Artiklid ja intervjuud

Küsitles Sirje Rank 6. augustil 2012
Avaldatud 8. augustil 2012 Äripäevas

Äripäeva börsitoimetaja provotseeris hiljuti, et euro on nii hädas, et Eestil on aeg kroon jälle käibele võtta.

Ma arvan, et euro jääb püsima. Uus projekt on alati seotud kasvuraskustega. Arvan, et need ületatakse ja pikemas perspektiivis kasu­tegur suureneb.

Euroga oleme rohkem integreeritud oma loo­mulikku majanduskeskkonda. Ja kroon oli väga euro sarnane.

Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi ütles, et keskpank teeb "kõik", et euro püsiks. Aga kesk­pank ei saa suurendada riikide konkurentsivõi­met, ei saa sundida investoreid ostma Hispaania võlakirju, õhust võluda majanduskasvu, ei saa isegi panku sundida keskpanga raha edasi lae­nama. Millest me räägime?

Hea, et seda meelde tuletatakse. Eelmise nädala EKP koosoleku järg­ses avalduses rõhutasime, et ka paljudel teistel osa­pooltel on oma roll. Valitsused peavad tegelema fiskaalpoliitika ja struktuurireformidega ning üle­euroopalised institutsioonid nagu EFSF ja tulevi­kus ESM oma rolli täitmisega. Kui igaüks teeb, mi­da temalt oodatakse, saame hakkama.

EKP-l on vast kaks rolli. Inflatsiooni ohjeldami­ne ja kõige tegemine, et rahaturud häirete korral toimima saada. Imeravi ei ole.

Keskpank saab aega võita, milleks?

Kõik meet­med võtavad aega. Selle aja jooksul on võimalik, et keskpank aitab likviidsuse pakkumisega pin­geid maandada, et protsessi sujuvamaks muuta.

Kui keskpank ei tegutseks, siis need meetmed võiksid viia palju suurema majanduslanguseni.

Programmiriikides nagu Iirimaa ja Portugal on juba positiivseid tulemusi. Iirimaa on vaikselt laenuturule naasnud. Ja ka see on ehk võit, et neist iga päev ajakirjanduses ei kirjutata.

Uued meetmed, mille kavandamisest me teada andsime (tugiostud võlakirjaturul kõrvuti ESMi/ EFSFiga - toim) sisaldaksid nüüd tingimuslikkuse elementi.

Sisuliselt rahastab keskpank ikkagi valitsust.

Asi ei ole selles, et EKP hakkab ostma EFSFi võl­gu, vaid et programmi olemasolu seatakse tingi­museks, et EKP hakkab võib-olla järelturul lühemaajalisi võlakirju kokku ostma. See ei ole valit­suse otsene rahastamine ja see ei ole ka EFSFi ra­hastamine. See on klassikaline rahapoliitika, mi­da paljud keskpangad rakendavad ja mis on koos­kõlas EKP põhikirjaga, mis lubab korraldada ava­tuni operatsioone.

Saksamaa ei arva nii.

Keskpanga nõukogu laua taga ei ole nii, et oled mustvalgelt poolt või vas­tu. Toimub arutelu, kus igaüks näeb samu näita­jaid, kuid tõlgendab erinevalt. Otsuse teeb nõu­kogu kollektiivselt.

Kui septembris otsustatakse, siis loodetavasti saavutatakse maksimaalne üksmeel, kuid see ei tarvitse olla sajaprotsendiline.

Kas keskpank paneb nüüd rahapressi tööle ja inflatsioon aitab võlgu maksta?

Seda küll mitte. EKP põhimandaat on hinnastabiilsus ja EKP on sel­lest kinni pidanud.

Praegu on euroala inflatsioon 2,4% ja selges lan­gustrendis, kui kütusehindadega ei juhtu mida­gi kardinaalset. Isegi alusinflatsioon ei liigu prae­gu üles ega alla. Riskid on tasakaalus. Rahamas­si (M3) pole eriti suurendanud ka keskpanga lik­viidsuslaenud.

Kogu (võimalike tugiostude - toim) pakett ei ole kindlasti piiramatu. See peab olema piisavalt suur, et ta avaldaks mõju.

Kõik nõuab peent manööverdamist. Kui kesk­pank piisavalt ei tegutse, tekib deflatsioonioht.

Praegu arvan, et rahapoliitika pigem toetab ma­jandusaktiivsust.

Kas ESM võiks saada ka pangalitsentsi?

Mario Draghi ütles, et litsentsi ei anna EKP, vaid seda tu­leb valitsustelt taotleda. Isegi siis näitab juriidili­ne analüüs, et EKP-l oleks raske ESMi tehingu part­neriks võtta.

Võimendus on alati kahe otsaga: mida rohkem võimendad, seda suuremaks muutuvad riskid.

Miks ei lasta turul pankroti kaudu toimida?

Ku­ni võimalik, on liikmesriigi probleemide lahen­damine parem rahaliidu sees. See on stabiilsem keskkond ning oma probleemid tuleb neil lahen­dada niikuinii.

Teisalt ei tähendaks Kreeka lahkumine, et siis me elaksime kõik rahulikumalt edasi. Praegu on siiski teatud parameetrid paigas ja keerulises olu­korras on see võib-olla parem kui see, et kõik parameetrid nihkuvad, valuutakursid hakkavad muu­tuma ja mis iganes.

Ma arvan, et Kreekas pingutatakse ka.

Võib-olla tuleb osa võlgu siiski maha kanda.

Rii­kide võlatase on kõrge, kuid see ei tähenda, et sel­lega ei suudeta toime tulla. Ka Saksamaa võlatase on kõrge, kõrgem kui Hispaanial. Kui eelarve on ta­sakaalus ja riik teeb reforme, mis kasvupotentsiaa­li lisavad, võib väljavaade olla ikkagi jätkusuutlik.

Sellepärast mulle need EKP uued suunised meeldivad. EKP panus oleks tingimuslik, see in­nustaks ehk veelgi reforme tegema.

Vaadake, kuidas turud reageerisid alguses ja päev hiljem, kui olid asja läbi lugenud ja näinud, et see on terviklik nägemus. Et see on jätkusuutlikum ja seotud väiksemate riskidega kui lihtsalt oodata ilma tingimusteta laenude andmist.

Väga palju on laenu juba pakutud, aga efekt on seni olnud peamiselt lühiajaline.

Kui suured on keskpanga enda riskid?

Oleme ka Eesti Panga puhul toonitanud, et sellises olukorras oleks hea rohkem kapitali koguda. Selle taotluse kaudu oleme tunnistanud, et riskid ei ole olema­tud. Kuid rahapoliitika on alati seotud riskidega.

EKP uus tugiostuplaan saadeti eurosüsteemi komiteesse läbitöötamiseks ja riskide hindami­seks. Kui kõhutunde alusel 23 inimest otsustavad, oleks see vastutustundetu.

Eurot ja panku päästetakse maksumaksja ra­haga, aga erasektor?

Tulevikus püütakse võima­likult palju vastutust veeretada erasektorile. Kõik need pankade kõrgemad kapitalinõuded jne. Prae­gu erasektori kaasamise mehhanisme ei ole. Kree­ka puhul seda siiski tehti. Ja võib-olla nüüd ka His­paania pankade puhul, kui mõni likvideerimise­le läheb. Kuid kuni on otsustatud, et panga sulge­mine läheks kallimaks kui elus hoidmine, ütlevad kõikmajandusreeglid, et kreeditorid peavad oma raha tagasi saama.

Kuidas saab Eesti enda jaoks vähendada võlakriisi riske?

Hea on, kui osaleme lahenduste leid­mises. Et toetad riikide programme ja kriisihaldusmehhanismide loomist, et kogu piirkond saaks stabiilsematele alustele.

Kui aga neis mehhanismides osaleda, on see ka riskidega seotud.

Majanduspoliitikas on küsimus puhvrite loo­mises. Sel aastal peaks Eesti majanduskasv olema suurem kui riigieelarves prognoositud. Kui teki­vad lisatulud, võiks need säästa.

Kaua kriis veel kesta võib?

Kõige pikemalt kes­tab institutsioonide loomine ja sissetöötamine. Aga seda peab tegema kindlustunde andmiseks, et sul on terviklik pakett. Et on lühiajalised meet­med, mis aitavad kriisi leevendada, ja keskpikad, mis tekitavad kasvupotentsiaali, ja pikemaajali­sed, mis näitavad, et kogu arhitektuur on tugeva­tele alustele loodud. Kui aga oodatakse imerelva - seda ma küll ei näe.

Võib veel päris pikalt kesta, kuni tekib laia­põhjaline 2protsendine majanduskasv kogu eurotsoonis.