Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni intervjuu

Küsitles Raimo Poom 7. augustil 2012
Avaldatud 8. augustil 2012 Eesti Päevalehes

Praegu euroalas – eriti Hispaanias ja Itaalias – toimuv paneb väga muretsema. Nende laenuintressid on kas jätkusuutmatud või selle piiri peal. Kuidas on mõeldav edasi minna: kas piisab pankade turgutamisest ESM-i või siis EFSF-i kaudu või peab ka Euroopa Keskpank (EKP) oma rolli mängima?

Olukord on jah keeruline. Ja täpselt nende asjaolude tõttu, mida te nimetasite – laenuintressid käivad seal piiri lähedal või lähevad veidi üles – on kõik tunnistanud probleemi tõsidust. Võib-olla on olukord neis riikides siiski veel suhteliselt stabiilne, kuid mahud on nende suuruse tõttu tõesti väga suured. Nii et peab kuidagi tegutsema.

Arvan, et ainus lahendus on, kui kõik osapooled panustavad. Eelkõige siis riigid ise, mis avaldub fiskaalsetes ja struktuuripoliitika reformides. Teiseks osapooleks on Euroopa institutsioonid, eelkõige EFSF-i ning tulevikus ESM-i panus. Ja kolmandaks on ka EKP-l oma roll vastavuses mandaadiga tagada hinnastabiilsust ja rahapoliitika ülekandemehhanismi toimimist. See tähendab, et rahaturud töötaksid võimalikult efektiivselt. Kui oodatakse liiga palju keskpangalt, siis asi ei toimi. Kui igaüks panustab, siis ei tule mingit imelahendust üleöö, aga saab paremale trajektoorile.

Täna hakkab riigikogu ESM-i ratifitseerimist arutama. Kas sellest ikka piisab, et Hispaania saaks oma kõige akuutsematest probleemidest üle ja ka Itaalia suhtes turud rahuneksid? Teisisõnu, kas ESM on väga vajalik või peaks ütlema, et sellest niikuinii ei piisa?

Stsenaariume võib ette kujutada väga mitmesuguseid: positiivseid, keskmisi ja väga negatiivseid. Kui need viimased peaksid vallanduma, siis võiks öeldagi, et [ESM] oleks ebapiisav. Kui me aga oletame, et kõik ikka pingutavad, siis võiks sellest piisata. Alati võib öelda, et kui kõik pakuksid meeletult suuri rahasummasid, siis justkui probleemid laheneksid, aga sellele teele ei taheta põhjendatult minna. See oleks liiga suurte riskide võtmine ja lühiajaline lahendus. Peab leidma kesktee, mis vähendaks riske, kuid ei viiks neid päris nullini.

Riigikogu hakkab arvatavasti väga palju detaile arutama. Aga ma arvan, et mingisugune selline institutsioon on kasulik. Esiteks, ressursse on vaja juurde. Globaalselt on IMF (rahvusvaheline valuutafond) olnud sarnane institutsioon. Kui tegemist on suhteliselt väikeste riikidega, siis võib IMF-i ressurssidest jätkuda. Kuid meil on kogemused näiteks Läti või Islandiga, ja isegi nende puhul IMF-i ressurssidest ei piisanud ning toodi juurde Rootsi ja Euroopa vahendid. Täiendavat raha on ilmtingimata vaja, kui tegemist on suuremate ja arenenumate riikidega.

Teine asi on tõhusus ja kiire reageerimine. Kriiside ajal võivad asjad kiiresti muutuda ja otsustada on vaja kiiresti. Mingisugune mehhanism peab selleks olema ning see on ka ESM-i sisse ehitatud. Kolmas dimensioon on see, et saaks fiskaalseid riske aktsepteeritaval tasemel hoida.

Aina enam räägitakse, et li­saks EFSF-ile ja ESM-ile peaks keskpank sekkuma. Eelmi­sel nädalal, enne EKP nõuko­gu istungit, lubas panga presi­dent Mario Draghi, et EKP teeb­ki kõik stabiilsuse tagamiseks eurotsoonis. Kas saate seleta­da, mida ta mõtles, sest pärast öeldi, et justkui nagu ei tulnud­ki midagi?

Mario Draghi toonitas mitmel korral, et kõike tehakse vasta­vuses EKP mandaadile. See viimane osa on tähtis - ei saa ikka päris kõike lubada. Oma eelmise nädala sissejuhatuses [EKP presidendi pressikon­verentsil Frankfurdis] tooni­tas ta, et kõik peavad panus­tama ja EKP roll on toetav.

Mida pank saab teha? Eel­kõige tagada hinnastabiilsust, et ei tekiks inflatsiooni ega ka deflatsiooniohtu.

Teine asi on korrastada rahaturu transmissioonimehhanismi ehk kui mõnedes riiki­des või piirkondades on raha­turu toimimine häiritud, siis teatud spetsiifilisemate meet­metega on võimalik midagi teha. See, mida me nõukogus otsustasime, polnud veel konk­reetne ettepanek, vaid suuni­sed eurosüsteemi komiteedele need asjad läbi töötada.

Ega EKP-l jäägi muud üle kui mõelda teistsugustele mee­toditele, sest intressid said kuu aja eest põhimõtteliselt nulli lastud. Samas on näha, et kas­vu see euroalas ei turguta...

Natuke ikka turgutas. See samm avaldas mõju, eriti lühiajalistele intressimääradele. Kui mõelda Eesti elanike lae­nudele, siis see koormus ju vei­di leevenes. Aga see mõjutab peaaegu kõiki riike ühtlaselt. Kui mõnedes riikides on tuge vaja rohkem kui teistes, siis sel­line üldine meede polegi selle jaoks mõeldud. Kuid kuu aja eest oli tunda majanduse aeg­lustumist ning igas riigis pole see seotud finantsturgude toi­mimisega. Eestis näeme seda niisamuti kui Saksamaal.

Kas nende spetsiifilisema­te meetmete raames räägiti ka EKP riikide võlakirjade järelturult ostmise programmi (ing­lise keeles Securiti­es Markets Program­me, SMP) taaskäivitamisest?

See programm praegu seisab ja keegi ei rääkinud selle taaskäivitamisest. Pigem oli juttu uuest prog­rammist, mis küll mõnes mõttes sar­naneks, sest tegu oleks võlakirjade järelostmisega turult. Aga nüüd komi­teed, mis seda üle vaatama asu­sid, teevad ehk ettepanekuid, kuidas seda võiks natuke tei­siti teha. Üks kindel suund, mida pakuti välja, on tingimuslikkuse element, mis pol­nud osa SMP-st. See on väga tähtis garanteerimaks, et pak­kudes selliseid võimalusi ei lee­vendaks see survet.

Põhimõtteliselt siis tähen­daks see, et EKP sekkumisostud sarnaneksid laenudega EFSF-i või ESM-i kaudu, kus abi saa­nud maadel tuleb vastutasuks seatud tingimustega leppida?

Juhul kui uus tugiostude programm kinnitatakse -mida pole veel tehtud - siis oleks vajalikuks eeltingi­museks tagatud EFSF-i või ESM-i programmi olemas­olu. Vajalik, kuid mitte pii­sav ja ainus tingimus, et EKP tugioste teeks. Päris nii see pole, et kui programm on ole­mas, siis oleksime kohustatud midagi tegema. Programmi olemasolul võime seda kaa­luda. See on natuke uuem lähenemine.

Kui vaadata, siis Iirimaa ja Portugali osas on olnud asi positiivne. Muidugi on palju veel teha, kuid seal anti teatud tingimuslikud prog­rammid, kus nad ise pingutasid, kus EKP toetas ja nad on põhja jõud­nud ning hakka­vad vaikselt turule naasma. Ma arvan, et selline lähenemi­ne on ennast tõestanud.

Kas selle uue programmi puhul on olemas ka võima­lus, et EKP võiks loobuda nn eelisinvestori staatusest en­dale soetatud võlakirjade pu­hul. SMP-d on kritiseeritud just seetõttu, et kui EKP ostis võ­lakirju, siis ta mitte ei rahus­tanud turge, vaid tekitas uut paanikat. Erainvestorid hak­kasid kartma, et kui läheb võ­la korstnasse kirjutamiseks, siis puudutab see neile jää­nud võlga, aga mitte EKP soe­tatud instrumente.

Mario Draghi ütles eelmi­sel neljapäeval ka, et üks asi, mis üle vaadatakse, on eelis-investori küsimus. Nüüd vaa­tame, kuidas see täpselt välja pakutakse. Kuid vähemalt on tunnistatud, et see on olnud probleemiks ja mingi teine lähenemine oleks parem. Kui nüüd loobuda neist garantii­dest, siis on minu seisukoht, et päris garantiideta selliseid asju teha ei saa. Kindlustun­net võib saavutada ka teiste meetmete kaudu, üks on kind­lasti tingimuslikkus.

Vahetult enne möödunud neljapäeva räägiti võimalusest, et Kreeka võib lisaks juba toi­munud erasektori käes olnud võlakirjade väärtuse mahakir­jutamisele vajada veel võlaleevendust. Arvati, et see võiks tä­hendada EKP poolt SMP raa­mes kokku ostetud võlakirjade mahakirjutamist. See omakor­da tähendaks väga konkreet­seid miinuseid Eesti Pangale, kas olete selleks valmis?

EKP nõukogus pole see tee­maks olnud.

On see tõenäoline, et see võiks teemaks tõusta?

Võib-olla mõned ajakirjandu­ses või professionaalsetes vald­kondades tahaksid sellist asja näha, teised ehk mitte. Kas see toimuks, ma ei oska öel­da. Eesti Pank kindlasti jälgib, kui palju meil selliseid inves­teeringuid on ja senise hinnan­gu põhjal me saame hakkama.

Aga samal ajal peaksime teadvustama, et need ris­kid on olemas. Kui need või muud riskid käivituksid, siis vähendaksid need meie kapi­tali. Seepärast oleme ka rõhu­tanud, et Eesti Panga piisav kapitaliseeritus on teema, mida tasub päevakorras hoi­da. Eesti Panga majandus­tulemused on olnud head, kuid me ei ela päris riskiva­bas keskkonnas. Igal pan­gal, ettevõttel, kodumajapi­damisel on mingit kapitali vaja. Ka keskpangal. Ja ris­kantses olukorras ehk isegi natuke rohkem.

EKP ei avalikusta, kui pal­ju SMP-st on Kreeka võlakirju, kuid nende andmetel on SMP tervikjääk 211,5 miljardit eurot. Väike arvutus tähendab, et Eesti Panga bilanssi kuulub sel­lest 541,1 miljoni euro eest võ­lakirju. See on väga suur raha... [Eesti Panga kapitali ja reservi­de maht oli juuli lõpu seisuga 374,2 miljonit eurot.]

Seda on palju. Kui mõelda, et kõik need võlakirjad kir­jutatakse sajaprotsendiliselt maha, siis on see suur raha. Kuid need on ikkagi jaotatud üle mitme riigi ja kui läheb­ki mingiks kaotamiseks, siis see kahjum ei saaks olla sajaprotsendine. Riskid on hajuta­tud ja enamiku stsenaariumi­de järgi peaksime siiski hak­kama saama.

Aga pärast sellist juhtumit võib keskpank vajada täienda­vat puhvrit ja seetõttu oleks vaja akumuleerida täiendavat kapitali. Nagu kommertspan­gad, kes on sellises olukorras, peavad provisioneerima.

Seepärast, kui kaalutakse neid meetmeid, siis on riskihaldamine tähtis. Samuti ei saa meeletult suurt program­mi või tulemüüri ehitada, mis ühest küljest ehk probleeme lahendaks, kuid teisalt riske veelgi suurendaks. Alati otsi­takse seega kompromisse, mis ehk võrreldes ideaaliga tun­dub väiksena, kuid riskidega kõrvutades suurena, pakkudes tasakaalu.

Avaldatud: 
08.08.2012
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht