Ardo Hanssoni intervjuu ajalehele Postimees

Märksõnad: 

Viimastel aastatel olen finants- ja pangandusinimestelt kõigepealt küsinud, kas Euroopa võlakriis on läbi. Kas võlakriis ja globaalne finantskriis on läbi?

Ma arvan, et kriisist on praegu liiga palju rääkida. Vähemalt euroalal me kriisi praegu ei näe. Mida me näeme, on hästi palju probleeme. Mõned neist on päris tõsised – kuidas kiirendada majanduskasvu ja kuidas suurendada kindlustunnet. Aga kas need probleemid kriisi mõõtu välja annavad, ma pole päris kindel.

Kuidas me seda olukorda siis nimetaksime?

Keeruline periood, kus kasvuväljavaated on suhteliselt tagasihoidlikud, ebaühtlased ja natuke haprad.

Miks senised meetmed pole majandust elavdanud? Likviidsust on keskpank pakkunud juba kolm aastat. Eurotsooni lagunemisest ei räägita üle kahe aasta, aga nn pärismajandusele pole need meetmed mõju avaldanud. Miks see nii on?

See olukord väljendub väga madalates investeeringutes. Tarbimise kasv on üsna normaalne, ekspordiväljavaated pole väga halvad. Kõige nõrgem komponent on investeeringud.

Osaliselt on see tingitud sellest, et Euroopas on praegu veel kasutamata tootmisvõimsusi. Ettevõtted vaatavad, et miks ma investeerin, kui osa masinatest seisab.

Teiseks põhjuseks on kindlustunne, mis on väga raskesti defineeritav, aga selgesti märgatav. Niikaua kui välis- või sisenõudlus ei hakka jäädavamalt kasvama, ütlevad paljud ettevõtjad, et ootame veel. Päris paljud ettevõtted istuvad suurte rahakontode otsas, neil on palju raha, aga nad ei investeeri.

Kui me suudaksime reformide kaudu kuidagi tekitada positiivset emotsiooni ka ettevõtjatesse ja neile uut energiat anda, siis see võib aidata.

Kas mul on õigus, kui ütlen, et novembrit võib nimetada Euroopa pangandusliidu sünniks? Mis muutus ja mis on veel muutumas?

Sünniks selles mõttes, et esimene suurem etapp on läbitud – 4. novembril alustas Euroopa ühtne pangandusjärelevalve. Pangandusliidus on ka teised dimensioonid, mis on alles kujunemisjärgus. Eelkõige panganduse saneerimise ja restruktureerimise reeglistikke alles töötatakse välja ja mingil määral võib näha, et tulevikus võiks edasi liikuda hoiuste kindlustamise süsteemi ümberkujundamisega.

Esimeses faasis on nüüd 120 panka Euroopa Keskpanga otsese järelevalve all. Meil on nendeks kaks panka, Swedbank ja SEB, teiste pankade üle valvab kohalik järelevalve, aga ühtsete mängureeglite järgi.

Kuna keskpanga funktsioonid on laienenud, kas ei ole ohtu, et Euroopa Keskpank muutub liiga tugevaks institutsiooniks? Seni räägitakse võlakriisiga võitlemise kontekstis vaid Draghist (Euroopa Keskpanga president Mario Draghi – toim) ja nüüd saab ta veel võimu juurde.

Igal lahendusel on omad plussid ja miinused. See lahendus valitigi vaid sellepärast, et see on kooskõlas Euroopa Liidu aluslepetega. Aluslepe nägi ette, et Euroopa Keskpank võiks sellist pädevust omada. Kui sellist lahendust poleks kasutatud, ei oleks Euroopa ühtne pangandusjärelevalve isegi sündinud. Iga teine kokkulepe oleks nõudnud aluslepingute ülevaatamist.

Võib-olla see, et keskpank teostab järelevalvet, loob teatud sünergia, aga on ka võimalikud huvide konfliktid, mis võivad tekkida, ja nagu te ütlete, et väga palju asju toimub ühes asutuses.

Huvide konflikti ärahoidmiseks on proovitud selgesti kahte poolt ehk rahapoliitika ja järelevalve poolt eraldada. Institutsioonis on kehtestatud nn Hiina müür (otsuste sõltumatuse tagav infobarjäär – toim) ja raporteerimisvertikaalid on väga tugevasti eraldatud.

Kui palju Eesti Panga koormus uute ülesannetega kasvab või langeb koormus peamiselt finantsinspektsioonile?

Põhikoormus langeb ikka finantsinspektsiooni peale. Meie osaleme seal, sest lõplik otsustusorgan on Euroopa Keskpanga nõukogu, kus mina istun. Otsused tehakse nn järelevalvenõukogus, aga aktsepteeritakse nõukogus, mistõttu pean seal suutma kujundada oma seisukoha teiste riikide pankade olukorra kohta. See nõuab teatud taustaanalüüsi.

Reaalselt tähendab see finantsinspektsioonile üsna mitu lisatöökohta. Meid see niipalju ei mõjuta.

Nii et teie ei pea uusi inimesi tööle võtma?

Me võtame juurde inimesi finantsstabiilsuse valdkonda, sest meile on antud uusi ülesandeid eelkõige siseriiklikult. Riigikogu andis meile makrofinantsjärelevalve asutuse rolli ja seetõttu meie tööhulk kasvab. Senini oleme püüdnud seda lahendada efektiivsuse tõstmisega.

Mida makrofinantsjärelevalve sisuliselt tähendab?

Enne kriisi me vaatasime makromajanduspoliitikat, mis on rahapoliitika, eelarvepoliitika jne. Järelevalve toimus aga pankade kaupa. Mis aga jäi kahe silma vahele, et pank võis iseenesest suhteliselt tugev olla, aga kui peaks vallanduma mingi probleem kusagil mujal, siis see võib kanduda laiemalt finantssektorisse.

See on suund, mis on loodud nii Euroopas kui ka kogu maailmas – luua täiendavaid instrumente, et seista vastu süsteemsetele riskidele. Need süsteemid võivad olla nii tsüklilised riskid kui ka struktuursed riskid. Näiteks mõni pank võib olla liiga suur, siis võib-olla tuleb talle esitada täiendavaid kapitalinõudeid.

Pangajuhid kurdavad, et regulatsioon on läinud liiga suureks ja see hakkab juba mõjutama toodete hindu.

Võib-olla on tõesti mingi pendliefekt. Kui me kriisi õppetunde vaatame, siis enne oli alareguleeritus, nüüd proovime neid vigu parandada ja lõppkokkuvõttes täiendame seda regulatsiooni. Sellel on oma plusspool, aga loomulikult on sellel ka oma hind.

Pankadel ei ole regulatsiooni täitmine väga lihtne, ent samas ma arvan, et neid reegleid kehtestatakse vahel selle tõttu, et pangad (ma ei ütle Eesti kohta) võitlevad ka mõistliku regulatsiooni vastu. Kui sa alati võitled iga regulatsiooni vastu, siis võib lõpuks tulla selline lahendus, mis ei pruugi olla ideaalne.

Milline on meie pankade tervis? Kui vaadata kapitaliadekvaatsuse ja kasumi suurust, siis tundub, et liigagi hea.

Avaldasime just paar kuud tagasi finantsstabiilsuse ülevaate. Seal on öeldud, et riskid on praegu suhteliselt madalad. Me näeme, et pankadel on väga tugev kapitalibaas. Laenude-hoiuste suhe on positiivne selles mõttes, et buumi ajal rahastasid pangad välisallikatest, nüüd rahastavad enam-vähem siseriiklikest hoiustest. Hapude laenude osakaal on suhteliselt madal, Väga mitmeid näitajaid vaadates tundub, et seis on küllaltki hea.

Kasumlikkus on samuti küllaltki kõrge. Seda võib kahte moodi vaadata. Ühest küljest on hea meel, kui pangad saavad tänu kasumitele oma puhvreid luua. Kui nad on aga väga kasumlikud, viitab see sellele, et teenuste hinnad võiksid olla madalamad.

Riskid on üleval. Ühelt poolt on riskid seotud Eesti majanduse haavatavusega – majandus sõltub paljus ekspordist ja kui seal peaks midagi viltu minema, võib see mõjutada pankade tervist. Teine risk on seotud põhjamaade kinnisvarasektori ja laiemalt põhjamaade majandusega. Seal on kinnisvarahinnad tõusnud päris kenasti, eriti Rootsis, ja kui seal peaksid hinnad hakkama teises suunas liikuma, võivad sealt tulla tagasilöögid, mis mõjutavad nende samade pankade käitumist Eestis.

Ja kolmas risk seondub Eesti kinnisvaraturuga. Pool aastat tagasi võisime öelda, et Eestis oli Euroopa kiireim kinnisvarahindade kasv ja me lohutasime ennast sellega, et pangad ei küta seda tagant. Viimasel ajal näeme positiivsena, et kinnisvaraturu areng on stabiliseerunud ja riskitase on seal meie meelest veidi vähenenud.

Kui suured need riskid on, arvestades, et pankade puhvrid on väga suured, kasumid on väga suured, pangad maksavad juba dividende?

Riskid pole sellised, et need viiksid pankasid väga raskesse olukorda, vaid need tekitavad tsüklilisust. Me sooviksime vältida olukorda, kus on paar aastat buumi, siis paar aastat tohutut langust. Võib-olla oleks parem, kui ei tekiks selliseid eufooriaperioode, mis selgelt pole jätkusuutlikud ja millele järgneb tagasilöök.

Tulles tagasi Euroopa Keskpanga juurde. Ma olen aru saanud, et teie olete üks neist keskpanga nõukogu liikmetest, kes on massiivse riikide võlakirjade ostmise vastu.

Ma olen nende programmide kohta avaldanud skepsist ja mul on nende kohta päris palju küsimusi. Me oleme kõik üksmeelsed, et inflatsioon on praegu madal ja kui on oht, et see jääb madalaks pikemaks ajaks, siis on kõigil valmidus tarvitada täiendavaid meetmeid. Selles suhtes mingeid eriarvamusi pole. Kui aga küsida, mida täpselt teha, siis on igal võimalikul meetmel omad plussid ja miinused ning ma arvan, et erinevad inimesed võivad samale asjale otsa vaadates tulla erinevatele järeldustele.

Mis need küsitavused on?

Üks on efektiivsuse küsimus. Kui intressimäärad on ülimadalad, vähemalt valitsusvõlakirjade puhul, siis tekib küsimus, kui palju veel annab seal efekti saavutada. Teine küsimus on seotud finantsstabiilsusega. Kui meede osutub efektiivseks ja me ajame intressimäärad veel madalamaks, mis juhtub majandusega siis, kui ühel hetkel hakkavad intressid taas tõusma (ja millalgi juhtub see niikuinii)? Kolmas küsimus on see, et Euroopa aluslepingutes on valitsuse rahastamise keeld, mis tähendab, et keskpank ei tohi valitsusi rahastada. Väga selgelt on öeldud, et ei tohi otseselt rahastada, mis tähendab, et kui riik emiteerib uusi võlakirju, siis keskpank ei tohi otseselt neid osta. Küsimus on ka selle sätte vaimus. Kui me näeme, et niisugune ostuprogramm hakkab innustama mingi riigi puudujääki, siis ma arvan, et tekib üsna piiripealne olukord, kus peaks vaatama otsa ka aluslepingutest tulenevatele piirangutele.

Aga samal ajal tuleb tunnistada, et tegutsemisega on seotud riskid, aga riskid on seotud ka mittetegutsemisega. Praegu on riskivaba tegutsemist raske ette kujutada.

Intervjueeris Tõnis Oja (16. detsember) 

Avaldatud: 
29.12.2014
Väljaanne: 
Postimees