Et rahaallikad tulevikus ei kuivaks

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Riigieelarve ülejääk on vahend meie pikaajalise heaolu tagamiseks

Mai viimasel päeval plahvatas Eesti majanduspoliitikas väike pomm. Valitsus, kes siiani oli lubanud järgida eelmisel aastal kogu Euroopale antud lubadust saavutada aastatel 2008–2011 umbes 1,5-protsendiline riigieelarve ülejääk SKTst, otsustas sellest loobuda. No olgu. Selle üle ei maksa liiga palju hädaldada, sest ka uue strateegia põhjal rihib Eesti riigieelarve ülejääki (0,5 protsenti SKTst), mis on Euroopa kontekstis viisakas tulemus.

Ülejäägi vähendamist õigustati argumentidega, mis olukorra vaid hullemaks tegid: kärpeid põhjendati viisil, mis kujutasid eelmisel sügisel antud eelarvepoliitilisi lubadusi kui rahvavaenlase salarelva.

Valitsuse otsus suurendada sügisel eelarveülejäägi eesmärki aastateks 2008–2011 ei tekkinud tühjalt kohalt või halvast tahtest. Mõistlik eelarvepoliitika on hea vahend vältimaks majanduse ülekuumenemist. Kardeti, et kõrgtuuridel käivas majanduses tõstab liigne nõudlus liiga palju hindu ning paisutab inimeste laenukoormuse üleliia suureks. Selle tagajärgedeks oleks aga ühel hetkel suur pankrotilaine majanduses ehk veelgi lihtsamalt öeldes – kriis.

Seejuures ei saa öelda, et väljapakutud muudatus ise oleks rahvusvahelises võrdluses kuidagi eriskummaline. Pooleteiseprotsendine ülejääk SKTst ei ole kiiresti kasvava majandusega riigi valitsusele midagi märkimisväärset. Ühesõnaga: üks mõistlik muudatus oli! Ülejäägi suurendamine kiire majanduskasvu aastatel ei näita mitte riigi kitsidust, vaid hoolitsust majanduse pikaajalise hea käekäigu eest, mis omakorda võimaldab pikemas perspektiivis kulusid stabiilselt suurendada.

Sellest lubadusest ammutasid investorid varakevade nn Läti sündmuste taustal usku, et Eesti on suhteliselt hästi valmistunud võimalikeks tagasilöökideks. Seetõttu suhtuti meie majandusse investeerimisse endiselt optimistlikult. Investeeringute kasv aga ei tähenda midagi muud kui kokkuvõttes suuremaid maksutulusid ja kopsakamaid eraldisi Eesti sotsiaalvaldkonnale. Muidugi on võimatu öelda, kui suurt rolli 1,5-protsendilise eelarveülejäägi lubadus mängis, kuid isikliku suhtlemise põhjal võib kinnitada, et see sõnum tugevdas paljude investorite ja majanduse hindajate usku Eesti majandusse.

Nüüd aga taganeb riik vähemalt mõnevõrra oma lubadustest. Mitte ehk nii palju, kui suuremad pessimistid kartsid. Kuid võib arvata, et kui kerkivad uued küsimärgid Balti või Eesti majanduse jätkusuutlikkuse asjus, nõuavad investorid riigilt seetõttu juba palju suuremaid lubadusi. Võimalik, et nõutakse konkreetseid otsuseid ja arvutusi näiteks kolmeprotsendilise ülejäägi tekitamiseks SKTst.

Nagu eelpool öeldud, ei tahaks olukorda üle dramatiseerida. Võib ju öelda, et "tahtsime paremat, kuid välja kukkus nagu tavaliselt", ja kuivõrd see "tavaline" pole ka veel väga hull, siis elab selle lubadustest taganemisega seotud tagasilöögi üle. Kuid küll tahan selgelt ümber lükata selle sammu põhjenduseks toodud argumendid.

Esiteks tuuakse põhjenduseks, et "meil oli olemas valitsusliidu kokkulepe mitmesugusteks investeeringuteks, arendustegevusteks ja palgatõusudeks". Milleks seda üle korrata? Kõik ju oskavad koalitsioonilepet lugeda. Kuid just nimelt nende kulutuste suurenemise ja maksude alandamise majandust ülekuumendava mõju kartuses tahtsidki investeerijad kinnitust, et valitsus püsib oma ülejäägi lubaduste juures.

Seda enam, et esialgu valitsus ka seda lubas ning koalitsioonilepegi räägib kulutuste kõrval range eelarvepoliitika jätkamisest. Järgmisel korral on investorid juba targemad. Kui jälle peaks minema valimiste eel suuremaks kululubadustega võistlemiseks, siis seda tasakaalustavaid lubadusi lihtsalt enam ei usuta. Ja kellelegi midagi ette heita pole ju ka põhjust.

Teine põhjendus on: "Selle raha eest tehakse ära kümneid olulisi investeeringuid." See veel puuduks, et millegi asjatu asja jaoks ülejäägist loobutakse. Kuid just selleks ongi vaja arvestatavat ülejääki, et need samad üliolulised riigi kulutused saaksid tehtud ka edaspidi. Mõttetu on lasteaeda ehitada, kui tulevikus pole enam raha lasteaiakasvatajatele palka maksta.

Kui usaldus riigi poliitika vastu kõikuma lööb, on see tõenäone stsenaarium. Just majanduse jätkuva tervise ning riigile ülioluliste kulutuste tagamise nimel on vaja ülejäägi-lubadustest kinni pidada.

Kolmaski põhjendus on kaheldav: "Me lubasime oma headele sõpradele… rahvusvahelisest valuutafondist…" Tõsi, valuutafond ootas maikuise Eesti-visiidi põhjal suuremat ehk 1,5-protsendilist ülejääki ning nemad on tõesti pigem meie koostööpartnerid kui vaenlased. Kuid tegelikult jälgivad seda lubadust hoopis igat sorti investorid, kes hoolitsevad oma Eesti majandusse paigutatud raha saatuse eest.

Muidugi pole ka investorid riigile tavaolukorras mingid vaenlased. Kuid on täiesti mõttetu arvata, et need inimesed võiksid selliseid ümbermõtlemisi sõbraliku õlale patsutusega andeks anda.

Seejuures ei maksa ka rusikaga «rahvusvahelise imperialismi käsilaste» poole vehkida. Nende investorite ülesanne on hoolitseda oma võlausaldajate ja omanike heaolu eest, kellest suur osa on lihtsad inimesed – näiteks väikehoiustajad või tulevased pensionärid, sealhulgas ka meie teise või kolmanda pensionisamba tulude eest hoolitsejad.

Ning kui nende raha säilimine on ohus, siis on tegu pigem meie valitsuse käitumisse vaenulikult suhtuvate pooltega. Ehk kokkuvõttes: neid lubadusi ei anta mitte sõpradele, vaid tinglikult öeldes tõepoolest vaenlastele.

Kui riigi eelarvepoliitikal pole enam eesti rahva ja välisinvestorite usaldust, siis pole ka majandustegevust, millelt makse koguda ja eluliselt vajalikke kulutusi teha. Riigi eelarve ülejääk ei ole mitte maksumaksja jõude seisev asjatult kokku kogutud raha, vaid meie kõigi poolt riigi kätte antud vahend meie pikaajalise heaolu tagamiseks.

Avaldatud: 
15.06.2007
Väljaanne: 
Postimees