Eesti rahanduse jätkusuutlikkusest

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Rahasüsteemi stabiilsus on toimiva majanduse üks elementaarseid alustugesid. Kuigi äririsk ei kao ega tohigi kunagi kaduda, on ennustatav rahanduslik keskkond üheks eelduseks, millele tuginedes on ettevõtetele ja majapidamistele tulevikuotsuste tegemine riigi poolt vähemalt mõnevõrra lihtsamaks tehtud.

Samas ei ole stabiilse rahanduse tagamine ühes väikeses ja avatud majandusega riigis kergete ülesannete killast. Seda raskendab nii turgude väiksusest tulenev paratamatu hüplikkus kui ka suurematele süsteemidele omase mastaabiefektiga kaasneva eelise puudumine kriisiolukordades.

Eesti rahanduse jätkusuutlikkus on tuginenud kolmele vaalale. Selle keskmes on fikseeritud vahetuskurss koos valuutakomitee süsteemi piirangutega ja tulevikus euroala liikmelisus. Rahapoliitikat toetab samas konservatiivne eelarvepoliitika ning finantssektori poliitika, mis põhineb tugeval integratsioonil Põhjamaade pankadega.

Reeglipõhine rahasüsteem

Eesti jätkusuutliku rahasüsteemi põhiliseks alustalaks on olnud nn valuutakomitee süsteem. Selle kaks lähtekohta on krooni fikseeritud vahetuskurss euro suhtes ja kindel piirang rahaemissioonile keskpanga välisreservide näol. Selline rahasüsteem annab tugevaima võimaliku signaali majandusele selles osas, et ettevõtjad ja majapidamised saavad tugineda üsna sarnasele rahalisele stabiilsusele kui seda annab euro.

Samas tähendab see loomulikult ka seda, et ülejäänud kohandumise šokkidega teostab majandus ise, näiteks muutes hindu või reguleerides tootmise taset. Seda "koormat" ei saa siiski võtta süsteemi puudusena või ettevõtete asetamisena kehvemasse seisu võrreldes riikidega, kus valuutakurss peab reageerima selleks, et kompenseerida ettevõtete ja laiemalt ka turgude paindumatust.

Sellise rahasüsteemi peamine eesmärk on hoida pikaajalist inflatsiooni euroala inflatsiooni lähedal. Eelmiste aastate buumikeskkonnas, kus peale sisemaise nõudluse olid ka välismaised hinnad (nt toit ja energia) ühel hetkel väga kiires tõusutsüklis, oli selle eesmärgi saavutamine ehk ajaloo raskemaid. Siiski püsisid inflatsiooniootused ka kasvutsükli kõrgfaasis suhteliselt hea kontrolli all ning suuri inflatsiooniinertsiga kaasnevaid riske ei realiseerunud.

Aastate jooksul on mõnikord tõstatatud ka küsimus, kas selline karmivõitu rahasüsteem ei aseta Eesti majandust liigselt ahistatud seisu? Ka viimase aasta jooksul on üritatud välja mõelda, kas suurem vahetuskursivabadus on olnud väikestele riikidele pigem hea või halb? Ühest vastust siin ei ole, sest analüüsi tulemust mõjutavad konkreetsetes riikides valitsevad spetsiifilised olud.

Praeguseks võib aga üsna kindlalt väita, et sellise kindla rahasüsteemi nagu valuutakomitee olemasolu on aidanud Eesti majandusel kiiresti kohaneda välismaailma ebakindlusega. Vastupidise tulemuse ootajatel on jäänud ilmselt kahe silma vahele tuntud tõsiasi, et rahaline stabiilsus omab muu hulgas ka olulist rolli tulevikuootuste kujundamisel. Ootustel omakorda on suur osa selles, kui kiiresti ja paindlikult majandus raskustele reageerib. Väiksem selgus oleks tõenäoliselt vaid pikendanud ettevõtjate reageerimisaega nõudluse kukkumisele maailmaturgudel ning asjatult venitanud majanduse kohandumist.

Ühtaegu tähendab valuutakomiteesüsteemi pikaajaline kasutamine sedagi, et euroalaga liitumisel ei toimu Eesti majanduse jaoks olulisi muutusi rahapoliitilises keskkonnas. Veelgi enam, pikaajaline kogemus seoses fikseeritud vahetuskursiga annab meile eelise selles suhtes, et ühisrahaalal elamise kogemus on meil sisuliselt juba olemas.

Jätkusuutlik eelarvepoliitika

Rahasüsteemi usaldusväärsust peab toetama ka konservatiivne eelarvepoliitika. Selle puudumisel on üsna raske vältida usalduse vähenemist ka raha vastu. Kuigi otsest seost nende kahe pooluse vahel tehniliselt võttes pole, ei leidu just palju neid optimiste, kes peavad võimalikuks hoida riiki eemal raha trükipressist olukorras, kus riigieelarve tasakaal on käest libisemas. Seega pole üllatav, et eelarve jätkusuutlikkust on viimase kriisi käigus käsitletud nii riigi tulude ja kulude probleemi kui ka rahasüsteemi potentsiaalse ohustajana.

Eesti eelarvepoliitikat on pärast taasiseseisvumist läbi erinevate majandustsüklite ja valitsuste hoitud rahvusvahelises võrdluses küllaltki konservatiivsel joonel. Eelarve tasakaal hoiti ohjes 1990. aastatel majanduse ülesehitamise ajal ning suurt käestlibisemist ei toimunud ka nn Aasia ja Vene majanduskriisi järelmõjuna käesoleva sajandi alguseks.

Viimase kümnendi kiire kasvu perioodil püsis riigi koondeelarve mõõdukas ülejäägis ning seetõttu ei olnud ka hiljutise langusfaasi alguseks riigivõlg märkimisväärne - ainult ligikaudu 5% SKPst. Riigi rahanduse seisu tugevdas mitte ainult madal võlatase, vaid ka aastate jooksul kogutud rahalised säästud. Seejuures on oluline märkida, et need reservid hoiti väljaspool Eesti majandust ja rahasüsteemi, et nad saaksid toimida korraliku kindlustusena, kui meid peaks tabama majandusšokk.

Nii on Eesti rahaline seis suhteliselt ebatavaline (vähemalt väljaspool nn naftatootjaid) arvestades seda, et riigil on likviidseid finantsvarasid rohkem kui võlga.

Millele selline konservatiivsus on tuginenud? Erinevalt laialt levinud kuulujuttudest ei ole eelarve puudujäägi vaoshoidmisel määravaks olnud seadusandlikud piirangud. Kuigi Eesti eelarve ülesehitust suunavad alusdokumendid on küll välja toonud tasakaalus eelarve vajaduse, pole need välistanud laenuvõtmist kulude katteks. Seega rahvamajanduslikus mõttes ei ole näiteks põhiseaduslikud piirangud takistanud valitsusi puudujääki paisutamast.

Seega võib meie jätkuvat eelarvelist konservatiivsust pidada pigem vastutustundliku majanduspoliitika tulemuseks, millele aastate jooksul on lisandunud positiivset kogemust tasakaalus eelarve kasulikkusest nii poliitikutele kitsamalt kui ühiskonnale laiemalt.

On tõesti üsna tähelepanuväärne, et ühiskondlik toetus riigieelarve tasakaalustamisele ning riigivõla piiramisele on püsinud nii tugevana ka raskematel aegadel. Eesti Panga tellitud uuringud on näiteks ka viimase raske majandussurutise jooksul näidanud, et võlgu elamist soovitakse vältida. Selline toetus oleks ilmselt mõeldamatu, kui senine tegevus rahanduse jätkusuutlikkuse tagamisel poleks toonud meile käegakatsutavat kasu. Kõige otsesemalt on see väljendunud viimase paari aasta jooksul maailma tabanud finantskriisi käigus.

Vähene riigivõlg on tähendanud, et meid ei ole ohustanud avatus järskudele meelemuutustele maailma finantsturgudel. Samas on reservide olemasolu andnud kindlust, et riiki ei taba lühiajalised likviidsusprobleemid, juhul kui maksulaekumine peaks järsult langema.

Vaatamata suurele ebakindlusele siinse regiooni majandusarengu suhtes, oleme seega olnud peaaegu täielikult isoleeritud mitmeid teisi riike tabanud kriisiolukordadest valitsemissektori kulude rahastamisel.

Samas tuleb tõdeda, et suurim viga, mida nüüd teha võime, on jääda loorberitele puhkama. Ka Eesti eelarvejätkusuutlikkus pole täiesti probleemivaba. Esimene ülesanne lähematel aastatel on taastada kriisieelne olukord, kus riigi tulud ja kulud olid kas tasakaalus või mõõdukas ülejäägis. See on ainus võimalus taastada ka vahepeal vähenenud reservid.

Kuid praeguste prognooside põhjal ei ole see saavutatav ainuüksi kasvu taastumisele lootma jäädes. Majanduskasv püsib lähiaastatel mõõdukas, mistõttu mitmetes tegevusvaldkondades kriisi käigus veelgi kasvanud kulude vähendamine või kohandamine on ilmselt möödapääsmatu eelarvetasakaalu tagamiseks.

Teisalt tuleb eelarve jätkusuutlikkuse juures silmas pidada, et ka meie majandusele hakkab ühiskonna vananemine järk-järgult lisasurvet avaldama.

Finantssektori tugevus

Pärast globaalse finantskriisi lahvatamist oli ehk suurimaid kõhklusi välisvaatlejatel seotud meie pangandussektoriga. Selle põhjuseks oli eelkõige selle kümnendi keskpaigas valitsenud krediidibuumi tõttu kasvanud võlakoormus majanduses. Oli valdav kartus, et muutunud majandusolud põhjustavad möödapääsmatult suuri laenukaotusi meie pangandussektori jaoks, mistõttu eeldati suuri kohustusi ka riigile, katmaks näiteks hoiusekindlustusega kaasnevaid kulusid.

Ühest küljest oli see kartus ka õigustatud. Vaatamata pankadele kehtestatud karmimatele piirangutele ja korduvatele hoiatustele, mis kutsusid üles ettevaatlikkusele, oli laenukasv 2006.-2007. aastal selgelt liiga kiire ning varade hinnad olid ületamas fundamentaalnäitajate poolt õigustatud tasemeid. Teisest küljest tuleb arvestada meie panganduse struktuuri eripäraga. Erinevalt paljudest teistest arenevatest riikidest oli meie finantssüsteem juba Euroopa Liiduga liitumise eelsel ajal peaaegu täielikult integreerunud Põhjamaade pangagruppidesse. Sellest tulenes ka Eestis tegutsevate pankade finantstugevus minna kaasa laenuralliga. Ent samuti tähendas see tõsiasja, et pankade finantsilist tugevust ei olnud eriti mõttekas hinnata ainuüksi Eesti olukorra põhjal. Samas on Põhjamaade avatus maailma finantskriisile olnud piiratud ning nende finantsiline olukord siiski küllaltki tugev. Ka kodumaised laenukahjud on olnud kardetust väiksemad ning pankade usaldusväärsus pole hetkekski küsimärgi alla sattunud. Täiendavat kindlust on andnud pankadele Eestis rakendatud kõrgemad kapitali- ja likviidsusnõuded.

Seega on kriis selgelt välja toonud, et Euroopa suurenenud integratsioon on Eesti rahanduse jätkusuutlikkuse ühe osana olnud õige lähenemine.

Kuid sama hingetõmbega tuleb tõdeda, et selline turuolukord tõstatab ka uued küsimused. Pangandussektori järelevalve ei saa olla pelgalt koduturgu jälgiv ja korrastav, vaid finantssüsteemi sujuva toimimise eelduseks on samuti koostöövormid rahvusvaheliste pangagruppide vahel. Seega mõjutab meie rahanduse jätkusuutlikkust väga suurel määral ka Euroopa ühise finantsturu jätkuv ülesehitamine.

Kokkuvõtteks

Eesti rahasüsteemi hea vastupidavus globaalsele kriisile on seotud süsteemi mitme tahu valmisolekuga vastu seista ka suurtele šokkidele. Selles mõttes on rahapoliitika, eelarve konservatiivsus ja integreeritud pangandussüsteem olnud teineteist täiendavad. Kriisi taandumine ei anna aga põhjust jätta nende osiste edasine tugevdamine sinnapaika. Liitumine ühisraha süsteemiga annab ühe võimaluse. Kuid seda peab täiendama eelarve tagasipöördumine ülejäägi suunas ning finantsintegratsiooni toetav tõhus finantsjärelevalve Euroopa tasandil.

Avaldatud: 
01.02.2010
Väljaanne: 
Estonian Ministry of Foreign Affairs Yearbook 2010