Aastaaruanne 1993. Pangasüsteemi areng 1993. aastal

1992. AASTA PANGAKRIISI JÄRELMÕJUD

Pankade käitumist 1993.a. ja kogu panganduse edasist arengut mõjutas vaieldamatult kõige enam 1992.a. novembris puhkenud pangakriis. Kolme suurema panga (Tartu Kommertspanga - TKP, Balti Ühispanga - UBB ja Põhja-Eesti Aktsiapanga - PEAP) ning kaheksa väiksema panga maksejõuetuks muutumine kõigutas tugevalt üldsuse usaldust Eesti panganduse vastu.

Eesti Panga ja Valitsuse koostööna töötati välja päästeoperatsioon, mille tulemusel UBB ja PEAP ühendamise teel moodustati uus pank - Põhja-Eesti Pank. Viimane avas uksed 1993. aasta märtsis. Uue panga maksejõulisus tagati Valitsuse pikaajaliste võlakirjadega ning likviidsus Eesti Panga deposiidiga. Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga maksejõuetuse peapõhjuseks olnud külmutatud kontod endises NSVL Välismajanduspangas, mis moodustasid vastavalt 63% ja 64% pankade koguaktivatest, koondati Riigikogu otsusega moodustatud VEB Fondi. Sinna koondati ka nn. vastukülmutatud kontode omanike nõuded UBB ja PEAP vastu, samuti Balti Ühispanga omanike nõue. Nimetatud pankade nõuded endisele NSVL Välismajanduspangale kompenseeriti ulatuses, mis ületas klientide nõudeõiguste summat, VEB Fondi sertifikaatidega. Viimased osteti hiljem uue panga käivitamise eesmärgil ära Valitsuse ja Eesti Panga poolt. Tartu Kommertspank otsustati aga sundlikvideerida. Moratooriumi ajal läbiviidud analüüs oli näidanud, et panga töö jätkamine osutub võimatuks ning kreeditoride kaitseks pole võimalik leida muud, paremat lahendust, kuna TKP maksevõime taastamiseks vajati enam kui 200 miljonit krooni, seal hulgas likviidsuse puudujäägi katmiseks 176 miljonit krooni. Tänu Eesti Panga ja Valitsuse kindlameelsele tegutsemisele õnnestus vältida üldist paanikat, millele oleks võinud järgneda hoiuste väljavõtmise buum ka teistes pankades.

Eesti Panga ja Valitsuse resoluutne käitumine andis nii pankadele kui ka teistele majandusüksustele selge signaali: oma finantsstrateegiat tuleb muuta turumajanduse nõuetele enam vastavaks. Pankade käitumises toimus pööre spekulatiivsuselt ettevaatlikuse suunas. Riski analüüsile ning riskide hajutamisele hakati järjest rohkem tähelepanu pöörama. Taktikamuutuse üks tulemus oli pangasüsteemi välisaktivate kasv ning väga ettevaatlik kodumaine krediidipoliitika, mis oli tingitud madalariskiliste projektide nappusest aga ka laenutaotlejate vähestest kogemustest äriprojektide koostamisel.

Pangakriisist õppisid ka pankade kliendid, kes hakkasid rohkem tähelepanu pöörama panga valikule. See tugevdas pankadevahelist konkurentsi ja suurendas kliendisõbralikkust, mis omakorda aitas taastada pangasüsteemi usaldatavust.

Eesti Hoiupanga arengukava

Eesti Panga Nõukogu 1992.a. 14. aprilli otsusega moodustati NSVL Hoiupanga Eesti osakonna õigusjärglasena aktsiapank Eesti Hoiupank, mille kõik aktsiad tuli asutamisel märkida Eesti Pangal.

Kindlustamaks Eesti elanikele nende hoiuseid, võttis Eesti Pank rahareformi ajal Eesti Hoiupangalt üle võlanõude endise NSVL Riigipanga vastu summas 3.05 miljardit rubla. Hoiupangas oli tollal 85% elanike hoiustest.

Juba Eesti Hoiupanga loomise ettevalmistamise ajal sai selgeks, et Hoiupank oma vanal kujul töötada ei suuda, tuleb reorganiseerida ning vajab arendamiseks hulgaliselt investeeringuid. Arvestuslik aastakahjum ulatunuks ilma süsteemimuutusteta 40 miljoni kroonini.

Eesti Panga Nõukogu 1992.a.11.augusti otsusega suurendati Eesti Hoiupanga aktsiakapital kahekordseks - seda uute aktsiate väljalaske teel, kusjuures täiendavate aktsiate märkimise õiguse andmiseks tuli Eesti pankadele kuulutada välja konkurss. Konkurss kuulutati välja 30. oktoobril 1992. Eesti Panga presidendi käskkirjaga ning sellest kutsuti osa võtma neli kommertspanka, kellest tegelikult esitasid konkursitööd kaks (Hansapank ja Tallinna Pank). Eesti Panga presidendi 1993.a. 1. märtsi käskkirjaga kuulutati konkursi võitjaks Hansapank, kellega alustati läbirääkimisi aktsiate märkimise tingimuste täpsustamiseks. Osapoolte (s.o. Eesti Panga ja Hansapanga) vahel sõlmiti 30. aprillil 1993 täiendavalt väljalastud aktsiate ostu-müügi leping. Pärast lepingu jõustumist 1993. aasta 19. juunil suurenes Hoiupanga aktsiakapital 21 miljoni kroonini, millest 1/3 s.o. 7 miljonit krooni kuulub Hansapangale. Muu hulgas lepiti kokku ka selles, et esialgne investeering Hoiupanga arengusse on 60 miljonit krooni, millest 40 miljonit krooni pidi katma Eesti Pank ja 20 miljonit krooni Hansapank.

Eesti Hoiupanga bilansiline kahjum oli 1993.a. 1.mai seisuga 10.5 miljonit krooni ja arvestuslik laenukahjum 13.3 miljonit krooni, s.o. kokku 23.9 miljonit krooni.

Eesti Vabariigi valitsus vaidlustas Hoiupanga aktsiakapitali laiendamise ja osalise müügi ning esitas kohtusse hagi selle tühistamiseks. Hagi esitamise motiiv on valitsuse seisukoht, et aktsiate müük pidanuks toimuma Erastamisagentuuri vahendusel avaliku enampakkumise teel.

PANGALITSENTSIDE UUENDAMINE JA STABILISEERUMISPERIOODI VÄLJAKUULUTAMINE

Teine oluline tegur, mis mõjutas Eesti panganduse arengut 1993. aastal oli Eesti Vabariigi Rahareformi Komitee 1992.a. 17. juuni dekreet pankade tegevuslitsentside kohustuslikust uuendamisest ning Eesti Panga Nõukogu sama kuu otsus nõudega saavutada 1993.a. 1. jaanuariks pankade aktsiakapitali suuruseks vähemalt 6 miljonit krooni. Kapitalinõude suurendamise ja maksejõuetute pankade likvideerimise tulemusena vähenes tegutsevate pankade arv ligi kaks korda: aasta lõpuks oli Eestis 21 üldkommertspanka, Eesti Investeerimispank ja 2 hoiu-laenuühistut. Uute pankade teket pidurdas juba mainitud suurem miinimumkapitali nõue, aga ka suhteliselt kõrgemad käivituskulud ja juba tegutsevate pankade edumaa. 1993.a. aprillis kehtestas Eesti Panga Nõukogu oma otsusega kuni 1994.a. 1. jaanuarini stabiliseerimisperioodi, mille vältel külmutati uute tegevuslitsentside väljaandmine.

Tugevnev konkurents ja uued pangateenused

Stabiliseerimisperioodi ajal jätkus pangandussüsteemi kujunemine ning konkurentsi tugevnemine erinevates turusegmentides, mis sundis panku mõtlema uute teenuste pakkumisele. Nii alustasid paljud pangad tarbimiskrediitide pakkumist usaldusväärsematele klientidele. Samuti hakati aktiivselt osalema liisingutegevuses. Niisugune käitumine näitab ilmselt ka klientide usaldusväärsuse tõusu pankade silmis.

Alustati maksekaartide juurutamist. Lisaks vahendusteenuste pakkumisele rahvusvaheliste kaartide (Visa, Mastercard/Eurocard, Diners Club, American Express jt.) kasutajatele viisid mõned pangad sisse oma magnetkaardi. Tarvitusele võeti üks protsessorkaart (ELT Kaart) ning teise protsessorkaardi (Rae Kaart) testimine jõudis lõppfaasi.

Lühiajalise rahaturu projekt

1992.a. lõpu pangakriis oli avaldanud negatiivset mõju ka pankade omavahelisele usaldusele. Kommertspankade korrespondentkontodel Eesti Pangas seisid intressi kandmata sajad miljonid kroonid, mida hoiti, vältimaks likviidsusraskustesse sattumist. Pankadevahelist rahaturgu, mis andnuks pankadele võimaluse oma likviidsust paremini reguleerida, praktiliselt ei eksisteerinud. 1993. aasta jaanuaris käivitas Eesti Pank lühiajalise rahaturu projekti. Loodi elektronsidel baseeruv tarkvarasüsteem, mis andis kõigile seda soovivatele pankadele võimaluse pakkuda turule oma lühiajalisi likviidsusülejääke, likviidsusraskuste korral aga saada lühiajalise laenu näol abi teistelt pankadelt.

Vaatamata süsteemi suhteliselt operatiivsetele võimalustele ei leidnud see algul kuigi aktiivset kasutamist. Ilmnes, et pangad nägid süsteemi kasutamist takistavate asjaoludena puudusi Eesti Panga kliiringsüsteemis, mis võimaldas pankadel oma klientidekliiringu tulemusi näha alles pangapäeva lõpus, ja juba mainitud kommertspankade vahelist usaldamatust. 1993. aasta 1. aprillil käivitas Eesti Pank seetõttu uue lühiajalise rahaturu projekti. Eesti Panga kliiringukeskuses hakati rakendama kahekordset, eel- ja lõppkliiringust koosnevat süsteemi, mis võimaldas pankadel näha oma klientide kliiringutulemusi igal pangapäeval kell 15. Seega jäi kuni kella 17-ni, s.o. lõpliku kliiringuni kaks tundi aega pankadevaheliste tehingute tarvis. Samas said pangad võimaluse klientidekliiringu käigus võtta arvelduslaenu kümne protsendi ulatuses kohustuslikest reservidest. Hiljem kasvatati arvelduslaenu määra 20%-ni (30. detsembrist 30%) kohustuslikest reservidest.

Eesti Panga lühiajalised laenusertifikaadid

Samuti pankadevahelise usalduse suurendamist silmas pidades alustas Eesti Pank 100 000-kroonise nominaalväärtusega 28-päevaste diskonteeritavate laenusertifikaatide emiteerimist. Viimaste esmane müük toimub iga kahe nädala tagant aset leidvatel oksjonitel. Eesti Panga sertifikaadid annavad pankadele võimaluse sooritada sajaprotsendiliselt garanteeritud teisese turu tehinguid ning aitavad seega kaasa pankadevahelise rahaturu arengule ja vastastikuse usalduse tekkimisele. Eesti Panga sertifikaadid pakuvad soodsa võimaluse praktiliselt riskivabadeks lühiajalisteks laenutehinguteks. Sertifikaati, mille tagasiostutähtaeg pole veel saabunud, võib soovi korral sama väärtuspäevaga kas emiteerijale tagasi või mingile kolmandale osapoolele edasi müüa. Võimalikud on ka tagasiostulepingu (nn. repo) tehingud, kus sertifikaati kasutatakse laenutagatisena: juhul, kui laenuvõtja pole võimeline tähtajal võlga ära maksma, jääb laenuandja sertifikaadi omanikuks ja võib selle edasi müüa. Et Eesti Pank noteerib oma sertifikaatide ostuhinda iga päev, siis pole krediidiandjal muret, et ta tähtajaks tagastamata laenu tõttu ise makseraskustesse satuks.

Alates esimesest Eesti Panga sertifikaatide oksjonist, kus pakuti 5 miljoni krooni väärtuses laenusertifikaate, on emissioonide maht stabiilselt kasvanud. Nüüdseks on see jõudnud 30 miljoni kroonini. Samuti on pidevalt laienenud oksjonil osalevate pankade ring. Kui esimestel oksjonitel osales kõigest kolm panka, siis nüüd on neid juba 10. Koos nõudluse suurenemisega on ka emissioonide kaalutud keskmised intressid langenud esimese oksjoni 8.9-lt 6.5 protsendi piirimaile ning püsivad sel tasemel suhteliselt stabiilselt.

Pankadevaheline üleöölaenuturg

Alates 1993. aasta teisest poolest on ka pankadevaheline üleöölaenude turg ilmutanud kasvutendentsi. Üleöölaenude maht on kasvanud 25.7 miljonilt kroonilt septembris ligi 180 miljonini novembris ja 504 miljonini detsembris. Tänu pankadevahelise rahaturu aktiviseerumisele saab mõnegi meie kommertspanga korrespondentkonto keskmist vaba jääki Eesti Pangas mõõta seniste kümnete miljonite asemel kõigest kümnetes tuhandetes kroonides.

Muudatused pankadevahelistes valuutatehingutes

1993. aasta jooksul toimusid olulised muudatused Eesti Panga vahendusel sooritatavates valuutatehingutes. Kui aasta algul sooritati Eesti Panga kaudu ligi pool kõikidest pankadevahelistest valuutatehingutest, siis aasta lõpuks kahanes Eesti Panga kaudu sooritatud tehingute osa vähem kui veerandini tehingute üldmahust. Sellist arengut on soodustanud kaks põhilist tegurit. 1993.a. aasta algul suutsid Eesti Panga kõrval konkurentsivõimelisi valuutakursse pakkuda vaid paar kommertspanka. Aasta jooksul kasvas aktiivsete "valuutapankade" hulk oluliselt: 22-st tegevuslitsentsi omavast pangast said iseseisvate välisarvelduste litsentsi 21. Teine tegur oli aga Eestis sooritatavate valuutatehingute mahu üldine kasv. Valuutaturu arengule mõjus soodsalt ka 6 panga ühinemine S.W.I.F.T.-iga (Society for Worldwide Interbank Financial Telecommunication) 1993.a. 6. detsembril. (1994. aastal kasvab S.W.I.F.T.-i liikmetest Eesti kommertspankade arv tõenäoliselt veelgi.)

Üldiselt iseloomustas panganduse arengut 1993. aastal üldsuse usalduse taastumine pankade vastu ning sellega kaasnenud usalduse kasv ka pangasüsteemis eneses. Suhteliselt palju viidi sisse tehnilisi uuendusi ning pakuti uusi tooteid, et võita juurde kliente. Viimane fakt annab tunnistust konkurentsi tugevnemisest pangandusturul. Positiivseks nähtuseks tuleb pidada ka välispankade suurenenud huvi Eesti pangandusturu ja majanduse vastu, mille otsene kinnitus on kolme Soome panga - Suomen Yhdyspankki (SYP), Osuuspankkien Keskuspankki OY (Okobank) ja Kansallis-Osake-Pankki (KOP) - esinduste avamine Eestis.