Ardo Hanssoni intervjuu Börsen-Zeitungile

Ardo Hansson

Ardo Hansson, kas inflatsioon on surnud?

Ei, kindlasti mitte. Muidugi on see meie kõigi jaoks paras mõistatus: näiteks euroala majandus on praegu uskumatult tugev ja kasv ületab isegi potentsiaali. SKP lõhe on sel aastal sulgumas ja töötus on järsult langenud. Sellele vaatamata ei ole ei palgatõus ega inflatsioon kuigivõrd kiirenenud. Aga kindlasti pole inflatsioon surnud. Seda arvata oleks ohtlik.

Kuid tundub, et paljud turuosalised ja ka mõned ökonomistid just seda arvavad. Nad on kindlad, et inflatsioon jääb veel pikaks ajaks – võib-olla koguni igaveseks – madalaks. Kas nad eksivad?

Viimastel aastatel on esile tõusnud terve hulk tegureid, mis on inflatsiooni summutanud – ja samas pole olnud midagi, mis oleks inflatsiooni tagant tõuganud. Riigid on konsolideerinud eelarvet, ettevõtted ja majapidamised on võlakoormust vähendanud ning tööturul on toimunud reformid. Peale selle langes kiiresti nafta hind. Ja unustada ei saa ka selliseid protsesse nagu globaliseerumine ja digitaliseerimine. Ka muudes arenenud riikides on pilt sarnane. Ent nende tegurite mõju ei kesta igavesti.

Nii et inflatsioon tuleb tagasi?

Olen kindlalt veendunud, et majandusseadused peavad endiselt paika ning et see kehtib ka tööjõu rakendatuse ning palga- ja hinnasuundumuste vahel valitseva seose kohta, mida tuntakse Phillipsi kõverana. Ainult et seekord kulub veidi rohkem aega, enne kui hinnad jõudsa majanduskasvu mõjul tõusma hakkavad, seda ka euroalal. Me ei tohi lootust kaotada. Peame lihtsalt olema kannatlikud.

Kas pöördepunkt on juba käes? Kas inflatsioonist saab 2018. aasta suurüllatus?

Euroalal ootame pigem inflatsiooni järkjärgulist kiirenemist kogu aasta jooksul kui äkilist järsku tõusu. Juba leidub märke inflatsiooni kiirenemisest, ehkki see trend pole veel eriti tugev. Palgakasv on endiselt mõõdukas. Ent aina rohkem kurdetakse tööjõupuuduse üle. Varem või hiljem hakkab see peegelduma ka palkades.

Kas teie arvates on risk, et inflatsioon ületab ootusi, praegu suurem riskist, et see jääb prognoositule alla?

Raske öelda. Risk, et inflatsioon kujuneb prognoositust suuremaks, on kindlasti olemas. Surve hinnatõusuks on suurenemas ja on keeruline ennustada, millal selle mõju valla pääseb. Kõige rohkem muretsetakse muidugi järsu palga- ja hinnatõusu pärast. Muutused võivad olla mittelineaarsed. Siis tuleks meil poliitikat väga kiiresti kohandada. Sellepärast peame olema valvsad. Aga muidugi on ka võimalus, et kammitsevate tegurite mõju püsib praegu nii tugev, et isegi inflatsiooni stabiilne kiirenemine jääb tulemata.

Detsembriks prognoositi alusinflatsiooni (mis ei hõlma energia ja toidu hindu) tõusu, kuid see püsis 0,9% juures. Kas pettumus on suur?

Kuuandmed ei ole meie jaoks otsustavad. Me ei lase end sellest häirida. Kui aga hinnasurve, ütleme, kolme-nelja kuu jooksul märgatavalt ei suureneks, siis see valmistaks küll pettumuse. Kui aga näeksime rohkem tõendeid hinnasurve märkimisväärse tõusu kohta, võimaldaks see rahapoliitika ekspansiivsust veelgi vähendada.

EKP president Mario Draghi on hiljuti kinnitanud, et EKP nõukogus usutakse üha enam, et inflatsioon on püsivalt liikumas eesmärgi (inflatsioon alla 2%, kuid selle lähedal) poole. Kas detsembri andmed on selles hinnangus midagi muutnud?

Mitte eriti. Kasvav usk inflatsioonieesmärgi saavutamisse põhineb esmajoones reaalmajanduse jõudsal arengul. Kindlustunne on praegu 18 aasta kõrgeim. Majandus kasvab üha enamates riikides ja sektorites. Euroalal on olukord isegi parem kui paljudes muudes piirkondades. Nüüdseks on möödas ka deflatsioonioht, mis oli paljude silmis varaostukava peamine õigustus. Ja lõpuks on paranemas ka inflatsiooniootused. Inflatsioon ei ole veel jõudnud sinna, kus sooviksime seda näha – aga kõik muu on väga hästi.

Kindlustunne majanduses on jõudnud tasemele, kus Euroopa Keskpank (EKP) on varasemate tsüklite ajal intressimäärasid tõstnud. EKP nõukogu seevastu isegi pikendas kvantitatiivse lõdvendamise programmi kuni 2018. aasta septembri lõpuni, vähendades küll igakuist ostude mahtu.

Kui vaataksime ainult majanduse olukorda ja lähtuksime sellest, vähendaksime oma rahapoliitilist tuge kindlasti rohkemgi. Siis ei oleks ka intressimäärad sellised, nagu need praegu on. Aga kui vaatame ka inflatsiooni, tuleb öelda, et me pole oma eesmärki veel saavutanud. Nii et neid häid ja halbu külgi sünteesides peame õigeks üldjoontes leebet rahapoliitikat. Mõned EKP nõukogu liikmed leiavad, et see võiks olla veidi vähem leebe, ja mõned, et see võiks olla veidi leebemgi. Ent mitte keegi ei leia, et peaksime tegema palju vähem või palju rohkem.

Aga kas EKP ei ole rahapoliitika karmistamisega juba hiljaks jäänud?

Kokkuvõttes on meie rahapoliitiline kurss üldiselt sobiv. Nii intressimäärade tase kui ka varaostude maht on asjakohane. Unustada ei tohi ka seda, et vähendasime alles jaanuaris igakuiste ostude mahtu poole peale. Nüüd tuleb meil vaadata, kuidas see toimib, ja mitte seda kohe jälle kahtluse alla seada. Muuta on vaja aga sõnumit, mida edastame. See on väga tähtis osa leebest rahapoliitikast. Nüüd tuleb meil pingsalt mõelda ja arutleda selle üle, kuidas oma sõnumit tasapisi muutma hakata. Olemegi seda juba paljuski teinud – see, milliste sõnadega  me oma otsustest praegu teatame, erineb aastatagusest ajast.

Kaks põhilist asja, mis pole muutunud, on ühepoolne lubadus teha kriisiolukorras rohkem ehk nn lõdvendamisvalmidus (ingl easing bias) ning otsene seos netovaraostude ja 2% eesmärgi vahel.

Kindlasti on põhjust vähendada varsti meie sõnumis varaostude tähtsust, pidades silmas ka nende ostude võimalikku lõpetamist. Lõdvendamisvalmiduse põhjused peituvad varasemas: kui me varaostude kuumahtu esimest korda vähendasime, 80 miljardilt 60 miljardile eurole, tahtsime kinnitada, et oleme pigem valmis tegema rohkem kui veelgi vähem. Aga asjaolu, et mõnd võimalust ei mainita, ei tähenda veel, et see oleks päevakorralt täiesti maas.

Kas see tähendab, et ühepoolsele lubadusele vaatamata on EKP nõukogul piisavalt paindlikud võimalused vajaduse korral rahapoliitikat kiiremini karmistada?

Oleme oma otsustes alati vabad ja paindlikud. Kui asjad läheksid täiesti teistmoodi kui oodatud, oleks imelik, kui me ei reageeriks. See kehtib mõlemasuunaliste muutuste kohta. Väga tähtis on mõista, et räägime alati kavatsustest, mitte lubadustest. Meie eelkommunikatsioon ei tähenda jäigalt siduvate kohustuste võtmist.

Kas piisab sellest, kui sõnumit kohandada suvel?

Ütleksin, et oleks parem, kui seda tehtaks enne suve.

Kui majanduskasv ja inflatsioon liigub ootuste kohaselt, kas kvantitatiivse lõdvendamise programmi pikendamine 2017. aasta oktoobris jääb viimaseks?

Vara veel ennustada. Nagu ütlesin, on reaalmajanduse näitajad praegu oodatust tugevamadki, kuid inflatsioon jääb mõningal määral ootustele alla. Kui aga majanduskasv ja inflatsioon kulgevad enam-vähem nii, nagu prognoositud, oleks kindlasti mõeldav ja ka kohane varaostud pärast septembrit lõpetada. Miks ka mitte? Prognoosi järgi tõuseb inflatsioon 2020. aasta teises pooles 1,8%ni. Samuti ei tohiks unustada, et mida paremini majandusel läheb, seda stimuleerivamaks muutub leebe rahapoliitika mõju. Kui euroala majandusel läheb nii hästi nagu praegu, tuleks rahapoliitilist tuge järjest vähendama hakata.

Ja kui see nii läheb, kas oste tuleks siis hakata koomale tõmbama järk-järgult või on võimalik need ühekorraga 30 miljardi euro pealt nulli viia?

Oleme igakuiste varaostude mahtu vähendanud kahe suure sammuna, 80 miljardilt eurolt 60 miljardile ja nüüd 30 miljardile eurole. Need olid suured muutused. See ei põhjustanud turgudel suuri häireid, mis mõjub väga julgustavalt. See viimane samm nullini ei ole enam väga raske. Selleks pole vaja teha erilist peenhäälestust. Usun, et saame probleemideta ostud ühekorraga täielikult lõpetada. Võrreldes sellega, et keskpanga bilansis on võlakirju ligikaudu 2,5 triljoni euro väärtuses, ei muudaks ostumahu järjekordne mõnekuuline vähendamine suurt midagi.

Euro on viimasel ajal jälle kallinenud. Kas euro kallinemise tõttu võib kvantitatiivse lõdvendamise lõpp jälle edasi lükkuda?

Euro tugevus tuleneb esmajoones euromajanduse tugevusest. See on hea ka inflatsiooni seisukohast. Mida tugevam on majanduskasv, seda varem peaks inflatsioon hakkama kiirenema. Teisalt võib euro kallinemine inflatsiooni pidurdada. Ent need mõjud peaks teineteist enam-vähem tasakaalustama. Seni pole euro kallinemine inflatsiooni väljavaadet ohustanud ning ei pane meid oma seisukohta muutma. Seda ei maksa üle dramatiseerida.

Olete hoiatanud, et ülileebest rahapoliitikast väljumisega ei tohiks liiga kaua oodata. Mis teile eriti muret teeb?

Ohtlik oleks see, kui me õige hetke mööda laseks ja inflatsioon liiga kiirelt tõusma hakkaks, sest siis tuleks meil hiljem rahapoliitilist tuge väga kiiresti ja järsult vähendada, et see jälle kontrolli alla saada. See on minu suurim mure. See võiks põhjustada probleeme pankadele ja kogu majandusele ning viia varade järsema ümberhindamiseni. Õigeaegne ja järkjärguline väljumine on palju parem. Seetõttu ei meeldi mulle, kui manitsetakse liigsele ettevaatlikkusele. See võib tunduda mõistlik ja loomulik, kuid näitab tegelikult ettevaatamatust.

EKP nõukogu kaalub intressimäärade tõstmist alles “tükk aega” pärast varaostude lõppu – nn. meetmete järjestust (ingl sequencing). USAs kulus kvantitatiivse lõdvendamise lõpetamisest esimese intressitõusuni 14 kuud. Euroalale üle kantuna tähendaks see, et isegi kui varaostud lõpetataks kohe pärast 2018. aasta septembrit, hakkaksid intressimäärad tõusma alles 2019. aasta lõpus. Kas selleks ajaks poleks õige hetk juba möödas?

Seni pole me nõukogus veel täpselt määratlenud, mida “tükk aega” siin tähendab. Kolleegide arvamused selle kohta võivad lahkneda. Aga edaspidi tuleb meil selle küsimusega tegeleda. Samas oleks vale seda aega määratleda konkreetselt X arvu kuudena. See oleks meie jaoks liiga siduv ja piirav. Meetmete kokkulepitud järjestus on siiski äärmiselt tähtis, kuna see vähendab ebakindlust.

USA Föderaalreserv rakendas järjestamist ka nii, et enne kui asuti aktiivselt keskpanga bilanssi vähendama, tõsteti paar korda rahapoliitilisi intressimäärasid. Kas ka EKP võtab sellest eeskuju?

Me pole tulevaste aastate täpsetes üksikasjades veel lõplikult kokku leppinud. Selleks on veel liiga vara. Mulle tundub siiski mõistlik USA keskpangast eeskuju võtta ja enne bilansi vähendamisega alustamist paar korda rahapoliitilisi intressimäärasid tõsta. Mulle näib, et ka meie praegusest sõnumist nähtub, et tähtaeguvate võlakirjade taasinvesteerimine kestab kauem kui aeg, mille jooksul rahapoliitilised intressimäärad jäävad muutmata.

Netovaraoste on vähendatud poole võrra, 30 miljardi euroni kuus. Kahanemine toimub peamiselt riigivõlakirjade ostu arvelt, nii et erasektori võlakirjade suhteline osakaal suureneb. Eelistate ettevõtete võlakirjade ostu riigivõlakirjadele. Miks?

Esiteks sõltub ju lõpuks kõik sellest, mida turg müüb – see on kõige tähtsam. Mis puutub teie küsimusse, siis igasuguse rahapoliitikaga kaasnevad alati riskid ja negatiivsed kõrvalmõjud. Minu kui keskpankuri jaoks on kõige tähtsam see, et poliitika oleks mõjus. Leian, et parem on raha ettevõtetesse ja reaalmajandusse suunata selliste ostudega otse kui kaudselt riigivõlakirjade ostu kaudu. Kardan ka, et riike kahjustavad negatiivsed mõjud palju tõsisemalt kui ettevõtteid. Valitsuste “zombistumine” paneb mind rohkem muretsema kui ettevõtete “zombistumine”.

Mida te sellega täpsemalt mõtlete?

Kuna nii ettevõtted kui ka pangad valmistuvad pidevalt intressitaseme muutusteks, on nad varmamalt nõus võtma ebamugavaid meetmeid ja saavad sellega paremini hakkama. Riike takistavad selles poliitilised tsüklid. Paljud valitsused ei ole endale täiel määral teadvustanud, et praegused madalad intressikulud tulenevad ka rahapoliitikast ning et see olukord ei jää kestma. Seni pole nad madalatest intressimääradest tekkinud leevendust ära kasutanud ja riigivõla suhtarvud on liiga suured. Riigivõla suhe SKPsse on euroalal keskmiselt 90% ümber. Paljud riigid pole intressimäärade tõusuks valmis. Kui need uuesti tõusma hakkavad, võib ärkamine olla karm.

Just seepärast öeldaksegi vahel, et EKP ei saa enam kunagi intressimäärasid tõsta, sest see võib eurokriisi tagasi tuua.

Me ei saa oma poliitika elluviimisel lähtuda üksikutest riikidest. Sellest tuleb kõigil aru saada. Meil tuleb selles küsimuses jõudu näidata. Mõne riigi jaoks oleks intressimäärade tõstmine kindlasti tõsine proovikivi. Ent me ei saa seda arvestada – meie mandaat on kaitsta hinnastabiilsust.

Kuidas hindate poliitilist olukorda üldiselt? Kataloonia kriis, Saksamaa raskused valitsuse moodustamisel, Itaalia valimisi ümbritsev ebakindlus – kas see kõik võib euroala majanduse ohtu seada?

Sellised ohud on meid juba mõnda aega varitsenud. Brexit, Hollandi ja Prantsusmaa valimised – alati öeldi, et kui see asi läbi saab, on kõik hästi. Ja siis terendusid silmapiiril alati uued ohud. Meie kui keskpanga jaoks on need osa üldisest pildist. Kuid tahaksin jälle öelda, et me ei saa oma poliitiliste meetmetega reageerida üksikute riikide poliitilisele olukorrale ja me ei tee seda. Hea on see, et praegu on euroala majandus palju vastupidavam ja suudab šokke taluda paremini kui aastate eest. Praegu suudab majandus mõningased poliitilised rahutused välja kannatada ilma, et sellest suuremat kahju tõuseks.

Viimasel ajal kõlab järjest sagedamini hoiatusi, et maailm võib olla juba liikumas järgmise finantskriisi poole, mis oleks osalt ka keskpankade rahatulva tagajärg. Kas teie näete sellist ohtu?

Hinnatõus mõne majanduspiirkonna aktsiaturgudel on üllatav. Mida kõrgemalt lendad, seda suurem on kukkumisoht. Ent seda, kas aktsiahinnad on juba kaotanud seose majanduse põhinäitajatega, ei julge ma arvata. Olukorras, kus intressimäärad on väga madalad, pole kuigi üllatav, et näiteks aktsiahinnad on väga kõrged. Euroalal tervikuna ei näe me praegu suuri liialdusi ega moonutusi. Kuid selge on ka see, et aja jooksul mullistumisoht suureneb ja EKP peab olema väga valvas.

Kas turuosalised loodavad liiga palju leebe rahapoliitika jätkumisele?

Aasta eest tegi see mulle rohkem muret. Praegu on paljud keskpangad liikumas normaliseerumise suunas. Nii ka meie EKPs – ükskõik kas seda nimetada siis normaliseerumiseks või rekalibreerimiseks. Aktsiahinnad on sellele vaatamata tõusuteel. Nii et järelikult mõjutavad seda ka muud tegurid kui keskpangad.

Kas teid paneb muretsema bitcoin’i ja muude krüptovaluutade väärtuse kiire tõus – kas see võib ohustada finantsstabiilsust?

See, mis praegu krüptovaluutade maailmas toimub, on täielik hullus. See on tõeline mull – mull, mis võib osutuda veelgi hullemaks kui Hollandi tulbimaania 17. sajandil. Krüptovaluuta olemuslik väärtus on isegi väiksem kui tulbil. Praegu ma siiski ei võta seda ohuna finantsstabiilsusele. Mahud on liiga väikesed. Kui need järsult suurenevad ja hakatakse võtma suuri laene, et selliseid varasid tohutul hulgal kokku osta, siis võib see finantsstabiilsust ohustada. Praegu on see investorite ja tarbijate probleem. Mõned teenivad sellega tõenäoliselt kõvasti raha. Kuid paljud tõenäoliselt ka kaotavad kõvasti.

Ka Eestis on sellistest asjadest juttu olnud – pean silmas estcoin’i.

Kahjuks tulid valitsusasutustelt mõned eksitavad sõnumid ja kommentaarid. Ütlen otse, et ei valitsus ega ka meie kui keskpank ei kaalu krüptoraha kasutuselevõttu. Meie raha on euro ja see on hea raha. Kui kogu see mull lõhkeb, vaibub ka see arutelu. Me ei tee midagi sellist, mille pärast keegi peaks muretsema.

Ja lõpetuseks veel mõni sõna EKPst. Teid peetakse nõukogus karmima suuna toetajaks ehk pistrikuks. Kas rõõmustaksite, kui 2019. aastal saaks Draghi asemel EKP presidendiks teine sama suuna esindaja – Bundesbanki president Jens Weidmann?

Alati on meeldiv, kui sind ümbritsevad inimesed, kelle maailmavaade sinu omaga sarnaneb – see on ainult inimlik. Minu isiklikust seisukohast oleks see rõõmustav. Ent lõppude lõpuks pole see minu otsustada. Otsustavama tähtsusega on hoopis see, et peatselt on toimumas arvukalt muutusi. On väga oluline, et need viidaks ellu aegsasti ning et meil oleks häid, võimekaid ja poliitiliselt sõltumatuid eksperte.

Kas arvate, et president Weidmanni juhtimisel oleks EKP viimaste aastate poliitika olnud teistsugune?

Nõukogus istub laua taga 25 inimest ja enamik otsustest tehakse konsensuslikult. Rahapoliitika ei ole ühemeheetendus. Aga muidugi määrab president üldise tonaalsuse – ja sellel on suur mõju.


Intervjueeris Mark Schrörs.

Avaldatud: 
15.01.2018
Väljaanne: 
Börsen-Zeitung