Ebaotstarbekas lisaeelarve

Andres Sutt
Eesti Panga asepresident

Meie majanduspoliitika põhiülesanne on luua eeldused majanduskasvu jätkumiseks
Koondpilt Eesti majanduse arenguvõimalustest 2002. aasta keskel hakkab selginema. See võimaldab teha esimese ettevaate ka aasta teise poolde. Paraku ei ole tulevikupilt kaugeltki üheselt optimistlik. Eesti Pank rõhutas juba kevadel, et Eesti majandusel tuleb 2002.aasta jooksul arvestada kahe olulise riskifaktoriga.

Neist esimene on sisenõudluse liiga kiire kasv ehk võimalus, et tarbimise ning tarbimisvajaduste katmiseks tehtud investeeringute kasvutempo jääb ka edaspidi aasta esimese poole tasemele või isegi kiireneb.

Teine 2002. aasta riskifaktor on meie eksporditurgude ja -tööstuste käekäik - Euroopa Liidu majanduskasv ja sisenõudlus, sh tehnoloogiasektori tulemused jäävad suure tõenäosusega alla aasta alguses prognoositule; maailmamajanduse kasvu taastumine on olnud oodatust aeglasem.

Küsitavad kasvutempod
Praeguseks on need ohutegurid osaliselt juba mõju avaldama hakanud. Seda kinnitab sisetarbimisele suunatud suletud sektori laenujäägi tugev kasv. Samuti on tööstustoodangu kasvutempo jätkuvalt aeglane ja eksport (ilma allhanketa) suurenes aasta esimesel poolel kõigest 11 protsenti.

Seega, kui Eesti sisenõudlus on ka aasta teisel poolel tõenäoliselt tugev, siis ekspordi ja tööstustoodangu kiire kasvutempo taastumine on küsitav.

Majandusele on sel kõigel kolm vahetut tagajärge. Kõigepealt, kui liiga palju investeeringuid tehakse siseturule suunatud harudesse ning ekspordisektorisse (tööstusesse) läheb sellevõrra vähem, kahaneb majanduse üldine efektiivsus. Tootlikkuse kasvutempo ongi selle aasta teisel poolel järsult aeglustunud. Samal ajal ulatub palga reaalkasv endiselt 7,6 protsendini (eriti kiire oli kasv siseturule suunatud suletud sektoris).

Sisenõudluse kiire kasvu jätkudes paisub jooksevkonto defitsiit suuremaks kui prognoositud 7% SKPst. See omakorda suurendab tõenäosust, et otseinvesteeringute kõrval tuleb üha rohkem kasutada välismaist laenuraha ning majanduse haavatavus suureneb.

Kolmas tulemus on eelarve tulude oodatust parem laekumine, kuid ajutiste tegurite arvel - käibemaksu laekumist suurendab impordi kasv (impordilt võetakse käibemaks) ja ekspordi aeglustumine (sest eksporditud kaubalt tagastatakse käibemaks). Eelarvetulude hea laekumine ei pruugi sellises olukorras olla majanduse tugevuse märk, vaid ka ohusignaal.

Samas on märke, et maksulaekumiste kasv on pidurdumas - käibemaksu aastakasv ulatus I kvartalis tervikuna üle 30%, juunis aga vaid 5 protsendini.

Majanduspoliitiliselt on võtmeküsimus see, kuidas praegune olukord mõjutab Eesti majanduse kogutoodangut lähemas tulevikus.

1997.ja 1998. aastaga praegust olukorda otseselt võrrelda siiski ei saa. Eesti majandus on täna kindlasti tugevam. Samuti on tugevam pangandussüsteem.Arvestades majanduse senist küllaltki stabiilset arengut ja oodatavat ELi liikmestaatust, ei ole eriti tõenäoline ka välisinvesteeringute järsk vähenemine.

Aasta kasvunumber tervikuna jääb tõenäoliselt meie prognoositud 4,2 protsendi lähedale ning inflatsioonitempo on kontrolli all. Ka eelarve oli esimesel poolaastal ülejäägiga.

Küll aga tuleb meie majanduse riske hinnates vaadata aasta-paar kaugemale, eelkõige ELiga ühinemisele vahetult eelnevatele ja järgnevatele aastatele. Ja selles perspektiivis on potentsiaalsed probleemid palju suuremad.

Kui kodumaine nõudlus kasvab jätkuvalt kiiremini kui ekspordisektor, võib eelolevatel aastatel üha rohkem investeeringuid suunduda siseturul tegutsevatesse majandusharudesse. Seda võimendab ELiga ühinemise järgselt struktuurifondide kaudu laekuvate summade kasv ja suure tõenäosusega ka suurenev erakapitali sissevool.

Kui sellele ei kaasne Eesti majanduse üldise tootlikkuse kasv 4-5 protsendini aastas, pole tulemuseks mitte kogutoodangu pidev tõus, vaid ajutine buum. Siis pidurdub järsult kapitali sissevool ja pangalaenude andmine ning oodatud 6-protsendilise kasvu asemel stagneerub majandus tunduvalt madalamal tasemel.

Selline stsenaarium kahandab ka oluliselt Eesti tööstuse konkurentsivõimet ja vähendab valmisolekut kasutada ELi majandustsükli tõusufaasi ekspordi suurendamiseks.

Ülejääk tuleb säästa 
Seega on meie majanduspoliitika põhiülesanne vältida kiiret buumi ja sellele järgnevat stagnatsiooni ning luua eeldused 5-6-protsendilise majanduskasvu jätkumiseks. Selleks on tarvis eelkõige luua eeldused reformide jätkamiseks tööturul, energeetikasektoris, avaliku halduse korraldamisel ja mujal. Mahukamad reformid jäävad tõenäoliselt ootama järgmise aasta teist poolt.

Praegu on võtmeküsimuseks, kuidas vältida lähiajal kõige kriitilisemaid riske - jooksevkonto puudujäägi kasvu ja eelarve defitsiiti, mis võib tuua aasta-kahe pärast kaasa majanduse valuliku kohanemise uue olukorraga.

Lähiperspektiivis suurendab sisenõudlust eelkõige uute pangalaenude ja liisingu mahu kiire suurenemine ning riigieelarve kulude kasv. Nii pankade kui eelarve vahendusel suunatakse raha 2002. aastal Eestis eelkõige ehitusse ja muudesse kodumaisele turule suunatud sektoritesse - seega harudesse, mis vahetult Eesti ekspordipotentsiaali ei suurenda.

Eesti praegune majandusolukord ei nõua majanduse turgutamist täiendavate eelarvekulutuste näol. Pigem oleks see ebaotstarbekas. Võimaliku teise lisaeelarve küsimus vajab seetõttu eriti põhjalikku läbikaalumist.

Ühelt poolt räägivad lisaeelarve vastu mõningad ülekuumenemisele viitavad märgid tänases majanduspildis, mida täiendavad eelarvest tehtavad rahasüstid võimendada võiksid.

Teisalt tuleb arvestada sedagi, et aasta teisel poolel võib eelarvetulude laekumine esimesest poolaastast oluliselt erineda. Võimalik ülejääk oleks otstarbekas aasta lõpus säästa.

Valitsuse suurenev säästmine pidurdaks ka jooksevkonto puudujäägi kasvu. Samuti annaks see vabamad käed järgmise aasta eelarve koostamisel. 2003.aastaks prognoositud 5,7-protsendilise majanduskasvu juures on eelarve tasakaalu järgimine igati otstarbekas poliitika.

Avaldatud: 
30.07.2002
Väljaanne: 
Postimees