Aastat iseloomustas kahanev majanduskasv ja kiirenev inflatsioon

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Mööduv aasta tähistab Eesti majanduses Euroopa Liiduga ühinemisest saadik kiirenenud majanduskasvu taltumise algust. Kui võrrelda seda Eesti Panga aastataguse prognoosiga, ei tohiks see kellelegi üllatusena tulla. Investeeringute kasv on saavutanud oma lae ning koos sellega hakkab aeglustuma ka majanduse kasvutempo. Aeglustumine on osutunud isegi oodatust kiiremaks, kuigi selle põhjused on prognoosiga kooskõlas. Juhtunu hea külg on aga see, et ka väliskaubanduse puudujääk vähenes oodatust kiiremini.

Oodatust jõulisem oli ka inflatsioonisurve. Hindade kasvutempo ajutist kiirenemist mõjutasid nii kiirenenud palgakasv, varemkavandatust suuremad maksumuudatused kui ka toiduainete maailmaturu hindade ebasoodne areng. Paljudele inimestele kujuneski olulisimaks teemaks sellel aastal mitte majanduskasvu aeglustumine, vaid pigem inflatsiooni kiirenemine. Ilmselt mängis see oma osa ka selles, et aastalõpu emotsioonid seoses krooni püsimisega küllaltki kõrgele tõusid.

Eesti rahasüsteem on toiminud muutumatul kujul üle 15 aasta. See on toonud meile madala inflatsioonitaseme ja andnud hea baasi edasiste hinnatõusuootuste ohjeldamiseks. Samas on loomulik, et kui inflatsioon tõuseb ajutiselt mitme aasta keskmisest kõrgemale, nagu sel aastal juhtus, tekib avalikkuses kahtlusi riigi rahasüsteemi võimes inflatsiooni edaspidigi kontrolli all hoida.

Siin tuletaksin siiski meelde, et esimesel krooni täisaastal oli hinnatõus 90 protsenti. Veel kümme aastat tagasi oli inflatsioonitase üle 11 protsendi. Järgnenud perioodil langes keskmise tarbimiskorvi maksumuse aastakasv juba alla 10 protsendi ning oli 2002.-2003. aastal erandkorras madalamgi kui euroalal.

Eelkõige kallinevad teenused

Viimasel paaril aastal on inflatsioon kõikunud 4-6 protsendi vahel. Kui paari aasta eest kiirendasid hinnatõusu eelkõige energiahinnad, siis viimasel ajal on peamine mõjur olnud teenindussektor (sh ehitusteenused). Selle aasta ebameeldiv üllatus oli toiduainete hinnatõusu kiirus aasta lõpus. Tulemusena kõikus inflatsioon 2007. aasta teises pooles juba 6-9 protsendi vahel.

Fikseeritud vahetuskursi abil inflatsiooni ohjamine on iseenesest lihtne. Kui kroon siduda euroga, siis "impordib" majandus kaubavahetuse kaudu euroala madalat inflatsiooni ka meile. Eelkõige on see tingitud sellest, et väikse riigina peame paljusid kaupu sisse vedama. Lisaks peab kohalik tootja siin toodetavate kaupade puhul arvestama sellega, et hindu liiga kõrgele ajades tuleb välismaine konkurent ise tema asemel turule ning surub hinnad alla.

Seega kui Euroopas on kaupade hinnatõus tagasihoidlik, siis on see tagasihoidlik ka meil. Kui näiteks mobiiltelefonid või sõiduautod maailmas odavnevad, siis fikseeritud valuutakursi abil teevad nad seda ka meil.

Inflatsiooni ei saa siiski seostada ainuüksi ülepiiriliselt kaubeldavate kaupadega. Keerulisem on talitseda teenuste hindu, sest üldiselt pole nende ülepiiriline konkurents nii tugev kui kaupade puhul. See ei käi muidugi kõikide teenuste kohta. Osa teenuseid, nagu näiteks lennureisid, on väga tugevasti allutatud rahvusvahelisele konkurentsile. Seevastu näiteks kraanist tuleva joogivee tootmist või tänavakoristust ei saa üle riigipiiri korraldada.

Teenuste hindade juures mängib olulisemat rolli palk. Juukselõikuse või klaveritundide puhul on palk hinna kujunemisel üsna määrav. Nende teenuste hindu mõjutab seega märgatavalt tööturu areng. Kui palk kasvab kiiresti, nagu juhtus meil pärast tööturu avanemist (eelkõige 2006.-2007. aastal), avaldab see ilmselgelt suurt mõju paljude teenuste hindadele.

Eesti-suguses väikeses riigis on palga kujunemise aluseks eksportivate ettevõtete konkurentsivõime. Siia ei kuulu mitte ainult tööstusettevõtted, vaid ka välismaale oma teenuseid müüvad teenusepakkujad nagu Skype või Tallink.

Kui eksportivad ettevõtted on tootlikumad ja suudavad suuremat tulu luua, võimaldab see tõsta ka nende ettevõtete töötajate palku. Kuivõrd tööturg on aga kogu majanduse aspektist ühtne, kujunevad samamoodi ka teiste ettevõtete palgad. Seega kui eksportiva tööstuse konkurentsivõime nõrgeneb, tähendab see madalamat palgakasvu mitte ainult nendes ettevõtetes, vaid kogu majanduses. See omakorda tingib madalama hinnakasvu teenindussektoris.

Kahte poolt - kaubad ja palgad - kokku pannes saamegi tervikpildi, kuidas fikseeritud vahetuskurss ja valuutakomitee madala inflatsiooni tagavad. Kaupade hinnad järgivad maailmaturu arengut, teenuste hinnad aga eelkõige sissetulekute kasvu, mis omakorda ei saa olla suurem kui eksportiva sektori tootlikkuse kasv.

Eestis on selline protsess väga selgesti jälgitav. Hinnatõus on olnud kiirem just teenuste puhul, samas kui tööstuskaupade hinnatõus on olnud piiratud. On ilmne, et inflatsiooni kiirenemine on paljuski seotud kasvanud palkadega. Sellele on mõju avaldanud meie eksportijate konkurentsivõime jätkuv paranemine ning inimeste suurem enesekindlus, et ollakse võimelised Euroopa tööturul läbi lööma. Need tegurid hakkasid aga juba 2007. aastal taanduma ning majanduskasvu aeglustudes langeb ka inflatsioon aastatel 2008-2009 madalamale tasemele.

Samamoodi toimub inflatsiooni ohjamine ka euroala liikmesriikides, näiteks Soomes või Iirimaal. Hoopis teine lugu on euroala üldise hinnastabiilsuse hoidmisega. Sellise suure ja suhteliselt suletud majandussüsteemi juures ei ole mõttekas otsida välist hinnatõusu ankrut. Euro ise ongi see alustala ning madala inflatsiooni tagab Euroopa Keskpank sisemaist nõudlust intressimäärade kaudu ohjeldades.

Madal THI ei ole eesmärk

Tekib küsimus, milline oleks meie jaoks normaalne inflatsioon? Ühte ja ainust näitajat otsida pole mõtet. Kui me oleksime palgatasemelt Euroopa Liidu keskmiste hulgas ning meie tootlikkus ja palgad kasvaksid üldjoontes samas tempos, võiks meie jaoks loomulikuks inflatsioonitasemeks ollagi rahaliidu keskmine hinnatõus ehk paari protsendi ringis.

Samas on ilmne, et kui meie tootlikkus ja palgad liiguvad Euroopas valdavale tasemele lähemale, siis on ka inflatsioon sellel ajal kõrgem. Järelikult ei ole võimalik ega isegi mõttekas öelda, et sellises arengujärgus oleval riigil nagu Eesti peab inflatsioon olema ilmtingimata näiteks 2,35 protsenti. Kui meie riik on võimeline kasvama 5 aasta jooksul 6 protsenti võrreldes Euroopa 3 protsendiga, siis tema inflatsioonitase ongi eeldatavasti 4,5 protsenti võrreldes Euroopa 2 protsendiga. Kui tootlikkuse kasv on aeglasem või kiirem, erineb loomulikult ka inflatsiooninumber. Kui raha kurss on fikseeritud või ollakse rahaliidus, siis selline tootlikkuse kasvuga kaasnev inflatsioon on paratamatu ja loomulik.

Kui inflatsiooninäitaja meile ei meeldi, siis tuleb esmajoontes vastust otsida küsimusele, kas palkade tõus kajastab majanduse süvamuutusi ja pikaajalise konkurentsivõime paranemist või mitte. Inflatsioonitaseme suhtes peaksime muret tundma siis, kui selles kahtleme.

Kindlasti ei tohi eelnevat tõlgendada kõrgema inflatsiooni õigustusena. On äärmiselt oluline, et keskpankade tegevus oleks suunatud pikaajalise madala inflatsioonitaseme hoidmisele. Euroalaga liitumine looks Eestile suurema kindluse inflatsiooni pikaajalise tõrjumise osas.

Lühiajaliselt võib inflatsiooninäitajat mõjutada ka kaupadele või teenustele rakendatavate maksude muutmine. Kui riik küsib tarbijalt õlle joomisel kõrgemat aktsiisi, siis on usutav, et õlle hind mingil määral tõuseb. Samuti on usutav, et esialgu tähendab see tervikuna kõrgemat hinnataset, kui see oleks olnud ilma aktsiisitõusuta.

Pikemas ajavahemikus maksude tõstmine üldist hinnataset ei mõjuta. Kui inimestel kulub nüüd õlle joomisele rohkem raha, siis jääb neil vähem ressursse muudele lõbustustele. Tinglikult võib ütelda, et õlu muutub suhteliselt kallimaks ja massaaž suhteliselt odavamaks.

Riigil on võimalusi

Selge on, et järgmise aasta alguse järsk aktsiisitõus tõstis ka 2008. aasta inflatsiooniprognoosi. Edaspidi selline eelarve tasakaalustamine inflatsioonile aga erilist lisahoogu ei anna, pigem vastupidi - see hoiab tagasi kartusi, et riik toetab eelarvepuudujäägi kaudu nõudluse kasvu. Teisisõnu võib selline samm pikaajalisi inflatsiooniootusi tegelikult hoopis piiras. Seda kajastati muu hulgas ka Eesti Panga sügisprognoosis, kus aktsiisimaksude tõus küll suurendas 2008. aastaks prognoositavat inflatsiooni, kuid 2009. aasta ettevaates hinnakasvu väljavaadet hoopis alandas.

Palju on küsitud, kas riik ei saagi inflatsiooni täiendavalt juhtida. Suures plaanis võiks nii väita küll, samas ei maksa seda üle dramatiseerida. Ei saa olla ju nii, et tahame punktist A punkti B kohale jõuda rongiga, aga samal ajal ikkagi ka autoga sõita. Kui rahapoliitika strateegiaks valida fikseeritud kursile tuginev lähenemine, siis ei ole mõtet kurta ega kurvastada, et teise valiku võimalused jäävad kasutamata.

Paar asja tuleb siiski välja tuua, mida riik saaks teha selleks, et inflatsioonisurve oleks lühiajalisem ning majandus suudaks sellega paremini hakkama saada.

Esiteks tuleb vältida sellist seadusloomet ja tegevusi, mis takistavad töö- ja kaubaturul normaalselt toimimast. Vaba kaubavahetus ning tootlikkuse muutumist kajastav palgakujundus on inflatsiooni ohjamisel ülimalt oluline. Seda on laiemalt ka ettevõtlusvabadus ja monopoolsete nähtuste tõrjumine.

Teiseks tuleb silmas pidada, et riik on ise suur ressursside kasutaja. Riigi nõudlusel on vähemalt ajutiselt mõju riigisektori palgatasemetele ja näiteks ehitushindadele. Seetõttu on tähtis, et ka riigitöötajate palgad kajastaksid muutusi meie konkurentsivõimes.

Kolmandaks tasub eriti majanduskasvu kiirenemisfaasis aru anda, et asjatult optimistlike tulevikuootuste ülespuhumine võib luua soodsad eeldused inflatsiooni ajutisele liigsele kiirenemisele. Paraku patustati selle vastu tänavuse valimiskampaania ajal õige ohtrasti.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et kuigi inflatsiooni kiirenemine sellel aastal oli paljudele ebameeldiv majandusnähtus, olid selle põhjused siiski täiesti loogilised ja eelmistesse majandushüpetesse sisse programmeeritud. Samas tuleb üle korrata, et koos nende šokkide möödumisega kannab meie fikseeritud valuutakursile tuginev rahasüsteem automaatselt ka inflatsiooni aeglustumise eest hoolt.

[Lühendatud kujul avaldas artikli ajaleht Postimees 14. detsembril 2007]

Avaldatud: 
14.12.2007
Väljaanne: 
Postimehes avaldatud kirjutise täispikk versioon