Ähh, mis meil sest eurost?

Vahur Kraft
Eesti Panga president

Küsimust "Mis meil Euroopa Liidust kasu on?" võib ju haritud üleilmsuse vaatepunktist rehepaplikuks nimetada, aga eestlane küsib nii. Vastus kiputakse sageli võlgu jääma. Või siis pakutakse õõnsaid loosungeid, mida praktilise meelega kaasmaalane kuigi tõsiselt ei võta. Siiski on Euroopa Liidust juba käegakatsutavat kasu olnud ja on ka edaspidi, kui me vaid ise endale rumalusest või lühinägelikkusest teed püsti ette ei pane.

Laenatud hüved

Euroopa Liidu, eelkõige aga euroala liikmestaatuse pakutavate hüvede hulka kuulub madal laenuintressi tase, mida praeguseks on enesele paremate elamistingimuste soetamiseks ära kasutanud juba ligikaudu 70 000 Eesti peret. Eelmise aasta lõpuks olid nad pankadele võlgu kokku 23,5 miljardit krooni.

Et läbimõeldud majanduspoliitikast on kasu ka tavainimesele, näitab seegi, et laenuvõtmine on meil Eestis praegu odavam kui paljudes teistes uutes Euroopa Liidu liikmesmaades. Kui Ungaris on eluasemelaenu intress viimasel ajal kõikunud 11-14 ja Poolas 7,7-8,3 protsendi vahemikus, siis Eestis oli samalaadsete laenude keskmine intress eelmise aasta lõpus 3,6-3,7 protsenti. Odava laenuraha kasutamise õiguse oleme saanud avansina, tingimusel, et peame kinni oma kavatsusest liituda euroalaga nii kiiresti kui võimalik.

Meie välisfinantseerijatele pole oluline mitte niivõrd see, et Eestis ringleva raha nimi oleks euro, kui see, et euroalaga liitumise õigus näitab riigi majanduspoliitilist suutlikkust ja küpsust. Kui Eesti liitumise osas sõna ei pea, siis Brüsseli poolt see riigi majanduspoliitika suunajatele suhkrutrahvi stiilis ebameeldivusi kaasa ei too. Aga meid trahviks turg. Laenuintressid tõuseksid kiiresti.

Kui eeldada, et eraisikute eluasemelaenukohustuste maht püsiks muutumatuna eelmise aasta lõpu tasemel, siis tähendab see praeguse intressitaseme juures ligikaudu 1,1 miljardi krooni suuruseid intressimakseid aastas.

Igaüks võib ise välja arvutada, kui palju vähem jääks Eesti peredel raha kätte, kui meie eluasemelaenu intress tõuseks näiteks Poolaga võrreldavale tasemele. Ja muidugi tõuseksid samas ka ettevõtete laenuintressid, mõned neist võivad sattuda raskustesse, töökohti võib kaduda... Aga eraisikud pole võtnud ainult eluasemelaenu, on ka liisinguid ja muid laenusid. Mingid finantskohustused on igal kolmandal perel.

Halvad üllatused

Euro võimalikult kiire kasutuselevõtt on üks Eesti valitsuse programmilisi eesmärke.

2004. aasta juunis ühines Eesti vahetuskursimehhanismiga ERM2 - meie jaoks algas sellega vähemalt kahe aasta pikkune testimisperiood enne lõplikku rahaliiduga ühinemist. Lisaks peab Eesti vastama hinnakasvu kiirust, intressitaset, riigieelarve tasakaalu ja riigi võlakoormust puudutavaile Maastrichti kriteeriumidele. Ning jah, see on meile jõukohane. Aga pingutada tuleb. Ja ei tohi esimeste raskuste ilmnedes kohe hakata riigi majanduspoliitika aluseks võetud pikajalisi programme ja kokkuleppeid revideerima ega ülepeakaela ümber tegema. Olgu see siis finantssüsteemi tegevusraamistik, maksustamine, reservide kasutamine, eelarvepoliitika.

Hetkeprobleemidele kergeid lahendusi pakkuv majanduspoliitiline otsus võib olla pikemas vaates väga halb otsus. Eriti siis, kui see annab alust arvata, et riigil puudub kindel majanduspoliitiline joon ja iga hetk võib oodata üllatusi.

Eestilt nõuab eelkõige pingutusi inflatsioonikriteeriumi täitmine. 12 kuu pikkune hindamisperiood, mille vältel meie tarbijahinnakasv ei tohi ületada kolme kõige stabiilsemate hindadega Euroopa Liidu liikmesmaa hinnakasvu rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra, haarab tõenäoliselt 2005. aasta II poole ja 2006. aasta I poole. Hindamine algab varsti ja otsused, mis selle ajal hinnaarenguid mõjutada võiksid, peaksid praeguseks juba tehtud või vähemalt hilistes ettevalmistusjärkudes olema.

Millised on siis inflatsioonikriteeriumi täitmise väljavaated? Praeguste eelduste kohaselt jääb 2005. aasta keskmine tarbijahinnakasv 3,4 ja 2006. aastal 2,7 protsendi juurde. Niisugust taset võib hinnata kriteeriumi "piiri peal olevaks".

See, kui raskeks või kergeks inflatsioonikriteeriumi täitmine tegelikkuses osutub, sõltub nii ülemaailmsetest arengutest kui meie endi tegutsemisest. Keskmise Euroopa Liidu liikmesriigiga võrreldes on meil tulutase madalam ja seetõttu on kütuse ja toidukaupade osatähtsus Eesti perede ostukorvis kõrgem, küündib kolmandikuni. Samas kipuvad just nende kaubagruppide hinnad olema eriti heitlikud.

Üleilmseid hinnaarenguid me mõjutada ei saa. Küll aga saame hästi läbi kaaluda omaenese otsuseid. Eriti tähelepanelikult tuleks jälgida neid sisemaiseid riske, mis seonduvad maksupoliitika ja administratiivselt kontrollitavate hindadega, ent ka kulutamisega nii keskvalitsuse kui kohalike omavalitsuste tasandil. Aitaks ka rõhutatud riiklik tähelepanu konkurentsi kindlustamisele ja järelevalvele, lõpuks määravad ju turuhinnad, mis suunas inflatsioon liigub.

Ohtlik maksureform

Käivitatud tulumaksureform tähendab üldise maksukoormuse langust ja riigi tulude aeglasemat kasvu. Et Euroopa Liiduga ühinemise järel toimus mitmes valdkonnas maksupoliitika ühtlustamine, saab reformi mõju tõeliselt tuntavaks alles 2006. aastal. Kas tõstame veel tarbimismakse? Kui toimime ratsionaalselt, tuleb võtta teadmiseks, et kaudsete maksude ulatuslikum tõstmine tooks kaasa tarbijakorvi niisuguse kallinemise, mis teeks võimatuks inflatsioonikriteeriumi täitmise. Ent kui makse tõsta ei saa, võib taas tekkida kiusatus riigile, linnale, vallale mõne küll kahtlemata vajaliku, kuid siiski kulutuse katteks laenu võtma hakata, mõne olulise institutsiooni eelarve «ajutiselt» defitsiiti viia. See on väga libe tee.

Seaksime ohtu riigisektori eelarve tasakaalu ja madala võlataseme, seaksime ohtu ka muude Maastrichti kriteeriumide täitmise lisaks inflatsioonikriteeriumile. Ja kõige tipuks kaotaksime meie riigile nii olulist usaldust. Antud juhul puudutaks usalduse kaotus väga otseselt paljude Eesti perede rahataskut.

Euroopa Liidule on eelarveküsimus praegu tõsine probleem - seda eriti pikaajalise jätkusuutlikkuse aspektist. Teisisõnu, vajaduse tõttu reformida vananeva elanikkonnaga riikide pensioni- ja tervishoiusüsteeme. Mis puutub Eestisse, siis eelarvepoliitika on meie jaoks väga suur konkurentsieelis. Muu hulgas aitab see tõsta meie autoriteeti ja meie väljaütlemiste kaalu Euroopa silmis.

Ent edasise konkurentsivõime seisukohast ei pruugi pelgalt Maastrichti eelarvekriteeriumi täitmine olla piisav. Selleks, et riik saaks eelarvepoliitilisi hoobasid mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas paindlikult kasutada, ühe aasta eelarve tasakaalust ei aita. Kiire majanduskasvu perioodil peab eelarve olema ülejäägis ning majanduslanguse perioodil mitte liiga suures, maksimaalselt kuni 3-protsendises puudujäägis. See on ka peamine majanduspoliitiline vahend, mille abil riik saab oma majanduse arengut mõjutada.

Nii lihtne see tegelikult ongi. Peame kinni kord valitud joonest, oleme avatud, paindlikud, hoiame eelarve tasakaalus, soodustame konkurentsi ja tootlikkuse tõusu ja jõuame niikuinii arenenud teadmistepõhise heaoluriigi ajajärku. Üldjoontes küll. Kuid praegu Euroopa Liidu pakutavat raamistikku targalt ära kasutades saavutame kõrgema elatustaseme tunduvalt kiiremini kui omapead eksperimenteerides.

Avaldatud: 
11.02.2005
Väljaanne: 
Postimees