Eesti majandus ei vaja eelarvepoliitilist stiimulit

Ardo Hansson
Ardo Hansson
Eesti Panga president

Sel nädalal toimub Washingtonis Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) aastakoosolek, kus arutelu keskmes on maailmamajanduse olukord, peamised kiiremat arengut takistavad kitsaskohad ja majanduspoliitilised soovitused nende kõrvaldamiseks.

Nende arutelude aktuaalsust meie jaoks suurendab asjaolu, et nii maailmamajanduse kui ka Eesti arengu kitsaskohad on osaliselt kattuvad. Sarnaselt maailmamajandusele iseloomustab ka Eestit tootlikkuse kasvu aeglustumine. Samas on ka olulisi erinevusi. Paljudes arenenud riikides on probleemiks ebapiisav nõudlus, mis avaldub kõrges tööpuuduses ja varasemast väiksemas hõives. See on terav probleem mitmes euroala riigis, kus töötus on märksa suurem kui enne üleilmset majandus- ja finantskriisi.  Sellises olukorras soovitab IMF majandust elavdada eelarvepoliitika abil.

Eestis on aga olukord erinev – meie tööhõive määr on viimase kahekümne aasta kõrgeimal tasemel ning ka töötus on suhteliselt väike. Seetõttu puudub Eestis praegu selge vajadus elavdada majandust eelarvepoliitika abil. Valitsuse kulutuste suurendamine olukorras, kus palkade kasv on üsna kiire ning tootlikkuse kasv palgakasvust aeglasem, võib tekitada meie majandusele tarbetuid lisapingeid. Majanduse konkurentsivõime seisukohalt on tähtis, et tootlikkuse ja palga kasv käiksid käsikäes. Seetõttu võib nõudluse suurendamine hetkel, kus see peamiselt kiirendab palgakasvu, ohustada meie konkurentsivõimet ja seeläbi elatustaseme tõusu.

Majanduspoliitika analüüsijatele nagu IMF on soovituste andmine euroala kui terviku jaoks keeruline. Sarnaselt Eestile on euroalas veel riike, kus töötuse tase on madal ja hõivemäär kõrge. Suurtest riikidest on hea näide Saksamaa, kus lisaks tööturu heale seisule kasvavad jõudsalt ka kinnisvarahinnad, mis annab tunnistust tugevast majandusseisust. Samas on rohkem euroala riike, kus majanduse elavdamine oleks mõistlik – nendes maades on töötus suur, hõive vähenenud, palgakasv olematu ja majanduskasv kesine. 

Olukorra muudab aga keeruliseks tõik, et kehvemas majandusseisus olevate euroala riikide riigivõlg on enamasti väga suur. See seab piirid  majanduse elavdamisele eelarvepoliitika abil: valitsuse kulutuste suurendamine või maksumäärade alandamine võib kergelt tekitada laenuandjates hirmu, et need riigid ei suuda oma võlga tagasi maksta. Seetõttu võivad sellised majanduse elavdamise katsed mõjuda soovitule hoopis vastupidiselt.

Taolise dilemma lahendamiseks on selgelt erinevad vaated. Näiteks IMF-i endise peaökonomisti Olivier Blanchard’i soovitus on ühene: euroala majanduse elavdamiseks peab Saksamaa oma majandust eelarvepoliitika abil veelgi tagant tõukama ja aktsepteerima seda, et see võib kaasa tuua Saksa majanduse ülekuumenemise.  Blanchard’i hinnangul on see risk vajalik ohverdus raskemas seisus olevate euroala riikide olukorra (kaudseks) leevendamiseks.

IMF-i soovitused euroala majanduse elavdamiseks on mitmekülgsemad. Esiteks soovitatakse euroala riikidel põhjalikult läbi mõelda, millised muutused parandaksid majanduse pikemaajalist kasvuvõimekust ning seejärel need muutused ka võimalikult kiirelt ellu viia. Muutuste all peetakse tavaliselt silmas turgude toimimise parandamist, infrastruktuuri uuendamist, uurimus- ja arendustegevuse toetamist või haridus- ja tervishoiusüsteemi tõhustamist. Teiseks soovitatakse tugevdada Euroopa Liidus kokkulepitud eelarvereeglite järgimist ja jõustamist, kuna lisaks kõigele muule aitab kokkulepetest kinnipidamine suurendada paremas majandusolukorras olevate riikide abivalmidust kehvemas seisus riikides suhtes. Siiski soovitab ka IMF väiksema riigivõla ja väiksema eelarvepuudujäägiga riikidel majandust eelarvepoliitika abil turgutada. Seejuures tekitab aga päris palju ebaselgust see, kui palju peaksid need riigid silmas pidama oma majanduse hetkeseisu ja kui palju euroala kui terviku vajadusi.

Eelnev arutelu keskendus sellistele küsimustele, nagu milline on täpselt euroala riikide endi vastutus ja milline on euroala kui terviku vastutus konkreetsete riikide majanduse hea käekäigu eest. Euroala loomisel pöörati sellele küsimusele palju tähelepanu ning lihtsustatult oli vastus järgmine. Euroala rahapoliitika pidi hea seisma euroala majanduse kui terviku eest. Kuna riikide majandusolukord on alati mõnevõrra erinev, siis võib aeg-ajalt juhtuda, et mõne riigi jaoks on ühine, tervet euroala silmas pidav rahapoliitika kas liiga leebe või liiga karm. Eelarvepoliitika aitabki selliseid ebakõlasid vältida. Nendes riikides, kus ühtne rahapoliitika on liiga karm, võib rakendada majandust elavdavat eelarvepoliitikat, ning nendes maades, kus ühtne rahapoliitika on liiga leebe, väärib kaalumist majandust jahutav eelarvepoliitika. Rõhutamaks iga euroala riigi vastutust oma riigi majanduse eest lepiti kokku ka põhimõttes, et euroala riigid ei vastuta teise riigi valitsuse maksevõime eest (nn ’no bail-out clause’). Et vältida liigset ülejõu elamist headel aegadel ja rõhutada iga riigi individuaalset vastutust lepiti kokku ka ühistes eelarvereeglites.

Viimased aastad on selgelt näidanud, et nendes raamides ei ole hakkama saadud. Selleks on erinevaid põhjuseid: ülejõu elamine headel aegadel, võimetus ette näha finantskriisiga kaasnevaid väga suuri eelarvekulusid ja suutmatus adekvaatselt hinnata majanduse kohandumise keerukust rahaliidus. See on viinud olukorrani, et riikides, kus majanduse elavdamine on vajalik, ei saa seda liigsuure riigivõla tõttu teha. Seevastu maades, kus oleks võimalik majandust elavdada, pole seda oma riigi seisukohalt vaja. Eesti paigutub selles jaotuses teise riikide gruppi. 

Kokkuvõttes leian, et olukorras, kus eelarvepoliitika on jätkuvalt olulisim liikmesriigi käsutuses olev kohaliku majanduse juhtimise hoob, ei tohiks sellele panna euroala koondnäitajatest lähtuvate eesmärkide täitmise rolli. Eriti kui arvestada, et meie väiksuse tõttu oleks Eesti fiskaalstiimuli mõju raskes majandusseisus olevatele riikidele pea olematu. Samuti on raske nõustuda poliitikasoovitusega, kus parema eelarvedistsipliiniga riigid peavad euroala kui terviku olukorra parandamiseks riskima oma majanduse tasakaalust väljaviimisega.

Avaldatud: 
07.10.2016
Väljaanne: 
Postimees