Aastast, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Eelmine aasta oli majanduse jaoks oma mitmekesisuses suisa naljakas. Aasta keskel oli põletavaim globaalne probleem energiakandjate ja toidu lõputuna näiv hinnatõus. Kuid kas keegi üldse mäletab enam, et aasta alguseks polnud nafta hind jõudnudki veel üle 100 dollari ja probleemile pöörati tollal veel üsna vähe tähelepanu?

Aasta hiljem on aktuaalsed hoopis muud teemad. Eestiski on toidu- ja kütusehinnad juba pool aastat odavnenud ning taas räägitakse euro kasutuselevõtust. Kõikehõlmavaks probleemiks on ikka veel maailma finantssektori hädad. Nende hävitav mõju majanduskasvu väljavaadetele ilmneb nüüd ka statistikas. Aasta lõpukuudel kahanes isegi meie stabiilsete põhjanaabrite tööstus 15-20 protsenti. On ikka ajad!

Kuidas hinnata Eesti olukorda selles virvarris? Ega see üleliia kiita pole. Hiljutisele buumile järgnenud kohandumine ja sellele lisandunud globaalne koorem on majanduskeskkonna varem oodatust üsna teistsuguseks kujundanud. See tekitab muret firmadele ja majapidamistele, riigikassast rääkimata. Ka eksportijate elu on välispartnerite kiiresti halvenenud majandusliku seisu tõttu just viimastel kuudel keeruline olnud.

Samal ajal on hinnatõus järsult vähenenud, nagu ka väliskaubanduse puudujääk. Meie finantssüsteem toimib täielikult, mis mõnel pool maailmas polegi nii väga enesestmõistetav. Kuigi sisenõudluse taandudes kaovad paljud töökohad, pole eelmisel sügisel registreeritud koondamiste arv suurem kui näiteks 2003. aastal, mis ei olnud just halb aasta.

Ilu on vaataja silmades, ja hinnang majandusolukorrale sõltub vaatajast. Esialgu peab siiski tõdema, et kuigi maailmamajandus on arenenud oodatust palju halvemas suunas, on Eesti seis praegu parem, kui viimsepäeva kuulutajad on ennustanud. Sellel on kindlad põhjused, millest võib võtta õppust ka edasiseks.

Konservatiivne eelarve tasub end ära

Esimene praktiline õppetund on, et konservatiivne eelarvepoliitika tasub ennast kuhjaga ära. Praegu võime tõdeda, et käitumismall, kus headel aastatel kogutakse rohkem makse, kui riik kulutab, ei ole akadeemiline targutamine eelarve ülejäägist. See on ülipraktiline osa sotsiaalkulude tagamisest halvematel aegadel.

On selge, et meie eelarve pole sel ja ka järgmisel aastal tasakaalus. Et aga tegu on erakorralise ajaga, pole mõneprotsendine puudujääk SKPst majandusele tingimata halb. Tähtis on, et suudaksime praeguses majanduslanguses üles näidata piisavat paindlikkust ja oma kulusid ohjata.

Ekslikuks on osutunud arvamus, et turult saab igal ajal kulutuste katteks laenu võtta. Seni ongi meid päästnud ainult varasemad otsused hoida eelarvet ülejäägis ja panna varusid välismaale kõrvale.

Need, kes varem hurjutasid riiki „maksumaksja rahadega välismaa pankade toetamise eest”, võiksid tunnistada, et seekord läks õnneks, et nende varude kojutoomise soovitusi kuulda ei võetud. Vähemalt mitte täies ulatuses, sest tagantjärele targana tuleb nentida, et riigi kulusid suurendati liiga palju ning reservid oleksid pidanud olema märksa suuremad.

Aga mis sellest minevikust enam... Tähtis on teha õiged järeldused edaspidiseks. Oleme juba aru saanud, et riigieelarve reserve ei olnud ka parematel päevadel kuigi palju - vaid 9% SKTst. See tähendab, et kui ilma kindla kavata eelarve paari aasta jooksul jälle ülejääki suunata, oleks neist reservidest abi vaid aastaks-paariks. Kas maailma rahaline olukord on siis parem? Ei tea.

See aga tähendab, et usaldus meie majanduse vastu hakkab kaduma juba enne, kui reservipada täiesti tühi. See omakorda vähendab investeeringuid ja majanduskasvu ning maksutulu hariduse rahastamiseks.

Väga oluline on, et riik seaks oma eelarvekavades reservide vähenemisele selged piirid, näiteks kuni 5 miljardit sel ja järgmisel aastal. Seda ei tohiks teha mõttetult optimistlike ja buumiaega taga igatsevate kasvuootuste eeldusel. Realistlik on loota, et majanduskasv taastub alles aastal 2010 õige pisut ega jää ka edaspidi rohkem kui 1-2 protsendipunkti võrra euroala omast kõrgemaks. Seejärel, näiteks 2012. aastal, oleks meie eelarve jälle kindlalt ülejäägis.

Eesti pangandus on vastu pidanud

Teine praktiline õppetund on, et panused meie panganduse sidumiseks Põhjamaade pangasüsteemiga on tublisti suurendanud finantsturvalisust. Ajal, mil paljud riigid peavad pangandust ümber korraldama, pole meil selles vallas vaja suuri muutusi teha.

See järeldus võib tunduda ennatlikuna neile, kes on viimasel ajal kogenud laenutingimuste karmistumist. Olukord võiks muidugi olla parem. Kuid olukord ei ole karmistunud ainult meil, vaid ka mujal maailmas, sealhulgas Põhjamaades.

See on paratamatu pärast globaalset murrangut finantssüsteemi ülesehituses, kus investeeringute rahastamisvõimalus mujalt kui pankadest on järsult vähenenud ning nõudlus pangalaenude järele seetõttu kiiresti kasvanud. Vähemalt mõneks ajaks tuleb võtta kui paratamatust, et pangalaenu marginaal ei ole keskmiselt 1%, vaid vähemalt 2-3%. 1990ndatel ei aidanud meie majandust mitte odava raha jagamine vana äriplaani järgi ja vanadel tegevuseeldustel tegutsevatele ettevõtetele. Nüüdki peame ettevõtete rahastamise puhul olema leidlikud ja mitmekesisemad kui veel aasta-paar tagasi.

Kõige olulisemaga - kindluse andmisega hoiustajatele - on pangasüsteem kenasti toime tulnud. Samas pole usaldus pankade vastu globaalse finantskriisi taustal sugugi midagi enesestmõistetavat.

Kui finantsturge tabas kriis, olid suurema löögi all need väikeriikide pangad, kes üksipäini suures vees suurt kala püüdsid. Ainus võimalus sellises olukorras ellu jääda on hoida oma rahastamisbaas küllalt tugev ja hajutatud. Meil on see lahendatud laiemasse, Põhjamaade pangasüsteemi kuulumise kaudu.

Selge on aga, et finantssektori riskide maandamine ei kuku meile tasuta sülle. Et olukord püsiks stabiilne, tuleb rahvusvahelise finantsjärelevalve koostööd veelgi tugevdada. Samuti tuleb tõsta Eesti valmisolekut koos Põhjamaadega panganduse toimimine tagada.

Ja hinnatõus aeglustubki

Kolmas praktiline järeldus eelmisest aastast on, et meie rahasüsteem suudab normaalselt toimida ka stressiolukorras. Ma ei pea seejuures isegi silmas jutte devalveerimisest, mis «jälle kord tühja jooksid». Mõtlen eelkõige seda, et vaatamata ajutiste tegurite tõttu aasta esimeses pooles üle 11% küündinud hinnatõusule säilis usaldus krooni kursi püsimise vastu. See aga pani aluse hinnatõusu kiirele pidurdumisele.

Nimelt nii süsteem toimibki. Kui maailmaturu hinnad langevad (nagu nafta ja toiduainete puhul juhtus), alaneb ka meie inflatsioon tänu krooni kindlale kursile. Kui aga inflatsioon püsiks Eestis liiga kõrge, väheneks raha sissevool siia ja nõudlus kahaneks. Kui me kursi püsimisse ei usuks, aeglustuks hinnatõus palju vaevalisemalt.

Selle tõdemuse praktiline väljund puudutab edasist inflatsiooniprognoosi ja euro kasutuselevõttu. Kuna nüüdseks oleme saanud kinnitust, et Eesti rahasüsteem suudab hinnatõusu oodatult ohjeldada, võib veelgi kindlamalt prognoosida, et järgmiste aastate inflatsioonitempo on eelmiste aastatega võrreldes palju madalam. See omakorda tähendab, et me võime julgemalt võtta suuna sellele, et juba mõne aasta pärast saame üle minna Euroopa ühisrahale.

Euroalaga ühinemise suhtes on viimased paar kuud andnud ülimalt praktilisi õppetunde. Nende väikeste riikide finantsiline turvalisus, kes on olnud euroraha ühise varju all, on globaalse kriisi keskel tunduvalt suurem kui sealt väljas olevatel. Nii et selles suunas tasub pingutada.

Avaldatud: 
14.02.2009
Väljaanne: 
Postimees