Ardo Hanssoni intervjuu ajalehele Süddeutsche Zeitung

Intervjueeris Markus Zydra (20. november)
Avaldatud 24. novembril 2012

SZ: Olete töötanud EKP nõukogus kuus kuud. Milline oli Teie esimene istung ja mida ütles Teile EKP president Mario Draghi?

Ardo Hansson: Ta tervitas mind väga sõbralikult. Ma ei tea, mida ma sel hetkel ootasin, aga vastuvõtt oli tore ja sõbralik, ilma pika jututa.

SZ: Kas peale sõnade „tere tulemast hr Hansson“ öeldi veel midagi?

Hansson: Ta ütles seejärel ilmselt, et hakkame tööle. Istungid on väga asjalikud, tehnilised ja professionaalsed.

SZ: Ühes Eesti ajalehes mainiti, et olete Mario Draghile lähedane.

Hansson: Me saame äärmiselt hästi läbi, kuid ma ei taha kommenteerida seda Eesti ajakirjanduses avaldatud väidet, see pärineb seltskonnakroonikast.

SZ: Olete õppinud Harvardis ja hiljuti töötasite Maailmapangas Hiina spetsialistina. Kas Mario Draghi küsib Teilt laiemates valdkondades nõu?

Hansson: EKP nõukogu igal liikmel on eri taust ja teadmised, Hiinat puudutavates küsimustes saan anda oma panuse.

SZ: Olete sündinud ja kasvanud USAs. Miks otsustasite 1991. aastal Eestisse tulla?

Hansson: Mu vanemad olid Teise maailmasõja ajal pagulased. Mul oli USAs väga euroopalik ja eestlaslik kasvatus. Pärast nõukogude korra kokkukukkumist tahtsin võtta osa oma riigi ülesehitamisest. 

SZ: Nüüd olete väikse riigi väikse keskpanga president. Kas tunnete end väiksena ka EKP nõukogus?

Hansson: Jah ja ei. Tunnen end väiksena, sest meil on teiste euroala pankadega võrreldes kõige vähem töötajaid. Meie meeskond teeb head tööd, kuid siiski on tunne, et euroala kõik väiksed keskpangad on teistsuguses olukorras: kõikide teemadega ei ole võimalik väga põhjalikult tegelda. Paljud küsimused on äärmiselt tehnilised.

SZ: Kuid Te võtate EKP nõukogus sõna?

Hansson: Kui väikse riigi esindaja on konstruktiivne ja tal on midagi pakkuda, ei kohelda teda teismoodi kui teisi. Kuid mida rohkem on kogemusi ja tehnilist asjatundlikkust, seda paremini saab anda oma panuse.

SZ: Saksa poliitikud kurdavad selle üle, et väikeste keskpankade hääl, näiteks Eesti Panga oma, kaalub sama palju kui Saksa keskpanga hääl. Mida Te sellest arvate?

Hansson: Nii on see korraldatud, keskpangad on meid ametisse nimetanud, kuid osaleme istungitel kui üksikisikud ja eurooplased ning see parandab arutelude õhkkonda. Praegune hääletamiskord tundub toimivat. Kui midagi muuta, ei läheks see paremaks.

SZ: Kuidas nii?

Hansson: Iga liige ei esindaks enam Euroopat kui tervikut. Erinevad hääleõigused võiksid tähendada, et EKP muutub poliitilisemaks.

SZ: Prantsusmaa endine president Valéry Giscard d’Estaing ütles hiljuti, et Euroopa vajab poliitilist liitu, mis oleks ülemaailmsetel läbirääkimistel Hiinaga võrdne vastane.

Hansson: Kaubanduspoliitikas on meil liit juba olemas, Euroopa on arvestatav partner.

SZ: Mida saame Hiinalt õppida?

Hansson: Mulle meeldis, et Hiina on pragmaatiline. Deng Xiao Ping on öelnud, et ei ole tähtis, kas kass on valge või must – peaasi, et ta hiiri püüab. Niisiis on mõningaid probleeme parem lahendada Euroopa tasandil ja teisi riiklikul tasandil. Praegu kestva euroala kriisi lahendamiseks tuleb suurem osa samme astuda riiklikul tasandil.

SZ: Riikide valitsused vajavad aga abi. Et vähendada Hispaania intressikoormust, on EKP hakanud teatud tingimustel ostma riigivõlakirju. EKP peab järelikult otsustama, millise intressimäära juures ta sekkub. Kuidas see kindlaks määratakse?

Hansson: Me ei peaks rääkima konkreetsest arvust, valemit ei ole. Määr muutub aja jooksul; võrrandist tuleb aga välja võtta äärmuslikud riskid, näiteks euro tulevikuga seotud alusetud kartused. Suurimat kindlat tulusust ei saa tagada. Mõnes riigis võivad määrad tõusta lihtsalt seetõttu, et ellu on viidud valet poliitikat, ning seda ei peaks toetama.

SZ: Väidetakse, et EKP on ainus, kellel on selles kriisis mõjujõudu, sest poliitika on liiga nõrk. Kas see on nii?

Hansson: EKP on hästi toimiv ELi institutsioon, oleme rohkem valmis kui enamik teisi ELi institutsioone. Loodan, et ESM mängib sama rolli.

SZ: Euroala päästefondil ESMil on 500 miljardit eurot ja selle on heaks kiitnud parlament. Päästmise eest vastutab seega ESM, mitte EKP?

Hansson: Jah. Kuna tegu on eelarvete rahastamisega, tegelevad sellega põhimõtteliselt valitsused. ESM peab olema valmis tegutsema.

SZ: Eesti liitus euroalaga 2011. aastal. Veidi enne seda oli riigis suur majanduslangus, millest tulite välja ise ilma EKP või IMFi abita.

Hansson: Jah, see on võimalik ja mõnes mõttes ka parim tee. Poliitikud võivad alati võtta rangeid eelarvemeetmeid ja leppida järsu majanduslangusega.

SZ: Ja seejärel kaotada valimised?

Hansson: Siis peavad nad ütlema inimestele, et ees on kaks rasket aastat, ja samal ajal kinnitama, et olukord paraneb. Madalseis tuleb kiiresti, aga probleemid lahenevad ka kiiremini.

SZ: Kas Eestis oli 2009. aastal halvem olukord kui Hispaanias ja Iirimaal praegu?

Hansson: Meil oli sügavam ja järsem majanduslangus kui teistel euroala riikidel praegu. 2009. aastal aeglustus kasv 14,6%, kuid pooleteise aasta möödudes hakkas majandus jälle kasvama. Ja me suutsime vältida devalveerimist...

SZ: ... ...sest te olite sidunud krooni esialgu Saksa margaga ja hiljem euroga. Paljud sakslased leiavad, et EKP ei peaks hakkama raha juurde trükkima.

Hansson: Igal riigil on oma ajalugu ja põhjendatud uhkus selle üle, mis saavutati varem. Üleilmse kriisi ajal üritavad aga kõik maailma suuremad keskpangad toimida veidi teisiti kui tavaliselt. Meil oli sellist pragmaatilisust vaja, sest eesmärk oli kindlustunde taastamine.

SZ: EKP ostab riigivõlakirju, kui sellest kasu saavad riigid viivad ellu reformikavad. Kui oluline on rahapoliitiliste otsetehingute (OMT) tingimuslikkus?

Hansson: Minu arvates on tingimuslikkus olulisel ja kesksel kohal. Tegu ei ole täitmata tšekiga ja me otsustame sõltumatult.

SZ: Kas EKP võiks tõesti keelduda võlakirjade ostmisest ja jättagi euroala liikmesriigi kriisi?

Hansson: See on proovikivi ja seda ei ole veel ette tulnud. Aga jah, me peame lähtuma tingimustest.

SZ: Kas on võimalik, et troika ütleb, et tingimused on täidetud, kuid EKP ei sekku turule?

Hansson: Kui troika ütleks meile, kuidas viia ellu rahapoliitikat, ei oleks see vastuvõetav. Ükski meie otsus ei ole kunagi eelnevalt vastu võetud, mis võib mõnesid muidugi ärritada.

SZ: Mis on suurim poliitiline erinevus Eesti ja ülejäänud euroala riikide vahel?

Hansson: Kõige silmatorkavam erinevus on riigivõlg. Meie oma on praegu väiksem kui 10% SKPst ja valitsusel on piisavalt reserve, et see kohe tagasi maksta.

SZ: Eestil ei olegi seega põhimõtteliselt võlga?

Hansson: Jah, meil ei olnud vaja kulutada reserve, olgugi et majanduslangus oli järsk. Seisukoht, et tulevased põlvkonnad ei peaks kandma kõiki kulusid, on siin valdav. Kõik erakonnad ja eri valitsused jõudsid selles kokkuleppele. Meil on reservid, mida saame kasutada, kui olukord muutub väga raskeks. Teised valitsused Euroopas on rahaliste piirangute tõttu kaotanud poliitilist tegevusruumi.

SZ: Milline on Teie nõuanne?

Hansson: Selleks et õigele teele tagasi jõuda, ei tuleks karta majanduslangust. Langus on raske, kuid ajutine. Protsessi ei peaks takistama, sest majandus üritab just sinna jõuda.

Avaldatud: 
24.11.2012
Väljaanne: 
Süddeutsche Zeitung