Eesti väljakutsed

Vahur Kraft
Eesti Panga president

Balti tiiger, siirderiikide musterlaps, Põhjala Hongkong - Eesti majandusareng on pälvinud mitmeid kiidusõnu. Edukad reformid, range eelarvedistsipliin ja kindel kroon on mõjuvad argumendid, mis lubavad Eestil silma paista. Kuid nüüd, kümme aastat pärast iseseisvuse taasvõitmist ja turumajanduses tegutsemist võime esitada endale küsimuse «kuidas me edasi läheme?». Millised on suuremad väljakutsed Eestile?

Usaldusväärsuse hoidmine 
Globaalsete turgude ajastul, mil valikuvõimalused nii kapitali, kaupade kui ka tööjõu liikumiseks, efektiivseks tootmiseks ja turgude suurendamiseks on määratult kasvanud, peame oma väikese ja avatud majanduse suhtes säilitama usaldusväärsuse. Olles üks avatuma majandusega riike kogu maailmas (Heritage Foundationi majandusvabaduse pingereas on Eesti maailmas 4. kohal), on selge, et majanduskasv sõltub meie peamiste eksporditurgude arengust ning välisriikide valmidusest Eestisse investeerida. Välisinvesteeringute sissevool Eestisse on jätkuvalt suur - 2001. aastal jõudis kogumaht rekordilise 105,6 miljardi kroonini. Selle taustal on riigi peamine ülesanne toetada riigi majanduse tasakaalustatud arengut. See tähendab eelkõige usaldusväärset eelarve- ja rahapoliitikat, kuid ka seadusandluse läbipaistvus ja selgus, ühiste huvide seadmine kõrgemale üksikute survegruppide omast, konkurentsi soodustamine - see kõik on nüüdisaegses turumajanduses riigi ülesanne.

Suurema majanduskasvu tagamiseks tuleb säilitada või luua maksimaalne valikuvabadus energeetika ja telekommunikatsiooni vallas. Emori selletalvise küsitluse kohaselt peab ca 80 protsenti Eesti elanikest majanduse ohuteguriks just monopolide olemasolu, samuti hinnatõusust tekkivaid surveid.

Meie konkurentsivõimet hinnatakse ka oodatava majanduskasvu põhjal. Ja siin on Euroopa Liidu liikmestaatus senise majanduspoliitika jätkumise kindlaim garantii ja üks põhjuseid, miks Eestisse on investeerinud nii kodu- kui välismaised ettevõtjad. Ühinemine ELiga toob majanduspoliitika planeerimisel kaasa uued nõudmised. Eelkõige pean silmas Euroopa Komisjonile esitatud liitumis- eelset majandusprogrammi, mis peab sätestama lähema nelja-viie aasta olulisemad makromajandusnäitajad ning kavandatavad reformid.

Liitumiskõneluste venimine üle aastavahetuse seaks Eesti täbarasse olukorda, mille vältimiseks tuleb kõnelusi võtta ülitõsiselt. Nagu läbirääkimistel ikka, tuleb leida mõistlik lahendus Eesti ning euroliidu huvide ja vajaduste vahel, sest vaatamata Eesti edule mitmes valdkonnas ei võeta meid liikmeks mitte ilusate silmade eest. Kui Eesti jääb esimesest liitujate ringist välja, kas selleks tarbeks on meil olemas plaan B? Praegu moodustab Eesti elatustase ca 40 protsenti euroliidu keskmisest ning hoolimata siirderiigile omasest kiiremast kasvutempost jõuame ELi riikidele järele ainult liidus sees olles. Eesti analüütikute arvates ulatub aastane majanduskasv sel juhul aastatel 2005-2010 keskmiselt 6 protsendini, ELi mitte kuuludes oleks näitaja 4 protsenti - vahe on pooleteisekordne.

Viimasel ajal on meile palju eeskujuks toodud Iirimaad, mille majandus on kümne aasta jooksul kasvanud ülejäänud EList oluliselt kiiremini. Euroopa mõistes tähendab ka sealne 3,8-miljoniline rahvaarv väikeriiki. Iirimaa majanduse reaalkasv ulatus aastatel 1995-2000 keskmiselt üle 8 protsendi. 2000. aastal ületas rahvuslik koguprodukt ostujõu pariteeti arvestades ELi keskmist üle 10 protsendi - Iirimaa oli aastakümnega jõudnud Euroopa rikkamate riikide tasemele. Iirimaa avatus ja majanduspoliitika on tuginenud euroliidule, mille liikmestaatus on igas mõttes Iirimaa poliitika nurgakivi. Samas otsisid iirlased 1970. ja 1980. aastatel meeleheitlikult edukat majandusmudelit, suurendades riigivõlga, mille tagajärjel tõusid maksud ning majandusel kadus pind jalge alt. Kriisijärgselt on Iiri valitsus kahandanud avaliku sektori võlga 130 protsendilt 40 protsendile SKPst ning 1990. aastate teisel poolel on suudetud ka riigieelarvet ülejäägis hoida.

Kokkulepete tähtsus 
Enamik Iirimaa ökonomiste peab «keldi tiigri» majandusime sünniks aastat 1987, mil koostati siis Lääne-Euroopa vaesemate hulka kuuluva Iirimaa esimene «sotsiaal-se partnerluse» programm aastateks 1987-1990. Tähelepanuvääriv on iirlaste võime ajada asju kokkulepete baasil, leida ühishuvisid, mis toovad kasu riigile tervikuna. Iiri mudelit ei ole mõtet kopeerida, liiatigi kui Eesti senised nii sise- kui ka välismaale (EL, IMF) suunatud programmid ja kokkulepped annavad kokku meie enda sotsiaalse partnerluse baasi. Kas tahame seda vaid endale tunnistada?

Pöördudes tagasi usaldusväärsuse juurde, leiame just siin olulise väljakutse. Dialoog eri ühiskonnagruppide vahel on vältimatu. Kuidas kujuneb seadusandlus, milline on hariduspoliitika, kuidas arendatakse ettevõtlust - nendele ja paljudele muudele küsimustele vastuse leidmine ja laiapõhjaliste kokkulepete sõlmimine on vajalik.

Rõhutan veel liitumiseelset majandusprogrammi kui dokumenti, kus on fikseeritud meie lähiaastate võtmeküsimused. Pensioni- ja tervishoiureform, tööhõivepoliitika, infrastruktuuri arendamine, keskkonnaküsimused ja mitmed teised teemad mahuvad dokumendi põhiosaks oleva mõiste «struktuursed reformid» alla. Eelnev ühiskondlik diskussioon nende reformide läbiviimisel peaks kujunema normiks, mis aitaks vältida hilisemat maadejagamist reformide käivitamisel. Seepärast võiks programm olla dokumendiks, mis saab laiema arutelu osaliseks, eriti arvestades plaaniga koostada tänavu uus redaktsioon.

Emori andmetel usub 60 protsenti Eesti elanikest, et meie arengut on märgatavalt mõjutanud eraettevõtluse areng, 59 protsenti tõstab positiivsena esile tasakaalus riigieelarvet ning 45 protsenti on veendunud, et Eestit aitab inimeste valmisolek minna kaasa uuendustega - kõik see sisendab usku edasisse. Eesti on väike riik, mis mõnes valdkonnas paistab tegelikust suuremana. Oma positsiooni kindlustamiseks tuleb jätkata senist majanduspoliitikat, integreeruda Euroopaga ning suurendada ühiskonna võimet kokkulepeteks Eestile olulistes küsimustes. Nii lihtne see retsept ongi - kuid kui palju tõsist tööd.

Avaldatud: 
05.04.2002
Väljaanne: 
Postimees