt välisinvesteeringutele toetuva masinatööstuse toodang suurenes tunduvalt.

SKP kasv tugines kodumaise nõudluse, s.t. tarbimise ja investeeringute suurenemisele. Välisnõudluse osa SKP-s oli Poolas, Slovakkias ja Tšehhimaal negatiivne, s.t. nende riikide kaupade ja teenuste import ületas ekspordi ja jooksevkonto oli defitsiidis. Ungaris seiskus kodumaise nõudluse kasv majanduse stabiliseerimisprogrammi ja range fiskaalpoliitika tõttu, kuid selle kompenseeris jooksevkonto puudujäägi vähenemine.

Poolas ja Tšehhimaal olid kodumaise nõudluse kasvu aluseks suurenev eratarbimine, eriti aga kasvavad investeeringud. Püsiinvesteeringute reaalkasv ulatus Poolas 20 ja Tšehhimaal ligi 15%-ni. Mõlemas riigis peegeldas investeeringute kasv üldist optimismi majanduse edasise arengu suhtes. Investeeringute kasvule aitas kaasa ka reaalintressimäärade alanemine. Slovakkias jätkus investeeringute kiire kasv eelkõige tänu riiklikele investeeringutele, Ungaris aga jäi investeeringute juurdekasv stabiliseerimisprogrammiga kaasnenud avaliku sektori investeeringute languse ja kõrgete reaalintresside tõttu väikeseks. Investeeringuderasektorisse seevastu suurenesid.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikides 1994. aastal alanud ekspordi kiire kasv pidurdus 1996. aastal märgatavalt. Poolas suurenes kaupade väljavedu (mõõdetuna USA dollarites) ca 6%, Ungari, Slovakkia ja Tšehhimaa ekspordi väärtuseline kasv oli 1-3%. Ekspordi juurdekasvu pidurdumise põhjusi on vähemalt kolm:

1. Euroopa Liidu riikide, eriti Saksamaa majanduse oodatust väiksema reaalkasvu tõttu vähenes nõudlus Kesk- ja Ida-Euroopa riikide toodangu järele;
2. kodumaise nõudluse suurenedes suunati osa ekspordisektori ressursse ja kaupu siseturule;
3. üleminekumajandusega riikide hinnad lähenevad pärast reformide algstaadiumi šokki keskmise perspektiivi tasakaaluhindadele, mistõttu väheneb ka ekspordi väärtuseline kasv.

Seevastu impordi kasv jätkus kõigis riikides endiselt kõrges tempos. Selle põhjuseks on eelkõige suurenev kodumaine nõudlus investeerimiskaupade järele ja tarbijate kasvavad reaalsissetulekud.

Poolas, Tšehhimaal ja Ungaris jätkus 1996. aastal küllaltki range fiskaalpoliitika. Poolas ja Ungaris kajastus see eelarvepuudujäägi ja valitsuse koguvõla vähenemises. Eelarvedefitsiit kasvas üksnes Slovakkias. Vaadeldavate riikide rahandust iseloomustavad näitajad, eriti välisvõla suurus, on paremad enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide vastavatest näitajatest. Tuleb aga arvestada, et esmane eelarvedefitsiit, s.t. tulude ja kulude vahe ilma riigivõla intressideta, on Kesk- ja Ida-Euroopa maades enamikust Euroopa Liidu liikmesriikidest suurem. Enamikus üleminekumajandustes on avaliku sektori reform kulgenud küllaltki aeglaselt, põhjalikud muutused tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemis on siiani tegemata. Riigi tulevased pensionimaksetega seotud kohustused ning hariduse ja tervishoiu ülalpidamiseks vajalike summade kasv seavad üleminekumaade finantspositsiooni eelolevatel aastatel tõsise surve alla.

Inflatsioon jäi ka 1996. aastal Kesk- ja Ida-Euroopa riikides suhteliselt kõrgeks, kuigi selle kasvutempo võrreldes 1995. aastaga vähenes. Poolas ja Ungaris kasvasid tarbijahinnad ligi 20%, Tšehhimaal jäi hinnakasv endiselt 10% piirimaile. Kui Ungaris ja Poolas on suhteliselt kõrge inflatsioonimäär osaliselt seotud rahvusvaluuta libiseva vahetuskursi poliitikaga, siis Tšehhimaal ja Slovakkias on tarbijahinna tõus kursi fikseerimisest hoolimata mitu aastat püsinud vahemikus 5-10%. Eelkõige peegeldab see suhteliste hindade jätkuvat muutumist ja majandussüsteemi efektiivsuse kasvuga kaasnevat kohaliku valuuta reaalset tugevnemist.

Poola, Slovakkia ja Tšehhimaa 1996. aastal suurenenud väliskaubanduse puudujäägi kompenseerisid teenuste positiivne saldo ja tulusiirded vaid osaliselt. Seetõttu kasvas 1996. aastal jooksevkonto puudujääk neis riikides oluliselt, ulatudes 6-10%-ni SKP-st. Ungaris vähenes sarnaselt väliskaubandusdefitsiidile ka jooksevkonto puudujääk.

Tänu kapitali suhteliselt kõrgele tootlusele on Kesk- ja Ida-Euroopa arenenumates üleminekumajandusega riikides investeerimiskalduvus küllaltki suur, ulatudes näiteks Tšehhi Vabariigis 28%-ni SKP-st. Selle finantseerimiseks ei piisa üksnes kodumaistest säästudest. Siit tulenev väliskapitali sissevool jätkus ka 1996. aastal, kuid erinevalt eelnenud aastast vähenes oluliselt lühiajaliste kapitalivoogude osatähtsus. Suurimaks välisinvesteeringute vastuvõtjaks oli endiselt Ungari. Slovakkiasse tehtud investeeringute kogumaht oli jätkuvalt tagasihoidlik, peegeldades valitsuse küllaltki aktiivset sekkumist majandusse. Välisinvesteeringute puudujäägi korvasid Slovakkias avaliku sektori investeeringud, mis omakorda suurendasid valitsuse eelarvepuudujääki.

Rahapoliitilist keskkonda Kesk- ja Ida-Euroopa riikides mõjutas 1996. aastal oluliselt aasta varem aset leidnud kiire lühiajalise väliskapitali sissevool. Kodumaise rahapakkumise kiire juurdekasv, sellest tulenev võimalik inflatsiooniline surve ja keskpankade avaturuoperatsioonide kõrge hind (operatsioonid viidi läbi kapitalivoogude mõju vähendamiseks rahapakkumisele) sundisid keskpanku 1996. aastal muutma rahapoliitika instrumentide kasutamist. Tšehhi keskpank laiendas krooni lubatud kõikumisvahemikku, püüdes niiviisi suurendada potentsiaalseid riske ja muuta kroonis denomineeritud vahendid vähem atraktiivseks. Tšehhimaa ja Poola liberaliseerisid ka kapitali liikumise reeglistikku. Nende sammude tulemusel kahaneski lühiajalise kapitali sissevool võrreldes 1995. aastaga. Ungari jätkas liugkursil põhinevat vahetuskursipoliitikat, Slovakkia rahapoliitika tugines aga endiselt krooni fikseeritud kursile.

Pangandussüsteemi reform arenes kõige kiiremini Ungaris, kus 1996. aastal privatiseeriti kõik suured riigi omanduses olnud pangad. Seevastu Poolas ja Tšehhimaal on riigi osalus kommertspanganduses endiselt märkimisväärne.

Läti ja Leedu

Läti majandusnäitajad paranesid 1996. aastal, pärast 1995. aasta eelarve- ja panganduskriisi, tunduvalt. Reaalne SKP kasvas 2,5%. Kuigi Leedu majanduse arengut mõjutas pangandussüsteemi nõrkus ja valimistest tingitud poliitiline ebastabiilsus, suurenes SKP 3,5%. Ehkki ekspordi kasv pidurdus 1996. aastal nii Lätis kui ka Leedus, oli vastavalt ca 9- ja 16%-line dollarites mõõdetud väärtuseline juurdekasv endiselt kõrgem enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa maade näitajatest. Kasvavad investeeringud suurendasid omakorda impordinõudlust, mistõttu kaupade sissevedu ületas väljaveo mõlemas riigis.

Pärast 1995. aasta fiskaalkriisi tugevnes Läti rahanduspoliitika oluliselt. Valitsuse väljaminekute piiramine ning paranenud maksedistsipliin kahandasid keskvalitsuse eelarvepuudujäägi alla 1% SKP-st. Parlamendivalimised ei muutnud oluliselt ka Leedu fiskaalpoliitika põhimõtteid. Keskvalitsuse eelarvepuudujääk jäi seal üldjoontes eelnenud aasta tasemele, ulatudes enam kui 3%-ni SKP-st. Eelarvedefitsiiti finantseeriti valitsuse laenudega kodumaiselt rahaturult, kus olulist rolli etendasid välisinvestorid. Makromajanduskeskkonna soodsat arengut peegeldanud intressimäärade langus vähendas oluliselt valitsuse laenude teenindamiseks vajalikke kulusid.

Kasvav väliskaubandusdefitsiit kompenseeriti nii Lätis kui ka Leedus teenuste positiivse saldoga vaid osaliselt ja jooksevkonto puudujääk suurenes Lätis enam kui 6%-ni ning Leedus enam kui 10%-ni SKP-st. Välisfinantseerimise kättesaadavust ja hinda mõjutasid positiivselt Lätile ja Leedule antud soodsad krediidireitingud.

Nii Läti kui ka Leedu rahapoliitika põhimõtted jäid 1996. aastal muutumatuks. Läti järgis de facto Rahvusvahelise Valuutafondi arveldusühiku suhtes fikseeritud vahetuskursi poliitikat, Leedu rahapoliitika tugines valuutanõukogu süsteemile. Vaatamata rahvuslike valuutade reaalsele tugevnemisele, ei ole surve vahetuskursi muutmiseks olnud märkimisväärne. Usalduse kasvu rahvusvaluuta välisväärtuse säilimise vastu iseloomustavad ka pidevalt langevad intressimäärad. Kuigi Leedus tugevnesid nõuded valuutanõukogu süsteemist loobumiseks, ei vaidlustatud fikseeritud vahetuskursil põhinevat poliitikat.

Läti pangandussüsteem tugevnes. Finantsvahenduse usaldatavuse ja efektiivsuse kasvu näitab hoiuste ca 15%-line juurdekasv ning vähenev laenu- ja hoiuseintresside vahe. Samal ajal on residentidele antud laenude osatähtsus pangandussüsteemi kogubilansis endiselt suhteliselt väike - 1996. aasta lõpul ulatus see 20%-ni. Leedu pangandussüsteemi varjutas 1995. aasta lõpul mitut kommertspanka tabanud kriis, samuti avaldas oma mõju riigi endiselt suur osalus kommertspanganduses.

Venemaa

Vaatamata 1995. aastal ilmnenud esimestele stabilisatsioonimärkidele, kahanes reaalne SKP 1996. aastal 6%. Tööstustoodang vähenes 5%, kusjuures tootmismahu kahanemine jätkus eriti ulatuslikult suurema lisandväärtusega tööstusharudes. Seevastu energeetika-, metalli- ja osaliselt ka keemiatööstuses jäi väljalase stabiilseks või isegi kasvas.

Reaalsissetulekute langusega kaasnenud eratarbimise kahanemine, jätkuvalt madal investeerimisaktiivsus ja riigieelarve täitmisega seotud probleemid olid reaalse SKP vähenemise peamised põhjused. Majanduskasvu mõjutasid ka poliitiline ebastabiilsus ja sellest tulenev struktuursete reformide pidurdumine ning kõrged reaalintressimäärad. Kodumaise tarbimise ja investeeringutekahanemist ei suutnud kompenseerida jätkuvalt positiivne väliskaubanduse saldo. Ligi poole Venemaa ekspordi kogumahust moodustasid energiakandjad, metallid ja keemiatooted.

Pärast 1995. aastal toimunud eelarvepuudujäägi kahanemist kasvas 1996. aastal avaliku sektori puudujääk. Föderaalvalitsuse eelarvedefitsiit ulatus ligi 4%-ni SKP-st, ületades tunduvalt aasta algul prognoositu. Fiskaalolukorra halvenemise peamised põhjused olid presidendivalimistega kaasnenud poliitiline ebastabiilsus ja osaliselt sellest tulenev maksukogumise järsk langus. Alalaekumine ja valitsuse suur finantseerimisvajadus hoidis valitsuse võlakirjade intressitaseme hoolimata aasta jooksul ilmnenud langustendentsist endiselt kõrgel. Riigivõla teenindamise kulusid suurendas ka võlakirjaturu jätkuv jagamine välis- ja kodumaistele investoritele mõeldud segmentideks. Kõrgete reaalintressimäärade tõttu oli pankade laenuandmine reaalmajandusele tagasihoidlik. Aasta jooksul oli valitsus sunnitud eelarvepuudujääki finantseerima ka makseviivituste ja -võlgade akumuleerimise kaudu.

Välisvõla ümberstruktureerimisel oli 1996. aasta Venemaale edukas: endise NSV Liidu võlgade osas saavutati kokkulepe suuremaid kreeditorriike ühendava nn. Pariisi klubiga. 1997. aastal loodetakse analoogiline kokkulepe saavutada kommertskreeditore esindava nn. Londoni klubiga. Venemaa juurdepääsu rahvusvahelistele finantsturgudele kergendas oluliselt riigile 1996. aasta sügisel antud krediidireiting. Selle toel tegi Venemaa ka esimese võlakirjaemissiooni Euroopa finantsturgudel pärast 1917. aastat.

Hoolimata riigieelarve ajuti kriitilisest olukorrast ja poliitilisest ebastabiilsuset suutis Vene Föderatsiooni Keskpank inflatsiooni kogu 1996. aasta jooksul kontrolli all hoida. Aasta jooksul tõusid tarbijahinnad 22%, mis on märkimisväärne paranemine võrreldes 1995. aasta 130%-ga. USA dollariga liugkursisüsteemi abil seotud rubla välisväärtus toimis rahapoliitiliselt ühe nominaalse baasväärtusena. Seda täiendasid keskpanga poolt kõrgel hoitud kodumaised reaalintressimäärad ja kapitali liikumispiirangute kaudu teostatud kodumaise rahapakkumise kontrollimine.

Sarnaselt 1995. aastaga ületas kaupade väljavedu endiselt kaupade sisseveo. Et ekspordi kasv oli aeglane, siis oli vähese impordinõudluse põhjuseks endiselt SKP langusest tingitud väike kodumaine nõudlus ja madal investeerimisaktiivsus. Väliskaubanduse positiivne saldo kompenseeris jooksevkonto muude osabilansside puudujäägi.