Edukusega kaasnevad ohud on ületatavad

Kogunõudluse otseseks alandamiseks on majanduspoliitikal klassikaliselt kaks vahendit: eelarvepoliitika ja rahapoliitika. Kuigi avatud väikeriikides ei pruugi kumbki neist enam kauakestvat mõju omada, ei tohiks makromajanduspoliitika osa lühiajalise korrektsiooniabinõuna alahinnata. Lisaks võivad näiteks eelarvepoliitiliste sammudega kaasneda ka mõned positiivsed struktuursed nihked tagavarade tekkimise näol.

Eelarvepoliitika võimalused

Eesti oludes on rahapoliitika suvakohasus välistatud. Näiteks pole sellest abi, kui Eesti Pank hakkab võlakirjade müümise teel kogunõudluse piiramise eesmärgil majandusest raha ära tõmbama. Lisaks suurele otsesele kahjumile tooks see kaasa täiendava välisraha sissevoolu. Intressitaseme suurenev ebastabiilsus muudaks majanduskeskkonna ettevõtjavaenulikumaks ja riskantsemaks. Meie viimase aja avalikus keskustelus esinenud ettekujutused Eesti Panga suurest ja valitsuse väikesest üldmajanduslikust rollist ei pea paika. Kohati omalaadse imerohuna kujutatud abinõud pangandus- ja finantssüsteemi tugevdamiseks pole otseselt kasutatavad makromajandusliku stabiliseerumise vahenditena - ja nendega ei saa sel kujul ka välisinvestorit veenda. Otse vastupidi, tugevnev finantssüsteem võib anda täiendava stiimuli majandusolukorda ülehindava väliskapitali sissevooluks.

Nii tulebki meie kõigi pilgud ja toetus suunata eelarvepoliitika võimalustele. Avaliku sektori tulude ülejääk vähendaks otseselt puudujääki majanduses tervikuna. Kogunõudlus väheneks, kui riik ei suunaks kõiki maksudest ja riigivara müügist saadud sissetulekuid kohe ringlusesse tagasi. Et avaliku sektori kulutused moodustavad Eesti majanduse kogutoodangust ligi 40 protsenti, ei tohiks paari protsendi kokkuhoidmine olla raskete tagajärgedega aktsioon.

Ülejäägiga eelarve on poliitiliselt raske otsus. Kuid peaksime endale tunnistama, et parem lahendus puudub. On väga oluline, et Eesti ühiskond pakuks poliitikutele otsuse tegemisel võimalikult laiapinnalist toetust.

Vastutust riigi majanduspoliitika õnnestumise või ebaõnnestumise eest tuleb kanda meil kõigil - oleme kõik valijad. Kuid eriti masendav on kuulda süüdimatut lahmimist stiilis - mis sellest, kui väliskapital hakkabki välja voolama, seda on niigi palju. Mis siis juhtub, peaks olema selge paljude maailma riikide kurbadest ja kogemustest. Väliskrediidiliinide lõpetamine võib meie pangandust halvata sedavõrd, et enamikul ettevõtetel pole sealt enam aastaid lootust laenu saada. Börsiindeksi langemine poole võrra võib alles investoristaatust kogenud üldsuse pikemaks ajaks finantsturgudest eemale peletada. Kõik viitab sellele, et hetkeline usalduse kadumine võib tuua kaasa väga pikaajalisi tagajärgi kogu majandusele.

Enam selget silmavaadet ootaks ka pankadelt. Pangad kui välisraha sissevoolu olulised vahendajad satuksid võimalike välisšokkide tagajärjel esimesena löögi alla. Seetõttu tuleks neil praeguse eufooria asemel eelistada konservatiivsemat lähenemist. Samas on näiteks Riigikassa töö tehniliste aspektide suhteliselt ettevalmistamatu kriitika tegelikkuses kahtluse alla seadnud avaliku sektori ülejäägi idee tervikuna. Eesti panganduse senine ilmselge edukus on sõltunud suhteliselt ettevõtjasõbralikuna säilitatud majanduskeskkonnast ning väheinterventsionistlikust majanduspoliitikast koos seda toetava , tõsiolusid arvestava ühiskondliku arvamuse püsimisega. Pangajuhtide endi andekusest saab rääkida ainult niivõrd, kuivõrd nad on osanud kasutada soodsa keskkonna pakutavaid võimalusi.

Kahetsusväärne on, et Rahvusvahelise Valuutafondi tegelikke eesmärke ja rolli ähmastades on temast avalikkusele püütud luua kujutlust kui Eesti iseolemise ahistajast. Sõltumata sellest, kas Eestis seda soovitakse või mitte, tunneb IMF muret rahvusvaheliste finantsturgudega suhteliselt hästi integreerunud Eestist lähtuvate võimalike ohtude pärast, mis võivad tuua kaasa usalduse vähenemise üleminekumajandustes tervikuna.

Vajame tagavarasid

Eelarve ülejäägist kogunevatel reservidel on tähtis osa ka tulevase heaolu kindlustamisel. Eesti majandus on taasiseseisvumisest alates olnud tõusuteel. Siit võib sugeneda mulje, et turumajandus just selline ongi. Kuigi Eestil on head eeldused majanduskasvu pikemaaegseks jätkumiseks, pole välistatud, et näiteks välisusalduse kadumise tagajärjel võib seisak või tagasilöök saabuda märksa varem, kui keegi seda oodata oskaks. Enamasti on nii, et majanduslanguse tingimustes nõuavad suurenevad toetusrahad ja vajalikud struktuursed ümberkorraldused riiklike kulutuste kasvu. Maksude tõstmine ajal, mil majandusel niigi halvasti läheb, pole just meeldiv lahendus.

Hiljutises Euroopa Komisjoni arvamuses Eesti liitumisvalmiduse kohta on üsna teravalt käsitletud maksebilansi jooksevkonto defitsiidist tulenevat Eesti makromajanduslikku haprust. Just selle probleemi lahendamiseks võetavad meetmed võivad saada proovikiviks Eesti majanduspoliitilise küpsuse hindamisel ja määrata, milliseks kujuneb euroliidu otsus läbirääkimiste alustamisest.

I osa

Artikkel ilmus 19.septembri Eesti Päevalehes
Artikli esimene osa ilmus 18.septembri Eesti Päevalehes

Avaldatud: 
19.09.1997
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht