Euro pole enam mägede taga

Vahur Kraft
Eesti Panga president

Kui kroon on viimase üheteistkümne aasta jooksul kujunenud raha stabiilsuse sünonüümiks, siis milleks meile veel euro, 
küsib ja vastab Eesti Panga president Vahur Kraft

Nõudlus Eesti krooni järele Euroopas kasvab - selline on Eesti Panga viimaste kuude kogemus. Meie vääring ei ole ihaldusväärne siiski mitte käiberahana, vaid mitmed ja mitmed kollektsionäärid Saksamaalt, Austriast, Hollandist ja mujalt soovivad kroone-sente oma kogudesse. Ühtlasi on tekkimas järjekord huvilistest, kes ootavad esimesi "Eesti eurosid" ehk euromünte, millel rahvuslike motiividega tagakülg. Ja leidub neidki, kes tõsimeeli küsivad, kas Eestis on euro juba käibel.

Meil veel eurosid pakkuda ei ole, kuid toodud näide annab tausta üha aktuaalsemaks muutuvale teemale. Nii aprillikuises Ateenas sõlmitud ühinemisleping Euroopa Liiduga kui ka juba mullu tihenenud Eesti Panga ja Euroopa Keskpanga kontaktid on ilmselged märgid, et euroraha käibeletulek ei ole mägede taga.

Euro suurendab võrdsust

Liitumislepingu sõlmimine tähendas poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes meie vastuvõtmist Euroopasse. Toimiv turumajandus, tubli majanduskasv, rahvusvahelise kapitali kohalolek ning edukad ettevõtted, kes on valmis konkureerima Vana Mandri turul - kõik see lubab Eestil tunda end ühena võrdsete seas. Euroopa Liit tähendab ühtlasi üleminekut eurole, mis on liitumislepingu lahutamatu osa.

Aga nüüd peaks küsima: kui kroon on viimase üheteistkümne aasta jooksul kujunenud raha stabiilsuse sünonüümiks, milleks siis meile veel euro?

Kõigepealt, see on märk meie majanduse edukusest ning rahvusvahelisest konkurentsivõimest ning toob kasu mitmes vallas - alates väliskaubanduse kasvust kuni üldise elatustaseme paranemiseni sissetulekute suurenemise kaudu, mis on ühise Euroopa üks idee. Euroalaga liitumisel teadvustab Eesti ennast maailma ühe mõjukaima majanduspiirkonna osana kõige nähtavamal moel ehk sularaha kaudu. Praktiline kasu on ka olemas: ükskõik kas Asuncionis, Kuala Lumpuris või Sydneys saame kodused kupüürid probleemideta kohalikuks rahaks vaheta, kuna euro on juba praegu maailmavaluuta. Euroopas reisides kaob rahavahetuse vajadus hoopiski.

Läbi fikseeritud kursi, kus üks euro võrdub 15,64664 krooniga, oleme juba praegu ühisrahaga lähemalt seotud, kui seda arvata võib. Euro on kontorahana ehk arveldustes Eestis kasutusel juba 1999. aastast ning seetõttu on võimalik nii ettevõtetel kui ka eraisikutel eelkõige välismaksetes eurosid kasutada.

Raha väärtus säilib

Siinkohal on paslik märkida, et eurole üleminekul kellegi säästud ega ostujõud ei vähene - ühe raha vahetamisel teise vastu lähtutakse väärtuse jäävuse printsiibist. Eurole üleminekul vahetame ühe stabiilse vääringu teise stabiilse vastu. Hea on ka teada, et Euroopa Liit on kinnitanud Eesti krooni kõikumatu kursi ning valuutakomitee süsteemi põhimõttelist sobivust uute liikmesriikide rahapoliitikale esitatavate nõuetega.

Euro sularaha kasutuselevõtt 12 riigis mullu jaanuaris tõi kuuldavale arvamusi, et "euro käibele nüüd ja kohe!" Tuletan siiski meelde, et Eestis on eurode "iseeneslik" kasutamine ehk eurostumine stabiilselt väike, mis näitab krooni suurt usaldusväärsust ning kindlasti ei ole kahe vääringu samaaegne kasutamine sularahana sellega kaasneva kulu ja riskide tõttu majanduslikult otstarbekas. Rahaliiduga ühinemisel peaks Eestis üleminek eurole toimuma kiiresti, nii et sarnaselt Euroopaga jääks kahe valuuta rööbiti käibimise periood võimalikult lühikeseks.

Ühisraha kasutuselevõtuks peab iga riik vastama majandus- ja rahapoliitilistele eeldustele, mis näitavad riigi valmisolekut uuele rahale üleminekuks. Euroopa Liitu astumisel, eeldatavasti aastal 2004, jääb meil esialgu maksma kroon. Siis algab vähemalt kaheaastane üleminekuperiood, mille jooksul mõõdetakse nn Maastrichti kriteeriumide põhjal Eesti ja teiste uute liikmesriikide valmisolekut ühisrahale üleminekuks. Seega mitte varem kui aastal 2006 võiks meil käibele tulla euro.

Paljuräägitud Maastrichti kriteeriumide põhjal selgub iga riigi valmisolek euro kasutuselevõtuks. Nõuded on siiski vaid tehnilised normatiivid, mille täitmine aitab eurole üleminekul, kuid olulisem on hoida majandust elujõulisena meie endi huvides.

Eesti valitsussektori võlgnevus on praegu üle kolme protsendi SKP-st, kuid meie kõigi võlakoormus kokku on ca 60 protsenti SKP-st, mis meiesuguse riigi jaoks on hoomatav suurus. Iseseisvusajal järjekindlalt hoitud eelarve tasakaalu poliitika, mille jätkamine on vältimatu, ning riigi vähene laenutaak lubavad Eestil praeguse formaalselt eelarvele esitatud nõude täita.

Kuigi lubatud kolmeprotsendiline puudujääk võib tekitada kiusatuse ohje lõdvemale lasta, on miinuses eelarve juba eriolukord. Tuleb rõhutada, et Euroopa Liidu liikmesmaade normaalne poliitika on eelarve hoidmine tasakaalus või ülejäägis majandustsükli jooksul tervikuna. Stabiilsuse ja kasvu pakt, mis tegelikult tagab euro tugevuse ja usaldusväärsuse, seab kindlad piirid riigieelarve puudujäägile.

Mitmetes Kesk-Euroopa riikides on eelarvedefitsiit tõsine probleem, ulatudes Ungaris ca 10 protsendini ning Poolas ja Tšehhi Vabariigis 6-7 protsendini SKP-st. Eesti ei saa sellist puudujääki endale lubada - parem on sarnaselt mullusega võtta eeskuju meie edukatest naabritest Rootsist ja Soomest, kus eelarve oli 2002. aastal vastavalt 1,6 ja 3,4 protsendiga ülejäägis.

Lisaks pikaajalistele intressimääradele ning raha kursile kehtivad Maastrichti kriteeriumid ka inflatsioonile. Kuigi 2002. aastal kasvasid hinnad Eestis suhteliselt vähe ehk 3,6 protsenti, oleks nõutele vastav kasv olnud kolm protsenti. Pealegi, tänavused prognoosid näitavad vahe suurenemist Eesti kahjuks.

Säästmine abiks

Vaadates eelmise aasta 5,8-protsendilist majanduskasvu, euroriikide tasemel püsivat inflatsiooni ning ettevõtete ja eraisikute kindlustunnet, paistaks meie tee eurole justkui pilvitu.

Siinjuures soovin hoiatada eufooria eest. Vaatamata soodsatele väljavaadetele, peituvad meie majanduses mitmed riskid. Suurenev jooksevkonto defitsiit ehk lahtiseletatult elamine välisraha kulul on märk Eesti majanduse tasakaalustamatusest, mis kaugemas perspektiivis muutub koormavaks. Suhteliselt kesise ekspordiaasta 2002 järel prognoositav ca 11 protsendiline väljaveo kasv toetaks välistasakaalu, kuid samas on eksporditurud endiselt ebakindlad. Laenude-liisingute kasvutempo on 2002. aasta suve tormilise kasvu järel taltunud 25-protsendilise aastakasvu tasemele, kuid on endiselt kõrge. Eesti-suguses pisikeses ja avatud majandusega riigis torkab suur laenukoormus silma, eriti kui peamiselt on tegu välis(laenu)rahaga, mis tuleb ühel hetkel intressidega tagasi maksta.

Üheks majandusstruktuuri muutustega seotud riskiks on Eesti majanduse tootlikkuse kasvutempo aeglustumine, mis omakorda toob kaasa sissetulekute ja SKP kasvu järkjärgulise alanemise. Tootlikkuse kasv võib aeglustuda, kui liiga palju investeeritakse madalama efektiivsusega, eelkõige siseturule suunatud tegevusaladesse ja kinnisvarasse, seda eelkõige eksportiva tööstuse arvel. Välismaiste otseinvesteeringute vähenemine on tootlikkuse kasvu seisukohalt üks võimalik eelhoiatus.

Esmapilgul kummalisena tunduv risk on seotud liiga madala inflatsioonitasemega lühemas perspektiivis. Et fikseeritud kursi korral kaasneb sissetulekute tõusuga hindade järkjärguline kasv, siis ei saa välistada, et väga madala hinnatõusu aastale järgneb selle kasvutempo kiirenemine. Selline oht on suurem juhul, kui hindade õigeaegset korrektsiooni pidurdatakse näiteks poliitiliste kokkulepetega. Selline mõneks aastaks kunstlikult alla surutud hinnatõus võib omakorda põhjustada ka jooksevkonto puudujäägi kasvu, sest reaalsissetulekute suurenedes kasvab ajutiselt nõudlus importtoodangu järele.

Eufooriast peab hoiduma kindlasti Eesti eelarvepoliitika. Jah, pensionireformi kuludest tingitud 2003. aasta riigieelarve puudujääk oli põhimõtteliselt arusaadav, kuid kindlasti mitte hea uudis. Arvestusliku defitsiidi katmine aasta alguse headest maksutuludest ajendatud tänavuse lisaeelarve abil oli mõistlik otsus. Kuid ideaalstsenaariumis võinuks ülejäänud ca 800 miljoni jaotamine veel laekumata tulude arvelt olemata jääda ning jõuda hoopis riigi säästuarvele.

Ühiskonna ja majanduse tasakaalustatud arengu tagamiseks tuleb edaspidi säästa senisest palju rohkem. Tuleb arvestada näiteks tõsiasja, et elanikkonna vananemine ning tervishoiu- ja haridussüsteemi arendamine on eelolevail aastail kõige olulisemad küsimused kogu ühiskonna jaoks ja need nõuavad suuri kulutusi. Nende valdkondade edasist arendamist saab käsitleda ainult igakülgselt läbi mõeldud ja erinevaid lahendusvariante võrdlevate strateegiate raames. Läbimõeldud lähenemine võimaldaks haridus- ja sotsiaalsfääri edaspidi paigutada kaalukaid summasid ja võib öelda, et strateegiline miljard on igal juhul parem kui taktikalised paarsada miljonit.

Väljavaated head

Euroopa Liit pakub hea raamistiku majanduse arendamiseks: makromajanduslik stabiilsus, ühisraha, kaupade, kapitali, tööjõu vaba liikumine ning ühised turujärelevalve reeglid toetavad igati turumajanduse arendamist. Samal ajal on majandusarengut mõjutavad tegurid praegu ja kindlasti vähemalt keskmises perspektiivis liikmesriikide - seega Eesti enda suunata. Senisele kogemusele tuginedes väidan, et väikeriigina võib Eesti olla Euroopa Liidus suurematest paindlikum, korraldada oma majandust ja sotsiaalsüsteemi tõhusamalt, kokkuvõttes aga tagada kiirem majanduskasv ja heaolu tõus. Eesti väljavaated on head, peame endale vaid võimalusi tekitama ning neid kasutama, et edukale krooniajale järgneks edukas euroaeg.

Avaldatud: 
03.05.2003
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht