Andres Lipstok. Eesti majandus ja rahapoliitika - pilguheit minevikku ja tulevikku

Eesti majandus ja rahapoliitika - pilguheit minevikku ja tulevikku

Andres Lipstoki ettekanne Tartu Ülikoolis 6. detsembril 2006

Austatud professorid ja üliõpilased, lugupeetud akadeemiline pere!

Eesti Panga presidendid on viimase kümnendi jooksul pidanud Tartus igal aastal loengu Eesti raha ja majanduse põhiküsimustest. Ka mul on väga hea meel olla täna Tartu Ülikoolis, minu enda alma mater’is. Ma tänan südamest professor Eametsa, Eesti Panga nõukogu aktiivset liiget, ettepaneku eest pidada loeng Eesti raha ja Eesti Panga lähitulevikust.

[Tartu Ülikool ja Eesti Pank]

Enne loengu põhiteema juurde asumist soovin teile kinnitada, kui kõrgelt Eesti Pank hindab koostööd Tartu Ülikooliga. Tartus, selles kodumaise majandushariduse kantsis, on omandanud majandusalased teadmised kolm neljast Eesti Panga juhatuse liikmest. Meie majandusanalüütikutest on enam kui pool Tartu Ülikooli vilistlased. Tartu majandusteaduse kraadiga või seda praegu omandavaid kolleege töötab Eesti Pangas 35.

Tegus erialane ja akadeemiline suhtlemine ning üldse hea läbisaamine ülikooliga on Eesti Panga jaoks palju enamat lihtsast koostööst. Keskpangale annab see kindlustunde, et me jääme ka tulevikus usaldusväärseks ja loodetavasti ka atraktiivseks tööandjaks Tartu Ülikooli lõpetanutele.

Lähitulevikus on Eesti Panga eesmärgiks kujundada töötajaskond, kus ökonomistidena töötavad teaduskraadiga spetsialistid. Peaspetsialistide tasemel loodame saavutada olukorra, kus peaspetsialistid on sada protsenti doktorikraadiga. Me ei loo endale muidugi liigseid illusioone. Järjest tihenev konkurents tööjõuturul, Eesti kõrghariduse areng ning Euroopas ja maailmas avanevad võimalused sunnivad meid üha rohkem mõtlema, kuidas ka tulevikus leida keskpanka Eesti ja Euroopa hüvanguks töötavaid andekaid ja teotahtelisi naisi ja mehi.

Olulist rolli keskpanga ja akadeemilise töö senisest tihedamaks sidumiseks etendab Eesti Panga külalisuurijate programm. Eesti Panga majandusuuringute osakond pakub majandusdoktoritele või doktorantidele võimalust töötada kuni pool aastat külalisuurijana Eesti Pangas. Selle aja jooksul koostatakse uurimistöö ühes keskpanganduse põhivaldkondadest. Viimastel aastatel läbi viidud uurimused on keskendunud neljale üldteemale: i) rahapoliitika, ii) finantssektor, iii) Eesti rahasüsteemi jätkusuutlikkus ja iv) makromudelite arendamine. Ka üliõpilased on oodatud praktikale Eesti Pangas. Kui huvitute panga tegevusega seotud teemadest, anname kuni kolme kuu jooksul võimaluse vahetult osa võtta keskpanga igapäevasest tööst.

Peale ulatuslike võimaluste pakkumisele meie tööga vahetuks tutvumiseks toetab Eesti Pank majandusharidust ka muul viisil. Me peame enda jaoks väga tähtsaks igal aastal Eesti Panga majandusuuringute osakonna endise juhataja, majandusdoktor Urmas Sepa mälestuseks välja antavat teaduspreemiat. Muuseas, kõik neli siiani välja antud preemiat on võitnud Tartu Ülikooli doktorandid, viimati Katrin Männik uurimusega multinatsionaalsete ettevõtete kohalike allük¬sus¬te arengust. Samuti teeb keskpank Tartu Ülikooli Sihtasutuse 7. Samba Fondi regulaarseid sissemakseid Tartu Ülikooli meenemündi müügitulust. Lisaks osaleb Eesti Pank aktiivselt Eesti Majandusteaduse Seltsi töös ja on üks majandusteaduse doktorikooli asutajatest. Leiame, et akadeemiline koostöö aitab Eesti Pangal väljuda igapäevatöö rutiinist, vaadata maailma ja Eestit sügavamalt ja laiemalt ning selle tulemusena täita oma ülesandeid senisest paremini.

Meie sidemed täidavad ka laiemat eesmärki – suurendada Eesti ühiskonna majanduspoliitilist haritust. Ma ei pea siin silmas niivõrd erialaseid oskusi mõnel kindlal elualal, vaid üldist arusaamist elust ja majandusest. Eesti riigi ja majanduse edu sõltub lõppkokkuvõttes suutlikkusest mõista, kuidas turumajandus toimib ja millised on parimad vahendid turutõrgete silumiseks. Meile tagab edu oskus aru saada eraettevõtluse ja isikliku initsiatiivi edasiviivast jõust. Ühiskonna, riigi ja üksikisiku vaheliste suhete aluseks peaks olema arusaam – ära küsi, mida riik ja ühiskond saavad teha sinu jaoks, vaid mida sina saad teha riigi ja ühiskonna jaoks. Mida rohkem me üheskoos neid põhimõtteid väärtustame ja levitame, seda parem tulevik Eestit ees ootab.

[Sissejuhatus loengusse]

Pärast sissejuhatust lubage mul asuda loengu põhiosa juurde.

Järgmisel aasta juunis möödub viisteist aastat Eesti krooni taastamisest. Viisteist aastat on püsinud Eesti krooni kurss muutumatuna, alguses Saksa marga ja seejärel euro suhtes. Viisteist aastat tugevat raha on märkimisväärne saavutus kahekümnenda sajandi rahapoliitilises ajaloos nii Euroopas kui ka maailmas laiemalt. Euroopa Liidu teistest liikmesriikidest suutsid enne euro kasutuselevõttu vaid Austria ja Holland hoida pikema aja jooksul oma valuuta kurssi stabiilsena Saksa marga suhtes. Kõik teised riigid võitlesid 1970. ja 1980. aastatel tulutult kõrge inflatsiooni ja konkurentsivõime langusega, millele järgnes kodumaise raha kursi „kohutuslik” odavnemine. Tasub vaid meenutada, et näiteks Soome devalveeris 1990ndatel oma marga.

Eestis aga ei tea laulva revolutsiooni põlvkond midagi kõrgest inflatsioonist ega valuutakriisidest. Teie jaoks ei ole kunagi olnud muud raha peale tugeva ja usaldusväärse Eesti krooni. Kuid ka vanemad põlvkonnad hakkavad tasapisi unustama rahaasjades iseseisvuseelsel ajal valitsenud segadust, näiteks Nõukogude Liidu rubla nõrkusest põhjustatud hüperinflatsiooni. Kiire majanduskasvuga kaasnev rahapakkumise pidev suurenemine ja madalad intressimäärad kinnitavad, et Eesti krooni ja tema väärtuse püsivusse usutakse.

Keskpanga jaoks loob asjade selline seis tõsise dilemma. Ühelt poolt näitab väga kõrge usaldus Eesti krooni ja seega Eesti Panga vastu Eesti valitsuse ja keskpanga töö tulemuslikkust ja loodan, et ka kvaliteeti. Teisalt aga sunnib praegune liigne enesekindlus ettevaatusele. Mulle tundub, et kipume Eestis aeg-ajalt unustama lihtsa tõe – ühegi raha kurss ei jää kestma ilma tõsiste ja pidevate majanduspoliitiliste pingutusteta.

On ju raha iseenesest ainult tükk paberit või pangakonto väljatrükk, millel eraldi võetuna puudub igasugune väärtus. Paberitükist teeb tõelise raha vaid inimeste usaldus ja veendumus, et homme saab krooni eest osta umbes sama palju kaupu kui täna. Raha on usaldusväärne ainult siis, kui inimesed julgevad raha koguda, kartmata oma säästude kadumist aasta-kahe pärast hüperinflatsiooni või devalveerimise tõttu. Usaldusväärset raha ei karda perekonnad ja investorid kasutada ning nõudlus tema järele püsib alati kõrge. Kuid vastupidisel juhul – kui usaldus raha vastu langeb – ei taha sellega keegi kokku puutuda. Nõudlus raha järele kahaneb kiiresti, mis varem või hiljem paneb löögi alla ka raha väärtuse.

Raha vastu usalduse püsimine sõltub otseselt sellest, kuidas inimesed (nii perekonnad kui ka investorid) hindavad majanduse olukorda ja tulevikuväljavaateid. Majanduskasvu aeglustumine, riigi kulutuste kiire kasv, eelarve pidev puudujääk ning ebakindel pangandus paneksid iga inimese muretsema majanduse ja raha väärtuse tuleviku pärast. Näiteks majanduskasvu aeglustumine võib olla põhjustatud konkurentsivõime langusest, mida ohustatud ettevõtete arvates võiks parandada raha vahetuskursi odavdamisega. Riigieelarve puudujääk sunnib valitsust laenu võtma, mis tõstab paratamatult küsimuse riigi tulevasest maksevõimest. Ning habras pangandus ja finantssüsteem murendab päris kindlasti usaldust raha vastu – kõiki huvitab nende hoiuste ja investeeringute saatus. Niisiis vajab stabiilne raha läbimõeldud poliitikat, mis toetab tootlikkuse ja majanduse kogutoodangu järjekindlat kasvu, väldib riigieelarve kroonilise puudujäägi tekkimist ning tagab usaldusväärse panganduse ja finantssüsteemi. Raha väärtuse püsimiseks ei piisa seadustest ega isegi minevikus langetatud õigetest otsustest, vaid selleks on vaja igapäevast tõsist ja ettevaatavat tööd.

Järgnevas peatungi pikemalt kolmel Eesti raha ja Eesti Panga tulevikku määraval põhiküsimusel. Esiteks teen ma tagasivaate viimasele viieteistkümnele aastale ning nende aastate jooksul tehtud majanduspoliitilistele otsustele. Teiseks käsitlen Eesti raha ja majanduse ees täna seisvaid põhiküsimusi. Seejuures väidan ma, et Eesti majandus jõuab lähema paari aasta jooksul ühe olulise vahepeatuseni, kus tuleb teha põhimõttelisi otsuseid ja tõsiselt mõelda edasise teekonna üle. Kolmandaks peatun loengu lõpus Eesti rahapoliitika ja Eesti Panga jaoks prioriteetsel küsimusel – euro kasutuselevõtul ja Euroopa Keskpankade Süsteemi tegevuspõhimõtetel.

[Tagasivaade Eesti majanduse viimasele viieteistkümnele aastale]

Majanduse areng ja kasvu dünaamika

Eestil ja Eesti majandusel on viimasel viieteistkümnel aastal läinud väga hästi. Peatumata pikemalt möödunud kümnendi majandusarengu kirjeldusel, väärib mainimist, et 1997. aastal – ajal, mil algasid ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga – ulatus Eesti elanike reaalne sissetulek vaid 38 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Me olime tulevaste kandidaatriikide seas koos Läti ja Leeduga konkurentsitult kõige vaesemad. Kümne aastaga on aga palju muutunud. Järgmise aasta lõpuks ulatub Eesti elanike sissetulek 70 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti elanike sissetulekud ja ostujõud peaaegu kahekordistunud. Uutest liikmesriikidest on meist reaalse ostujõu poolest jõukamad vaid Küpros, Sloveenia ja Tšehhi ning oleme jõudnud samale tasemele esimeste nn vanade liikmesriikidega.

Märgatavalt on aastatega muutunud ka majanduskasvu dünaamika. Eesti potentsiaalne majanduskasv on pidevalt kiirenenud. 2000. aastal pidasid Eesti Pank ja teisedki Eesti majandussüsteemis olevat tööjõudu ja kapitali hulka silmas pidades meile sobivaks kasvutempoks 5–5,5 protsenti aastas. Nüüdseks on aga seda näitajat prognoosides pidevalt tõstetud. Viimaste hinnangute põhjal võib Eesti majanduse kasvutempo jääda veel mitmeks aastaks 7–9 protsendi tasemele. Viimastel aastatel tõusis majanduse kasvupotentsiaal seega ligi 50 protsenti. Lihtne arvutus näitab, et sellise tempo hoidmisel jõuab Eesti sissetulekute poolest Euroopa Liidu keskmisele tasemele lähema kümne aasta jooksul.

Tehnoloogia areng ja investeeringud kui majanduskasvu allikas

Millised tegurid mängisid ja mängivad peamist rolli majanduskasvu kiirenemisel? Alustame majandusarengut pikemas perspektiivis mõjutavatest jõududest. Teatavasti sõltub majanduse pikaajaline kasvutempo kolmest tegurist: i) tööjõust ehk tööd tegevate inimeste arvust, ii) kapitalist ehk ühiskonna poolt uute väärtuste loomisel kasutatavate tootmisvahendite hulgast kõige laiemas mõttes ning iii) tehnoloogia taseme tõusust ehk majandussüsteemi võimest kasutada olemasolevat tööjõudu ja kapitali üha efektiivsemalt.

Sotsialistlikus majandussüsteemis ei tuntud teatavasti puudust kapitalimahutustest tootmishoonetesse, masinatesse ja seadmetesse. Umbkaudsete hinnangute järgi kulutas NSV Liit keskmiselt 30–40 protsenti sisemajanduse koguproduktist investeeringuteks. Plaanimajanduse investeerimiskalduvus ületas ligi kahekordselt arenenud turumajandusega riikide vastava taseme. (USAs ja Euroopa Liidu vanades liikmesriikides moodustavad investeeringud SKPst tavaliselt kõige enam 20 protsenti.) Investeeringute osakaal NSV Liidu majanduses on esmapilgul sama suur kui tänapäeva Eestis (30–40 protsenti). Kuid neid näitajaid ei ole mõtet võrrelda. NSV Liidu investeeringud olid mõeldud suuresti sõjamajanduse edendamiseks, kuid plaanimajanduse valdavaks probleemiks kujunes investeeringute paratamatu ebaefektiivsus.

Plaanimajanduses puudus tõhusalt toimiv tagasisidemehhanism majanduse eri osade vajaduste ja võimaluste vahel. Tulemusliku majanduse süda on turg ja turul kujunevate hindade kaudu kõigile kätte saadav teave inimeste eelistuste ja tulevikunägemuste kohta. Suurenev nõudlus ühe kauba järele tõstab selle hinda teiste kaupadega võrreldes, mille tulemusena investeeringud nende kaupade tootmiseks kasvavad. Sotsialistliku plaanimajanduse ametnikud kobasid investeerimisotsuseid tehes paratamatult pimeduses. Seetõttu jäi NSV Liidus ka sotsialistliku ekspansiivse arengu tipphetkedel 1970. aastatel ja 1980. aastate alguses investeeringute tootlikkus arenenud riikide omast üle kahe korra madalamaks.

Eesti, nagu ka kõik teised vabaduse taastanud riigid, pärisid eelmiselt süsteemilt küllaltki suures koguses tootmisvahendeid. Märkimisväärne osa sellest oli aga lootusetult aegunud. Palju oli investeeritud tootmisharudesse, mis ei suutnud maailmaturul konkureerida. Suur osa kapitalist tuli seetõttu maha kanda. Ülejäänud osa kapitalist võimaldas vaba turumajanduse põhimõtete rakendamine juhtimisotsuste langetamisel senisest palju tulemuslikumalt kasutada. Samal ajal vabastas paljude vanade tööstuste sulgemine olulise osa tööjõust, mis paratamatult suurendas tööpuudust. Seetõttu sõltuski Eesti majanduse kasvutempo NSV Liidu lagunemisele järgnenud kümnendil eelkõige tootmisvahendite senisest efektiivsemast kasutamisest, sest kapitali tegelik amortisatsioonimäär oli kõrge ning tööjõu ümberpaiknemine nõudis paratamatult aega.

Eesti majanduse kasvutempot ongi eelkõige hoidnud tootlikkuse kasv – nii tootmistegurite kogutootlikkuse kasv kui ka kapitali süvenemine (kapitali hulga suurenemine töötaja kohta). Investeeringute osakaal SKPs on püsinud Eesti majanduses viimase kümnendi jooksul pidevalt kõrgemal 30 protsendi tasemest. Võib kindlasti väita, et uued investeeringud on kõigil elualadel praeguseks suures ulatuses välja vahetanud vanad tootmisvahendid. Kapitali tegelik amortisatsioonimäär väheneb, mille tulemusel uued investeeringud tõstavad kapitali kogumahu kasvu osakaalu majanduskasvu kiirenemises.

Tööturg kui majanduskasvu allikas

Viimastel aastatel on olulisemat rolli majanduskasvu kiirenemises mänginud ka tööjõu pakkumise järsk kasv. Veel viis-kuus aastat tagasi arvas Eesti Pank, et majanduse paratamatu tööpuudus ongi umbes 8–9 protsenti. Palju räägiti nn struktuursest tööpuudusest – arvasime, et tööandjate pakutavate võimaluste kasutamiseks puuduvad sobivad kandidaadid. Selle üheks põhjuseks peeti suure osa töötute suutmatust kohaneda tööturu uute nõudmistega. Samuti peeti tööpuuduse alanemise ületamatuks takistuseks inimeste vähest liikuvust Eesti sees ning keelebarjääre.

Nagu nüüd teame, muutus tööturul valitsev olukord väga kiiresti. Veel ei ole päris selge, täpselt milliseid kanaleid pidi üldine majandusareng ja majanduskasvu kiirenemine tööturgu mõjutas, kuid välja võib tuua vähemalt kolm tegurit.

Esiteks, majanduskasv iseenesest loob uusi töökohti. Eesti perede sissetulekute suurenemine ja rikkuse tõus suurendab sisenõudlust. Inimesed soovivad üha enam raha kulutada erinevatele teenustele. Kuivõrd paljud neist, näiteks restoranid, siseturism ja muud igapäevased teenused, on suhteliselt tööjõumahukad, suureneb sisenõudluse kasvades küllaltki kiiresti ka nõudlus tööjõu järele. Siit tuleneb ka tööpuuduse kiire alanemise esimene põhjus – teenuste tarbimise suhteliselt kiire kasv suurendab senisest enam nõudlust tööjõu järele.

Teiseks, viimasel kahel aastal järsult kasvanud elamuehitus ja investeeringud kinnisvarasse nõuavad palju töökäsi. Nagu teenuste puhul, on ka siin peamine põhjus suurenev sisenõudlus – elamuehituse hüppeline kasv on põhiliselt tingitud rikkuse ja laenuvõime kiirest kasvust.

Tööpuuduse vähenemisel on muidugi ka kolmas põhjus – Euroopa Liidu ja eriti Soome tööjõuturu avanemine. Praeguste hinnangute põhjal töötab väljaspool Eestit kuni 3 protsenti potentsiaalsest tööjõust. See ei ole küll väga palju, kuivõrd näiteks Leedus teenib väljaspool kodumaad leiba ligi 10 protsenti töövõimelistest elanikest.

[Fikseeritud kurss kui Eesti kaasaegse majanduspoliitika alus]

Eesti majanduse edusammud ei ole tulnud iseenesest. Need on nõudnud ühiskonnalt selgeid otsuseid ning on saanud võimalikuks ainult tänu tervele hulgale kindlatele valikutele, millest on üldiselt võttes kõik Eesti valitsused kinni pidanud. Järgnevalt toon välja mõned Eesti arengut enim mõjutanud majanduspoliitilised meetmed.

Euroopa Liit ja Eesti majanduskasv

Eesti majanduse areng kiirenes järsult pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Muidugi, 2004. ja 2005. aastal mõjutas Eestit mitu tegurit ning raske on arvutada konkreetselt Euroopa Liidu mõju Eesti majanduskasvule. Siiski saab esile tuua mitu kanalit, mille kaudu Euroopa Liidu liikmestaatus mõjutab Eesti majandust.

Esimese ja kõige ilmsema tegurina tuleb nimetada Euroopa Liidu ühtset siseturgu. Eesti eksportis enamikku kaupadest Euroopa Liitu tollimaksu- ja kvoodivabalt juba 1995. aastast, mil Eesti ja Euroopa Liidu vahel sõlmiti vabakaubandusleping ja pärast seda nn assotsiatsioonileping. Võib oletada, et Euroopa Liidu liikmelisus hõlbustas Eesti kaubavahetust Euroopa Liidu teiste liikmetega veelgi. Arvatavasti vähenes üksjagu kaupade väljaveoga kaasnev asjaajamine ning suurenes Euroopa Liidu teiste liikmesriikide importööride huvi Eesti vastu. Väga raske on hinnata Euroopa Liidu mõju Eesti majanduskasvule n-ö kaubakanali kaudu. Liitumisele järgnenud aasta-poolteise jooksul kiirenes Eesti kaupade väljavedu märkimisväärselt ja mõneti paradoksaalsel kombel on Euroopa Liidu liikmelisus parandanud Eesti positsiooni maailmamajanduses ka laiemalt. Arvestades, et Eesti kaubaekspordist läheb Euroopa Liitu ligikaudu 80 protsenti (2005. a andmetel 78%), võib seda pidada stabiilseks koduturuks, samas kui lühiajaliselt võivad kiire kasvu väljavaated olla hoopis mujal.

Teiseks andis Euroopa Liidu struktuurifondide kaudu Eestisse investeeritud raha majandusele täiendava eelarvestiimuli. See tähendab, et sisuliselt saab valitsus Euroopa Liidu abirahade toel kas kulutada senisest rohkem või sama kulutaseme juures alandada makse. Riigieelarve kaudu Eestisse suunatavate investeerimistoetuste ja muude vahendite kogumaht ulatub aastas 3–3,5 miljardi kroonini ehk ligi 2 protsendini SKPst. Kuivõrd riigieelarve ülejääk on viimasel kolme aastal olnud üldiselt samal tasemel, veidi üle 2 protsendi SKPst, siis sisuliselt saab Euroopa Liiduga ühinemise mõju võrrelda täiendava eelarvepoliitilise süstiga. Samas tuleb meeles pidada, et me ei ole neid võimalusi veel suutnud täiel määral ära kasutama hakata.

Euroopa Liidu toetused mõjutavad majandust ka teise küllaltki olulise kanali kaudu. Struktuurifondide vahenditest läheb peamine osa infrastruktuuriprojektide rahastamiseks. Kasvavad investeeringud teedeehitusse ja muudesse tööjõumahukatesse valdkondadesse suurendavad aga automaatselt sisenõudlust ning vähendavad kiiresti tööpuudust. Kokkuvõttes saab öelda, et lisaks kaubakanalile mõjutab Euroopa Liidu liikmestaatus Eesti majanduskasvu mitme aasta jooksul läbi eelarvepoliitika suhtelise nõrgenemise ning ressursside suunamisega tööjõumahukatesse investeerimisprojektidesse. Lühemas perspektiivis toob see kaasa majanduskasvu kiirenemise.

Kolmandaks mõjutab Euroopa Liidu liikmestaatus Eesti majandust otseselt riigiasutuste kvaliteedi tõusu kaudu. Lühidalt võib öelda, et Euroopa Liiduga ühinemiseks tehtud ettevalmistused sundisid Eesti riiki ja valitsust üles ehitama nüüdisaegse, suhteliselt hästi toimiva valitsusaparaadi. Toimivad kohtud, lõpetatud on omandi- ja maareform, täielikult on paigas pankrotimenetlus, rakendatud ühtsed standardid ning turujärelevalve asutused vastavad üldiselt Euroopa Liidu nõuetele. Kõik see kokku moodustab midagi, mida kutsutakse „tugevaks institutsionaalseks raamistikuks”.

Institutsioonide kvaliteedi mõju majandusarengule on saanud viimastel aastatel kogu maailma majandusanalüütikute üheks lemmikteemaks. Euroopa Liidu laienemine on selles kontekstis peaaegu klassikaline näide – niivõrd ilmselt seostuvad omavahel uutes liikmesriikides Euroopa Liiduga ühinemine, tulemuslikumad riigiasutused ning jõulisem majanduskasv. Päris kindlasti oli Euroopa Liidu üldine mõju uute liikmesriikide ühiskonnale ja majandusele see peamine jõud, mis hakkas eelmise sajandi lõpust alates eristama Eesti ja teiste majandusarengut meiega sel hetkel samal tasemel olnud Balkani, Ladina-Ameerika ja mitme Kagu-Aasia riigi omast.

Eeltoodut kinnitab konkreetselt Euroopa Liiduga ühinemise mõju uute liikmesriikide usaldusväärsusele välisinvestorite ja finantsturgude silmis. Nii reitinguagentuurid kui ka suured rahvusvahelised investorid suhtuvad juba aastaid uutesse liikmesriikidesse täiesti erinevalt Aasia ja Ladina-Ameerika nn tärkavate turgudega võrreldes. Sellest annavad tunnistust küllaltki kõrged krediidireitingud ja otseinvesteeringute kõrge tase maailma teiste piirkondadega võrreldes.

Investorite jaoks annab Euroopa Liidu liikme staatus riigi poliitikale kindluse ja välistab äkilised poliitilised muutused. Ei usu ju keegi, et Euroopa Liidu liige ühel heal päeval konfiskeeriks investorite vara või lõpetaks võla tagasimaksmise. Toimivad järelevalveasutused vähendavad pangakriiside võimalikkust. Stabiilsuse ja kasvu pakt, eelarvepoliitika vastastikune jälgimine ning euro kasutuselevõtt tulevikus seavad liikmesriikide makromajanduspoliitikale kindlad raamid, mis vähendavad järskude muutuste ohtu.

Kokkuvõttes on Euroopa Liiduga ühinemine ilmselt viimase kümne aasta jooksul Eesti majandust kõige enam mõjutanud tegur. Eesti kaupade takistusteta juurdepääs Euroopa Liidu siseturule, Euroopa Liidu struktuurifondide vahendusel majandusse kaasatavad täiendavad ressursid ning mis kõige peamine – tsiviliseeritud riigile vastav haldusaparaat – on asjaolud, mille koosmõjul on Eesti majanduse kasv pidevalt kiirenenud. Kui siia lisada veel Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika mõju, võib oletada, et Euroopa Liiduga ühinemine ja selleks ettevalmistumine on meie potentsiaalset majanduskasvu praeguseks hetkeks suurendanud 3–4 protsendipunkti võrra. Väljaspool Euroopa Liitu ei küüniks see suure tõenäosusega üle 4-5 protsendi taseme.

1990. aastate struktuursed reformid kui Euroopa Liidu liikmelisuse ja eduka ühinemise eeldus

Euroopa Liiduga ühinemine nõudis Eestilt väga suurt pingutust. Kokkuvõttes said otsustavaks kaks tegurit: Soome kindel toetus Eesti (ja seega kogu Baltikumi) ühinemisele ning Eesti kui eduka reformiriigi staatus Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide ametnike silmis. Kahekümnenda sajandi lõpu majandusreformid muutsid Eesti majanduse niivõrd võistlusvõimeliseks, et Euroopa Liiduga ühinedes ei tekkinud meie puhul kordagi küsimust, kas Eesti ettevõtted ikka suudavad ühtse turu karmis olelusvõitluses ellu jääda. Eestis oli Euroopa Liiduga ühinemise ajaks loodud hästi toimiv ja konkurentsivõimeline turumajandus. Viimase kahe aasta areng tõestab, et Eesti majandusele ei valmistanud ühtse turu eeliste kasutamine mingeid raskusi. Eesti majandus oli Euroopa Liiduga ühinemiseks täiesti valmis.

Tolleks ajaks läbi viidud või käima lükatud reformide pakett põhines lähenemisel, mida tunti asjatundjate ringis „Washingtoni soovituse” nime all. Selle nurgakivideks olid erastamine, turgude liberaliseerimine ja majanduse stabiliseerimine. 1990. aastate esimese poole olulisemad majandusreformid Eestis olid omandi- ja maareform, erastamine, õigussüsteemi reform, väliskaubanduse ja kapitali liikumise vabadus ning maksureform.

Omandi- ja maareform olid üks esimesi reforme taasiseseisvunud Eestis. Nende reformide elluviimine tagas peaaegu igale Eesti perekonnale teatud varanduse (eluaseme või maa) ning kujundas kahekümnenda sajandi lõpuks välja täielikult toimiva, riigi minimaalse sekkumisega kinnisvaraturu.

Teine tähtis samm oli erastamine. Väiksemate ettevõtete erastamine algas juba 1991. aastal; 1992. aastal järgnes suuremate riigiettevõtete erastamine. Euroopa Liiduga liitumise ajaks oli erastamisprotsess Eestis lõppenud. Riigi- ja munitsipaalomandisse on jäänud vaid üksikud ettevõtted (suur osa neist seotud nn loomuliku monopoli mõistega) ja ka suur osa maast on erakätes. Erastamisel oli majandusarengu seisukohast kaks olulist tulemust. Esiteks tagas erastamine tootmisressursside ja investeeringute ümberpaiknemise ettevõtetesse, mis olid ka maailma ja Euroopa turul konkurentsivõimelised. Teiseks tugevdas erastamine oluliselt riigieelarvet: ühelt poolt suurendasid erastamistulud valitsuse reserve, teisalt aga välistas erastamine kahjumiga töötatavate ja konkurentsivõimetute riigiettevõtete toetamise eelarvest.

Ettevõtluse edukaks arenguks ei piisa ettevõtete andmisest erakätesse. Erasektori areng turumajanduse kujunemisaastatel sõltub eelkõige sellest, kuidas suudetakse ebaõnnestunud uusi ja vanu ettevõtteid likvideerida ning tööjõudu ja kapitali tasuvamatesse majandusharudesse suunata. Selleks ei piisa ainult ettevõtete erastamisest. Sama vajalik on omandiõiguse ja lepingute kaitse ning ettevõtete turule sisenemise ja turult väljumise takistuste puudumine. Eeldused selleks loodi õigussüsteemi reformiga ja pankrotimenetluse reeglipärase rakendamisega 1990. aastate esimesel poolel. Tagantjärele vaadates oli ainuõige ka otsus võtta Euroopa Liidu seadustik üle peaaegu tingimusteta ja viia miinimumini erandid peaaegu kõigis majanduspoliitika jaoks kriitilistes valdkondades. Euroopa Liidu õigus ei ole ju praegu midagi muud kui ühisturu võimalikult ulatuslikku toimet tagav seaduste kogum. Eesti ettevõtted olid nende reeglitega juba aegsasti kohanenud.

Eesti ettevõtete konkurentsivõime kasvule aitas oluliselt kaasa varane väliskaubanduse (impordi ja ekspordi) ning kapitali liikumise vabadus. Juba 1994. aastaks kaotati nii impordimaksud kui ka muud väliskaubanduspiirangud ja suurem osa piiranguid kapitali liikumisele. Kui piirangud kaupade sisse- ja väljaveole kadusid, pidid Eesti ettevõtted konkureerima välismaiste tootjate ja toodetega. Kapitali liikumise vabadus tagas algusest peale välisfinantseerimise ning sellega kaasneva oskusteabe sissevoolu pea kõigisse valdkondadesse.

Paralleelselt nimetatud reformidega viidi ellu maksureform. 1993. aastal võeti vastu maksuseadused, riigieelarve baasseadus ning valla ja linna eelarve seadus. Nende seadustega loodi lihtne ja ettevõtjasõbralik maksusüsteem, mida rahvusvahelises võrdluses eristas ühtne tulumaksumäär ja seejärel reinvesteeritud kasumilt ettevõtete tulumaksu kaotamine. See tagas maksulaekumised ja soodustas investeeringuid. Samal ajal tagati eelarvetulude küllaltki kindel ja jõudsalt kasvav laekumine, tänu millele oli Eestis võimalik rahastada pensioni- ja tervishoiukulusid mitte üldeelarvest, vaid ettevõtete puhul suhteliselt kergesti kogutavast sotsiaalmaksust.

Lisaks hädavajalikele reformidele vajas Eesti majandus kiiret stabiliseerimist (see on ka „Washingtoni soovituse” kolmas osa). Piisavalt stabiilne majanduskeskkond on vajalik, sest tulemuslike majandusotsuste tegemiseks peavad ettevõtjad ja töötajad suutma tulevikku küllaldaselt ette ennustada.

Eesti majanduspoliitika kujundajate esmane stabiliseerimisülesanne oli inflatsioonist jagusaamine: 1991. aastal kallinesid tarbijahinnad aasta arvestuses rohkem kui 1000 protsenti. Hindade stabiliseerimine pidi käima käsikäes liberaliseerimisega. Hindade stabiliseerimine toetus omakorda 1992. aastal langetatud otsusele fikseerida Eesti raha väärtus Saksa marga suhtes ning tagada vahetuskurss valuutakomitee süsteemiga – seda käsitlen hiljem veidi pikemalt.

Eesti majanduse stabiliseerimises mängis olulist osa ka usaldusväärse finantssektori teke. Panganduse stabiilsuse tähtsust kinnitab valus jälg, mille jätsid Eesti inimeste mälestustesse 1990. aastatel pankrotistunud pangad. Vaba turumajanduse algusaegadel on igat laadi ettevõtete, sealhulgas pankade sulgemine mõneti paratamatu protsess. Kui 1990. aastate alguses tegutses 42 panka, siis 2000. aastaks oli neid jäänud 7. Allesjäänud pangad, selleks ajaks juba suuresti väliskapitali omandis, olid piisavalt tugevad, hästi kapitaliseeritud ja kasumlikud, et toimida turumajanduse usaldusväärse osana. Nii pangandus kui ka terve finantssektor ja finantsjärelevalve arenesid Eestis kiiremini kui nii mõneski samal ajal turumajandusele üleminekut alustanud riigis. See areng tõi Eesti elanikele suhteliselt varakult mitmed arenenud finantssüsteemi pakutavad hüved: madalad intressimarginaalid, pika tähtaja ja madala omafinantseerimismääraga eluasemelaenud, kiired maksed ning uued laenu- ja investeerimisvõimalused.

Neile nn esimese põlvkonna reformidele ehk kaasaegse turumajanduse põhimõtted kehtestanud muutustele järgnes 1990. aastate lõpul ja sajandivahetusel terve rida samme, mida nimetatakse ka teise põlvkonna reformideks. Eesti poliitikakujundajate rõhuasetus kaldus järjest enam pikaajalise arenguga seotud probleemidele.

Senisest enam eraldati ühelt poolt poliitilistest otsustest otseselt sõltuv seadusloome ehk majanduskeskkonna kujundamine ning teiselt poolt üldiselt poliitiliselt neutraalne kontrollmehhanism, et tagada reeglite järgimine turuosaliste poolt. Selle põhimõtte järgi loodi näiteks Konkurentsiamet, mille ülesandeks sai väikeses riigis väga tõsise probleemi – ettevõtetevahelise konkurentsi vähesuse – ennetamine ja lahendamine. Olulisemate monopoolses seisundis olevate ettevõtete kontrollimiseks loodi vastavad järelevalveasutused: Konkurentsiamet, Energiaturu Inspektsioon, Raudteeamet, Sideamet jne. 2002. aastal loodi kogu finantssektori arengu terviklikuks järelevalveks Eesti Panga juurde Finantsinspektsioon.

Eesti ettevõtluskeskkond paistab rahvusvahelises võrdluses silma avatuse, selguse, lihtsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte poolest. Sellise keskkonna arengut on toetanud lisaks juba eelmainitud ettevõtte tulumaksu süsteemile sellised algatused nagu näiteks e-maksuameti loomine. Selle tulemusena kulub ettevõtjal Eestis maksudeklaratsioonide esitamiseks märgatavalt vähem aega kui naaberriikides. Maailmapanga andmetel kulutas keskmine Eesti ettevõtja maksude maksmisele 2006. aastal 104 tundi, Soome ettevõtja 264 tundi ja Läti ettevõtja koguni 320 tundi. Aja jooksul on tugevnenud intellektuaalomandi kaitse, vähenenud bürokraatia ja korruptsioon.

Eesti inimeste tuleviku seisukohalt oli väga vajalik pensionireform, mis algas 1998. aastal. Ühtlasi parandas see reform tunduvalt Eesti riigieelarve väljavaateid ning lõi eeldused majapidamiste pikaajalise säästmiskultuuri arengule. Inimeste isikliku panuse arvestamise kõrvalmõjuna vähenes ümbrikupalkade maksmine, mis parandas Eesti inimeste ligipääsu mitte ainult pensioni-, vaid ka tervishoiusüsteemile.

Tervishoiusüsteemi üks olulisemaid muudatusi oli Haigekassa süsteemi tulemuslik rakendamine, mis tagas tervishoiukulude stabiilse ja prognoositud rahastamise ning soodustas majanduslikku mõtlemist ja säästlikkust tervishoiusüsteemis.

Paralleelselt majanduskasvuga on arenenud ka Eesti majanduslik ja sotsiaalne turvavõrk, mille näidetena võib tuua (lisaks jätkusuutliku pensionisüsteemi loomisele) Hoiuste Tagamise Fondi loomise 1998. aastal ja Töötukassa asutamise 2002. aastal, aga ka vanemapalga põhimõtte.

Fikseeritud kurss ja valuutakomitee kui kogu senise majanduspoliitika alus

Eestis järjekindlalt ellu viidud majandusreformid olid üks asjaolu, miks Euroopa Liiduga ühinemine toimus raskusteta. Nende reformide läbiviimine toetus omakorda ühele 1992. aastal langetatud otsusele – fikseerida Eesti raha väärtus Saksa marga suhtes ning tagada vahetuskurss valuutakomitee süsteemiga.

Eesti Pank, valitsus ja Eesti ühiskond sõlmisid selle sammuga iseseisva Eesti majandusajaloo ühe kõige olulisema kokkuleppe:

  Eesti Pank lubab, et Eesti raha vastab alati kõrgeimale kvaliteedistandardile, selle väärtus Euroopa suurima valuuta suhtes ei muutu, sest kõik ringluses olevad Eesti kroonid on täielikult tagatud Eesti Panga kvaliteetsete välisvaradega. Eesti Pank lubab, et ei lase ringlusse sellist raha, mida ta ei suuda esimesel nõudmisel ja piiranguteta vahetada tugeva ja usaldusväärse välisraha vastu.

  Valitsus lubab majanduspoliitikat korraldada sellisel viisil, et Eesti krooni usaldusväärsus ei satuks ohtu. Mis kõige olulisem – valitsus planeerib eelarve selliselt, et oleks tagatud vähemalt riigi rahanduse tasakaal. Ta näitab selgelt kõigi oma kulude rahastamise allikaid ning üldjuhul ei võta laenu. Lisaks eelarvepoliitikale püüab valitsus toetada Eesti majanduse konkurentsivõimet. Selleks järgib valitsus nii palju kui võimalik vaba turumajanduse ja avatud konkurentsi reegleid. Need on igale ettevõttele ja inimesele eraldi võetuna lühemas perspektiivis rasked, kuid pikemas perspektiivis Eesti ühiskonnale ja majandusele tervikuna väga kasulikud.

  Ühiskond – ettevõtted ja perekonnad – omakorda lubasid, et tugeva ja kindla raha eest püüavad nad oma igapäevaseid tegemisi korraldada viisil, mis omalt poolt toetaks krooni väärtust. Perekonnad on üldiselt nõus ja valmis keskmisest eurooplasest rohkem tööd tegema. Meie ettevõtted ei loo oma äriplaani eeldusel, et riik tuleb neile appi või raha kurss odavneb.

See kokkulepe on ka praegu Eesti majanduspoliitika alus. See on meie „tõeline ühiskondlik lepe”, mis väärtustab vastutustundlikku eelarvepoliitikat ning majanduse paindlikkust, avatust ja turukonkurentsi – kõiki neid tegureid, millele tugineb fikseeritud vahetuskurss ja tugev raha.

See kirjutamata kokkulepe lõi eeldused kõigi eelmises punktis toodud reformide edukaks läbiviimiseks. Kõige tähtsam on, et fikseeritud kurss ja valuutakomitee reeglid muutsid põhimõtteliselt Eesti pangandusmaastikku.

Eesti Pank ei lubanud kommertspankadele piiramatus koguses laenu nende ebaõnnestunud investeeringute katteks. Kommertspankadele lubas Eesti Pank kolme väga lihtsat asja: i) krooni vahetatavust ja usaldusväärsust, ii) suhteliselt korralikku infrastruktuuri, et pangad saaksid kiiresti ja tulemuslikult makseid vahetada, ja iii) tegevuskeskkonda, kus ei ole liiga palju piiranguid ning mis vastab Euroopa Liidu ja vaba turumajanduse põhimõtetele. Eesti praegune tugev pangandus põhineb seega fikseeritud kursil ja fikseeritud kursi hoidmiseks hädavajalikel reformidel. Pangad olid reformide algusest peale oma laenuotsustes vabad, mis andis neile võimaluse tublisti võita, kuid samas ka kohustuse oma otsuste eest täielikult vastutada.

[Eurosüsteemi toimimine ja Eesti Pank eurosüsteemis]

Milliseks kujuneb Eesti Panga tegevus pärast eurole üleminekut?

Euroalaga ühinemiseni teostab Eesti Pank Eesti rahapoliitikat, korraldab raharinglust, jälgib finantssektori olukorda ning korraldab pankadevahelisi ja rahvusvahelisi makseid. Eesmärk on tagada Eesti krooni ja majanduse stabiilsus, mis on tugeva riigi alustala.

Euro käibeletulekul jäävad Eesti Panga ülesanded üldjoontes samaks, kuid suureneb tema rahvusvaheline tähtsus, sest Eesti hakkab osalema euroala rahapoliitika elluviimises koos teiste rahvuslike keskpankade ja Euroopa Keskpangaga. Kui praegu peab Eesti Pank tagama krooni usaldusväärsuse, siis edaspidi on meie keskpank osaline euro usaldusväärsuse tagamisel. Kuna euro kasutuselevõtul asendab üks raha ringluses teist, siis euro emiteerijaks Eestis saab kokkuleppel Euroopa Keskpangaga Eesti Pank.

Eurosüsteemis täidab Eesti Pank edasi kõiki tavapäraseid keskpangale omaseid ülesandeid. Euroala riikide keskpankade eesmärk on tagada hinnastabiilsus ning selleks viivad nad ellu euroala ühtset rahapoliitikat. Eesti Pank hakkab osalema rahapoliitiliste otsuste tegemisel, näiteks intressimäärade fikseerimisel, kus Eesti Panga presidendil on samasugune roll nagu näiteks Saksamaa või Itaalia keskpanga juhil.

Rahapoliitiliste otsuste tegemiseks analüüsib Eesti Pank meie ja maailma majandusnäitajaid. Olulist rolli mängib pank ka rahvusvahelises suhtluses teiste keskpankade ja rahvusvaheliste organisatsioonidega (Rahvusvaheline Valuutafond, reitinguagentuurid). Eesti Pank osaleb euroalal ühises reservihalduses ja arveldussüsteemide arendamises.

Eesti Pank tagab jätkuvalt maksesüsteemide tõrgeteta toimimise, et klientide ülekanded pangast panka toimiksid kiiresti ja sujuvalt, aitab kaasa finantssüsteemi stabiilsuse tagamisele, koostab Eesti maksebilanssi ning jääb korraldama raharinglust. Euro sularaha ehk pangatähtede ja müntidega hakkab Eestit varustama samuti Eesti Pank.

[Loengu kokkuvõtteks]

Kokkuvõttes on Eesti potentsiaalne majanduskasv viimase viieteist aasta jooksul järjest kiirenenud. Majanduskasvuga käsikäes jätkavad hoogsat tõusu ka reaalsed sissetulekud ehk Eesti elanike ostujõud, mis küünib nüüdseks ligi 70 protsendini Euroopa Liidu keskmisest.

Majandusreformide algusele järgnenud aastatel etendas peamist rolli tootlikkuse tõus majanduses. Vaba turumajanduse põhimõtete sisseviimine, senise kapitali tulemuslikum kasutamine ja uued investeeringud lubasid tootmisressursse ja eelkõige tööjõudu kasutada eelnevast palju tulemuslikumalt.

Kiire majanduskasvuga kaasnenud kapitali kõrge piirtootlikkus hoiab omakorda kõrgel Eesti majanduse investeerimiskalduvust. Seetõttu on majanduskasv 2000. aastast alates kiirenenud ka otseselt kapitali netokasvu arvel – see tähendab, et uued investeeringud ületavad tootmisvahendite tegeliku amortisatsioonimäära.

2005. aastast alates on märkimisväärse panuse majanduskasvu kiirenemisse andnud tööjõu järsk kasv. Seda eriti tööjõumahukates teenuste-ja ehitussektoris, kus sisenõudlus on suurenenud sissetulekute tõttu tugevnenud.

Eesti majandusedu nurgakivid olid erastamine, turgude liberaliseerimine ja majanduse stabiliseerimine. 1990. aastate esimese poole olulisemad majandusreformid olid omandi- ja maareform, erastamine, õigussüsteemi reform, väliskaubanduse ja kapitali liikumise vabadus ja maksureform. Hiljem lisandusid poliitiliselt neutraalsete kontrollmehhanismide loomine ning sotsiaalse turvavõrgu täiendamine, sealhulgas pensioni- ja tervishoiureform. Reformide läbiviimine toetus omakorda 1992. aastal langetatud otsusele fikseerida Eesti raha väärtus Saksa marga suhtes ning tagada vahetuskurss valuutakomitee süsteemiga.

Tundub esmapilgul kummaline, kuid viimase viieteist aasta otsustele tagasi vaadates julgen öelda: Eesti on teinud peaaegu kõik olulised asjad õigesti. Tänu sellele oleme täna Euroopa Liidu täieõiguslik ja konkurentsivõimelise majandusega liige ning teeme ettevalmistusi euro kasutuselevõtuks.

Andres Lipstok. Eesti majandus ja rahapoliitika - pilguheit minevikku ja tulevikku