Andres Lipstok. Kuidas väljuda majanduskriisist?

Esitluse slaidid (pdf, 158 kB)

KUIDAS VÄLJUDA MAJANDUSKRIISIST?

Andres Lipstok, Eesti Panga president

Esinemine konverentsil "Majandus, kuhu lähed? Kas õigus saab aidata?"
Tartus, 8. mail 2009

Lugupeetud daamid ja härrad

Ma tänan korraldajaid ja eriti oma head sõpra Paul Varulit kutse eest esineda niivõrd päevakajalisel konverentsil.

Kuidas väljuda majanduskriisist - see on Eesti ja Euroopa poliitika ja majanduse põhiküsimus nii sel aastal kui ka järgnevatel. Eesti majanduse käekäiku mõjutab oluliselt see, mis toimub meie ümber ehk Euroopa Liidus ja kogu maailmas. Seetõttu püüan ettekande esimeses pooles käsitleda majanduskriisist väljumise teid ja võimalusi natuke laiemalt ka maailma ja Euroopa kontekstis.

Vaatame kõigepealt, milline olukord valitseb praegu maailmamajanduses tervikuna.

2009. aasta alguses on maailmamajandus sügavas kriisis. Esmakordselt pärast Teist maailmasõda prognoositakse 2009. aastaks maailma kogutoodangu langust, mis IMFi prognoosi kohaselt võib ulatuda 1,3 protsendini. On ka üldiselt teada, et üleilmne kriis sai alguse 2007. aastal USA rämpsvõlakirjade turu kokkukukkumisest. Just sealt algas väärtpaberite, investeerimisfondide ja suurte pankade vastu usalduse langus. Kui finantssüsteem lakkas toimimast, vähenesid ka investeeringud, tarbimine ja kaubandus. Enamiku analüütikute poolt esialgu ajutiseks korrektsiooniks peetud protsess muutus ühe kiirenevaks languseks ja seejärel kriisiks.

Kuid loomulikult ei olnud praeguse olukorra peamine põhjus Ameerika madalama sissetulekuga elanike makseraskused ja suutmatus tasuda kodu ostmiseks võetud laenu. Iga majanduskriis on oma olemuselt ületootmine, kui uutele kaupadele ja teenustele ei leidu enam ostjaid. Seetõttu piiravad ettevõtted toodangut, vallandavad töötajaid ega tee uusi investeeringuid. Praegune olukord ei ole selles mõttes erand. Käesolev kriis kujutab endast samuti ületootmist ja ebapiisavat nõudlust, millel on kaks peamist põhjust.

Üks põhjus on mitmel pool arenenud maailmas ja finantsturgudel valitsenud liigne optimism, mis julgustas inimesi üha rohkem tarbima ja üha vähem säästma. Ülioptimismil tuginenud nõudlust küttis üles suurriikide liiga suur eelarvepuudujääk ning tõenäoliselt ka liialt madalad intressimäärad mitmel pool maailmas. Päris kindlasti toetas liigset nõudlust valesti reguleeritud finantssüsteem, mis sisuliselt premeeris liigset riskivõtmist.

Teine, sama oluline põhjus on suhteliselt odaval ekspordil ja madalal valuutakursil tuginenud majanduspoliitika mitmes Aasia riigis. Odavale tööjõule, kaupade ekspordile ja sellega seotud investeeringutele tuginenud majandustes oli ja on laiapõhjaline ja jätkusuutlik kodumaine nõudlus liiga tagaplaanil. Seetõttu võib oletada, et Ida-Aasias oli eratarbimine ja sisenõudlus väiksem kui peaks. Tulemuseks olid suured jooksevkonto ülejäägid ja kasvavad välisreservid, mida laenati rikkale USA-le.

Selline majandusmudel ei saanudki olla stabiilne ning praeguseks, nagu mainisin, on olukord põhjalikult muutunud.

Arenenud tööstusriikide kogutoodang langeb sellel aastal 3,8 protsenti; sealhulgas USA majanduskasv väheneb 2,8 protsenti. Ülejäänud maailma seisukohalt on oluline, et USA väliskaubanduse puudujääk kahaneb tublisti, mis IMFi hinnangul tähendab eelkõige USA impordi vähenemist. Seega ei saa maailma majanduskasv ei sel ega ilmselt ka järgmisel aastal toetuda USA sisenõudlusele ning kaupade ja teenuste ekspordile Ühendriikidesse.

USA majanduslangus on valusalt tabanud ekspordist sõltuvaid Ida-Aasia riike, kus kaupade väljavedu on vähenenud rohkem kui kolmandiku võrra eelmise aasta sama ajaga võrreldes. Väiksemates ja avatud Aasia riikides on majanduskasvu langus olnud seetõttu väga järsk, näiteks Singapuris oodatakse tänavu 10 protsenti ja Taivanil 7,5 protsenti langust. Suuremad Ida-Aasia riigid, eelkõige Hiina, on majanduskasvu hoidmiseks lasknud käiku viimase kümne aasta jooksul kogunenud välisvarad ja alandanud intressimäärasid. Suurendatakse oluliselt riiklikke kulutusi infrastruktuurile ning samuti loodetakse, et eratarbimine püsib odavate pangalaenude toel mõistlikul tasemel. IMF prognoosib Aasia uute tööstusriikide majanduskasvuks 2009. aastal -5,6 protsenti ja 2010. aastal 0,8 protsenti.

Kokkuvõttes on praegune kriis põhjalikult muutnud maailmamajanduse viimase kümne aasta arengustsenaariumi. Senise kasvumudeli lõppu iseloomustab vähemalt lühemas perspektiivis kõige enam kaubavahetuse katastroofiline vähenemine kogu maailmas. Samal ajal tuleb meeles pidada, et tootmise ajutine langus asendub vabas turumajanduses alati tõusuga. Kõigi suurte kriiside põhjuseks on pea alati riiklik poliitika, mis mõjutab inimeste ootusi ja nende põhjal langetatud otsuseid. Püüdes kriisiolukorras eelmisi vigu heastada, on riiklik poliitika sageli takistanud vaba turumajanduse korrektsiooni ja seeläbi ka kasvu taastumist.

Nii oli see muuseas ka 1930. aastatel, mil suurest depressioonist toibumine oli paljudes riikides aeglane. Valitsused pidasid ekslikult selle olukorras õigeks väliskaubanduse tõkestamist, kunstlikult kõrgeid palkasid, tootmise administratiivset reguleerimist ja protektsionismi. Kõige selle tulemuseks oli vaid eranõudluse ning ettevõtete toodangu ja investeeringute edasine langus. Seetõttu on nüüd, XXI sajandi alguses, kõige olulisem vältida protektsionismi, piiranguid kaupade ja kapitali liikumisele. Tänane kriis maailmas ei ole mitte turumajanduse kriis, vaid ebakõlasid ja tasakaalustamatust võimendanud riikliku poliitika kriis. Nagu eelpool mainitud, oli eelarvepoliitika headel aegadel liiga nõrk ning majanduse tasakaalustatud kasvuks vajalike reformidega ei ole mitmel puhul piisavalt edasi liigutud. See ei tähenda muidugi, et riik ei pea nüüd midagi tegema - otse vastupidi. Kuid kõikjal maailmas peab riiklik poliitika arvestama, et kriisist toob meid välja turumajanduse toimimist toetav, mitte seda takistav poliitika.

Euroopa Liidu kasvuväljavaated on selles kontekstis väga ebakindlad. IMFi arvates kahaneb Euroopa Liidu riikide kogutoodang 2009. aastal 4 protsenti ning võib järgmisel aastal väheneda 0,3 protsenti. Euroopa Liidu tööstustoodang on taandunud pea kümne aasta tagusele tasemele. Selline pessimism on üsna teravas kontrastis veel eelmise aasta keskpaiku levinud arvamusega, et Euroopa jääb kriisist suhteliselt puutumatuks. Tegelikkus on osutunud hoopis teistsuguseks.

Euroopa Liitu on ühest küljest mõjutanud suurte pankade poolt finantskriisi tulemusena kantavad kahjumid ning teisest küljest nõudluse drastiline vähenemine põhilistel eksporditurgudel. Euroopa Liit on näiteks USAst palju avatum, ekspordi osatähtsus SKPs märksa suurem ning seetõttu mõjutab maailmakaubanduse langus Euroopa Liidu majandust suhteliselt rohkem. Samuti on Euroopa pankadel praegu raske ettevõtteid rahastada, sest lisaks väärtpaberiturul kantud kahjumitele on oodata ka varade kvaliteedi halvenemist ehk lihtsamalt öeldes halbade laenude suurenemist seoses majanduslangusega.

Majanduskriis on Euroopa Liidu riike mõjutanud erinevalt. Ühest küljest on senisest palju karmimad rahastamistingimused ja kinnisvarahindade langus päris rängalt tabanud viimastel aastatel paljuski finantsteenustele ja sisenõudlusele tuginenud riike, eelkõige Inglismaad, Hispaaniat ja Iirimaad, aga ka Eestit. Teisalt ei ole kriisist pääsenud ka tööstustoodangu väljaveole orienteeritud maad, eelkõige Saksamaa, kuid ka Rootsi ja Soome. Seega on ka poliitilised valikud liikmesriikides erinevad.

Euroopa Liidus on täiendavaks probleemiks riikide erinevad tingimused finantsturgudelt laenu võtmiseks. Üldine usaldamatus maailma finantsturgudel, kuid ka kasvanud eelarvepuudujäägid, paisuvad riigivõlad ning ebakindlad kasvuväljavaated, on muutnud investorid riskikartlikumaks. Selle tulemusena on Euroopa Liidu valitsuste võlakirjade tootlikkuse vahe oluliselt suurenenud. Mõned liikmesriigid peavad maksma laenuvõtmisel kõrgemat intressi kui veel aasta-paar tagasi. Selline olukord raskendab riigi kulutuste rahastamist.

Eeltoodu põhjal jagunevad Euroopa Liidu majanduspoliitilised meetmed kriisist väljumiseks kolme suurde kategooriasse, mille suhtes riigid jõudsid põhimõttelisele kokkuleppele möödunud aasta lõpul Euroopa majanduskasvu taastamise plaanis.

Lühema perspektiivi eesmärk on peatada langus ja stabiliseerida majandus. Pikemas perspektiivis tuleb taastada ettevõtete, majapidamiste ja finantsturgude usaldus Euroopa majanduskasvu potentsiaali.

Esimesse kategooriasse kuulub majanduspoliitika lühiajaline eesmärk toetada kogunõudlust raha- ja eelarvepoliitiliste vahenditega. Euroopa Keskpank on alandanud intressimäärasid ja suurendanud oluliselt operatsioone rahaturul ehk pankadele antavate lühiajaliste laenude kogumahtu. Samuti on Euroopa Liidu riigid kokku leppinud, et 2009. ja 2010. aastal toetatakse majandust eelarvekulutuste suurenemisega kokku 1,8 protsendi ulatuses SKPst. Samal ajal piiravad liikmesriikide eelarvekulutuste suurendamist kiiresti paisuvad puudujäägid ja välisvõlg. Seetõttu on oluline, et ELi riigid kavandaksid juba praegu eelarvepuudujäägi vähendamist järgnevatel aastatel. Euroopa Komisjon rõhutab stabiilsuse ja kasvu pakti tähtsust ka praeguses keerulises majandusolukorras. Pikemas perspektiivis on Euroopa Liidus eesmärk saavutada "headel aegadel" eelarvete tasakaal või ülejääk.

Teiseks on äärmiselt oluline taastada usaldus finantssektori vastu. Juba eelmisel aastal suurendati Euroopa Liidus tagatud hoiuste miinimummäär 50 000 euroni. Seejärel on liikmesriigid kokku leppinud ühised põhimõtted pangandussüsteemi toetamiseks. Möödunud aasta lõpus asetasid liikmesriigid põhirõhu pankade kohustuste poolele, et tagada pankade suutlikkus rahastada oma tegevust ka keerulises turuolukorras. Selleks on paljud riigid pakkunud tagatisi pankade võetud laenudele ehk teisisõnu tagab riik pankade võetud laenude tagastamise. Mitmes riigis on valitsus teinud ka sissemakseid pankade kapitali ning omandanud seeläbi osalusi kommertspankades. Selle aasta alguses jõuti ühisele seisukohale ka põhimõtetes, mida vajaduse korral rakendada halbade laenude puhul. Siiani on Euroopa liidus eelkõige vanade liikmesriikide poolt pangandusele lubatud garantiisid ligikaudu 3 triljoni euro ulatuses ehk ligikaudu 24 protsenti SKPst ning näiteks Iirimaa, Holland ja Suurbritannia on ka pankadesse lisanud oluliselt riiklikku kapitali. Halbade laenude eraldamine on osutunud vajalikuks näiteks Suurbritannias.

Kolmandaks tuleb majanduse kasvuvõimekuse hoidmiseks viia liikmesriikides ellu Lissaboni strateegias sätestatud struktuurireformid mis aitavad tõsta konkurentsivõimet ehk suurendada majanduse ja tööturu paindlikkust. Euroopa majanduspoliitikas tuleb arvestada, et välisnõudlus ja eksport ei pruugi senises mahus mitme aasta jooksul taastuda. Seetõttu peab Euroopa Liit veelgi enam kasutama oma suure siseturu võimalusi. Seni ekspordile orienteeritud liikmesriikides võib see tähendada näiteks teenuste osakaalu suurenemist, tööhõive muutusi ja paindlikumaid töövorme.

Kokkuvõttes võib öelda, et Euroopa Liidus kokku lepitud põhimõtted loovad liikmesriikidele kõik võimalused majanduskriisist väljumiseks. Praeguseks prognoositakse Euroopa Liidus tervikuna eelarvepoliitika lõdvenemist 2009. aasta jooksul umbes 5 protsenti SKPst võrreldes "normaalsete" aegadega ning EKP on intressimäära alandanud 1,25% tasemele. Euroopa majandusele on seega juba antud oluline makromajandusstiimul, mis peaks Euroopa Liidu tervikuna viima järgmisel aastal taas kasvurajale. See loob omakorda tingimused majanduse ümberstruktureerimiseks, milleks iga riik peab aga eelkõige ise vajalikke samme astuma.

Millised meetmeid tuleb selles kontekstis võtta Eesti väljajuhtimiseks kriisist?

Eesti on osa Euroopa Liidust ja ühisturust ning ka meie majanduspoliitika jaoks on Euroopa Liidus kokkulepitud raamistik igati sobiv. Üldise põhimõttena tahan rõhutada, et peame ennast Euroopaga ja Euroopa ühisturuga veelgi tihedamalt siduma. See on Eesti majanduse ja finantssüsteemi stabiilsuse ja arengu tagamiseks äärmiselt tähtis. Kriisist ülesaamisel on Euroopa Liidu ja ühisturu poolt Eestile laiemas mõttes pakutav stabiilsus ja võimalused hädavajalikud.

Kriisist ülesaamise kiirus sõltub seetõttu Eesti ettevõtete paindlikkusest ja oskusest tootmist ja tegevust ümber korraldada, arvestades muutusi maailmas ja Euroopa Liidu turul. Riigi ülesanne on luua tingimused, mis toetaksid neid ümberkorraldusi ning uusi investeeringuid. Eesti majandus on tegelikult juba ilmutanud päris suurt kohandumisvõimet. Eelkõige on toimunud muutused tööturul ning pidurdunud palgakasv. See on kindlasti raske, kuid samas vajalik protsess, mis nõuab riigi toetust nii hästitoimiva ja tulemusliku töötuskindlustussüsteemi kui ka ümberõppevõimaluste näol. Eestil on jätkuvalt kõik võimalused kriisist jagu saada, kui tugineme tugevale makromajanduspoliitikale, avatud majanduse põhimõtetele ning tulevikku suunatud investeeringutele. Mida peab aga riik tegema rahvamajanduse tasemel ja kuidas toetama finantssüsteemi?

Alustan siin kindla seisukohaga, et Eesti majanduspoliitika aluseks on krooni fikseeritud kurss eurosse ning selle loogilise jätkuna võimalikult kiire ühinemine euroalaga. Viimase poole aasta kogemused kinnitavad, et fikseeritud kursil ja valuutakomiteel põhinev rahapoliitika toetab majanduslikku stabiilsust ka keerulistel aegadel. Kuidas aga aitab fikseeritud kurss meil kriisist üle saada?

Esiteks aitab krooni kindel kurss stabiliseerida inflatsiooniootusi ja peatada hinnatõusu. Hindade korrektsioon pärast Euroopa Liiduga ühinemist oli järsem kui arvasime. Tööturu avanemine, palgatõus ja paljude kaupade kallinemine maailmaturul mõjutasid Eestit väga suurel määral. Nüüdseks on see teatud mõttes möödapääsmatu ja paradoksaalsel kombel ka sajandi alguses õnnestunud reformidest tulenenud etapp seljataga. Sellel ja järgmisel aastal on oodata hinnataseme mõningast langust.

Teiseks tagas valuutakomitee süsteem suhteliselt kiire korrektsiooni mitmes majandussektoris, kus pärast Euroopa Liiduga ühinemist ilmnes selgeid ülekuumenemise märke. Fikseeritud kursist ja valuutakomiteest tulenevad kindlad mängureeglid panganduses, majanduses ja poliitikas aitasid oluliselt kaasa sellele, et liigne eufooria pidurdus juba enne globaalset majanduskriisi.

Kolmandaks on fikseeritud kurss ka meie finantssüsteemi stabiilsuse alus.

Kõige selle tulemusena on Eesti majanduse haavatavus tublisti vähenenud, mis omakorda annab meile võimaluse peale kriisist ülesaamise üha enam keskenduda majanduskasvu toetavatele meetmetele. Rõhutan veel kord, et fikseeritud kursile tuginev poliitika tagab Eestis kui väikeses avatud majanduses kõige paremini raha stabiilsuse ettevõtete ja elanike jaoks. Usaldus oma raha vastu on kriisist võitu saamise üks olulisemaid tegureid.

Euroalaga ühinemine on seetõttu praeguse rahapoliitika loomulik jätk, mis kiirendab kriisist jagusaamist. On selge, et euroalaga ühinemine võtab maha praeguses turuolukorras üle võimendatud riskid. Samuti lisab euro kasutuselevõtt veelgi kindlust Eesti finantssüsteemi ja Eestis tegutsevate pankade vastu. Kokkuvõttes on eurosüsteemiga liitumine lühemas perspektiivis majanduspoliitika prioriteet, mis suurendab usaldust Eesti majanduse vastu.

Nagu oleme eelnevalt öelnud, on meie hinnangul Eestil kõik võimalused täita Maastrichti kriteeriumid juba käesoleva aasta lõpus.

Kriisist aitab üle saada ka Eestis tegutsevate pangagruppide stabiilsus ja usaldusväärsus, mida toetab koostöö Põhja- ja Baltimaade vahel.

Pankadel on Eestis piisavalt kapitali ja likviidsust, et toetada ümberkorraldusi ettevõtluses ja kogu majanduses. Eesti Panga analüüs kinnitab, et praegune kapitaliseeritus on piisav, et katta võimalikud suuremad laenukahjumid, ilma et pangad peaksid kaasama selleks täiendavat kapitali. Pankade ressursid lubavad laenuotsuste tegemisel seega jätkuvalt arvestada majanduse soodsaid väljavaateid keskmises ja pikemas perspektiivis, sest majanduse konvergents ehk Eesti sissetulekute liikumine Euroopa Liidu rikkamate riikide taseme suunas jätkub ka edaspidi.

Pangandus- ja finantssektori poliitika eesmärk on seega eelkõige koostöö Euroopa Liidus ja Eestis tegutsevate pankade päritoluriikidega, et tagada ühise pangaturu toimimine ja stabiilsus grupi tasandil. Eestis tegutsevate pangagruppide päritolumaade astutud sammud on silmas pidanud kogu grupi huve ja toetanud nii ka finantsstabiilsust Eestis. Selles kontekstis tuleb rõhutada, et Eestis heaks kiidetud majanduse tugimeetmete pakett võimaldab vajadusel ka riigi toetust olukorras, kui finantsturg ei toimi enam normaalselt. Eelkõige on riiklike tugimeetmete ülesanne siiski korraldada alustavate ja ekspordiettevõtete finantseerimist. Eesti ettevõtete laenukoormus kokku on päris suur ja võla kogumahu mõningane vähenemine sellel aastal on seetõttu loomulik reaktsioon eelmiste aastate kiirele kasvule.

Eesti majanduse vastu usalduse taastamise ja euro kasutuselevõtu jaoks on kahtlemata oluline eelarvepoliitika jätkusuutlikkus. Käesoleva aasta eelarve muudatuste ja uue riigieelarvestrateegia puhul tuleb välja tuua, et eelarvepoliitika toetas 2008. aastal majandust väga suurel määral. Riigieelarve muutus ühe aasta jooksul 2,7 protsendi suurusest ülejäägist puudujäägiks. Sellel aastal võib riigi kulutuste osatähtsus SKPs tõusta 43 protsendini. Seetõttu on praegu ja järgnevatel aastatel vaja tagada eelarve jätkusuutlikkus ja seejärel taastada reservid. Eesti Panga hinnangul tähendab see, et lisaks juba tehtud kärbetele peab valitsus eelarvet veel 7 miljardi krooni võrra korrigeerima.

On arusaadav, et eelarvepoliitikas tuleb praegu tegutseda küll otsustavalt, kuid samas kaalutletult. Ma ei ole nii pessimistlik, et nõustuksin tingimusteta väitega, et praegu on valitsuse käsutuses veel vaid "halvad ja väga halvad lahendused". Küll aga on selge, et majanduse tõusu saavutamiseks ei saa minna lihtsate või lihtsustatud lahenduste teed. Olen nõus, et meetmed on vaja kulude, kuid ilmselt ka tulude poolel. Seejuures tuleb minu arvates siiski silmas pidada, et riigi kulutused on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud. Teisalt on seni suhteliselt stabiilsena hoitud maksukoormus Eesti majanduse üks peamine tugevus, mis on jätnud piisavalt ruumi erainitsiatiivile.

Lõpetuseks kordan Eesti Panga kevadprognoosi põhisõnumit. Praeguste väljavaadete kohaselt stabiliseerub majandus 2009. aasta teisel poolel ning majandus võib hakata taas kasvama aasta lõpus või järgmise aasta alguses. Samas on kõik prognoosid jätkuvalt ebakindlad. Kasvu kiirem taastumine meie kaubanduspartnerite juures hoogustaks ühtlasi Eesti majandusaktiivsust, pikemaajalisem maailmamajanduse langus aga lükkaks ka meie majanduskasvu taastumist edasi. Viimaste päevade sõnumid maailmast on üle mitme kuu jälle natuke optimistlikumad. Arvatakse, et suured tugipaketid on lõpuks ometi tulemusi andmas. Seetõttu on seda olulisem, et riigid oleksid valmis astuma samme pikaajalise kasvuvõimekuse tagamiseks. On ju maailmas ennegi majanduskriisist üle saadud uue kriisi eelduste loomise hinnaga.

Tänan tähelepanu eest!

Andres Lipstok. Kuidas väljuda majanduskriisist?