Euro - suurte muutumiste algus

Vahur Kraft
Eesti Panga president

Euro on uut tüüpi raha

Euro käibeletulekuga kaasnevad muutused nii Euroopa kui ka muu maailma turgudel on väga põhimõttelist laadi. Alguse on saanud protsess, mille tähendust võiks ehk võrrelda paberraha järk-järgulise kasutuselevõtmisega väärismetallist müntide asemel 17.-19. sajandil.

Kui mõned harvad eküülaadsed erandid välja arvata, on senini iga vääringut seostatud kindla väljalaskjariigiga. Nüüd kasutusele tulnud euroraha puhul seda teha ei saa. Pärast aastani 2002 kestva üleminekuperioodi lõppu ei jää üheski rahaliidu liikmesriigis käibele rahvusvaluuta, jääb ainult "rahvusvaheline" euro. Tunnetuslikud, õiguslikud – ja ka praktilist laadi probleemid on niisuguses olukorras vältimatud. Asjahuviline teab, et Euroliidu riikides on suur osa neist lahendatud aastaid kestnud ettevalmistusperioodi jooksul. Vähem teatakse seda, kui palju on euro tuleku eel lühikese ajaga tulnud uut omandada Eestis, kus alustada sai alles siis, kui arenenum Euroopa oli omad ettevalmistused juba peaaegu lõpetanud

Euro ei kaota kõiki probleeme

Oleks väär arvata, et nüüd on euro kasutusele võetud ja sellega ongi kõik ühisraha probleemid lahendatud. Euroga kaasnevad omad ohud. Lühidalt kokkuvõetuna on need järgmised. Ühest küljest väheneb euro tulekuga küll suuremahuliste valuutaspekulatsioonide võimalus, teisalt aga suureneb huvi – seal hulgas ka spekulatiivne huvi - "mittetavapäraste" valuutade ning neid valuutasid kasutavate majanduste vastu.

Euro ja eelarve

Euro saab olla vaid sedavõrd tugev, kuivõrd tugev on eurotsooni kuuluvate riikide majandusjuhtide distsipliin ja vastutustunne. See tähendab eelkõige (riigi)eelarve tuludega katmata kulutuste piiramist, mis võib valimiste eel heldelt lubadusi jagama hajrunud poliitikuile kõikjal väga raskeks osutuda. Aga tugevat survet rahaliidu liikmesriikide majanduspoliitilise joone ühtlustamiseks on tunda muudeski valdkondades. Näitena võib nimetada sakslaste tungivaid nõudmisi alustada euroriikide maksupoliitika ühtlustamist.

Paistab, et euro käibeletulekuga on maailma majandusanalüütikud jälle leidmas uusi huviteemasid. Ühelt poolt Euroopa Liidus toimuvad protsessid, teisalt aga hiljutiste Vene ja Brazilia kriiside kogemus, mis näitas, et mõistliku ja realistliku eelarvepoliitika puudumisel ei ole abi ei stabiilsest vahetuskursist ega tõesti hiigelsuurest välisabist, peaksid tagama (riigi)eelarve temaatika jätkuva püsimise rahvusvahelise majandusavalikkuse tähelepanu keskmes. Väikeriigil, kes suuresti sõltub valismajanduslikust keskkonnast ning kelle majandusliku edenemise seisukohalt pole kaugeltki ükskõik, "mis teised meist arvavad", tasuks siit teha enese jaoks üpriski praktilisi järeldusi.

Euroruum ja erandid

Keskpangani jõudnud tagasiside põhjal tundub praegu, et Eesti ärimees on euro üllatavalt innukalt omaks võtnud. Meie üldisemaltki uudendusaldis ärimees on juba jõudnud kogeda - iga partnerit ei saa siiski sundida just nimelt eurot vastu võtma . Pilt on ilmselt mõneti sarnane Soome lahe teisel kaldal valitseva olukorraga. Kui uskuda Soome majandusväljaandeid, on põhjanaabrid hädas Rootsi mineva ekspordiga. Rootsi keskmised ja väikeettevõtted eelistavat euros koostatud pakkumistele rootsi krooni, smuti olevat probleeme euros esitatud arvete ja pakkumiste mõistmisega.

On väga hea, et meie ärimehed on valmis euro kasutamise kogemust otsima. Sest siis, kui Eestist saab Euroopa Liidu liige, tuleb meil euro kasutuselevõtuga arvestada niikuinii.

Siinjuures tasub kummutada paar laialt levinud väärarvamust. Nimelt ei saa euro Eesti krooni asemel käibesse tulla enne, kui Eestist on saanud euroliidu liige – vähemasti mitte sel kujul, mis võimaldaks Eestil kasutada kõiki rahaliidu eeliseid. Ka siis, kui Eesti on EL liikmeks saanud, et saa ta koheselt apelleerida kohale rahaliidus. Rahaliidu liikmeks saamiseks on ette nähtud ooteaeg. Ja veel – kui Eesti tahab Euroopa Liidu liikmeks saada, ei ole tal võimalik läbirääkimistel öelda, et vabandage, tahame küll euroliitu, aga rahaliitu astuda ei soovi. Rahaliitu kuulumine on ette nähtud baaslepingutega, millega kaasaegne Euroopa Liit on moodustatud. Teades, kui vaevaliselt ja pikaldaselt need lepingud on sündinud, on väga ebatõenäoline, et neid Eesti liikmeksvõtmise nimel ümber tegema hakataks. Erandliku õiguse rahaliitu soovi korral mitte astuda on saanud vaid paar riiki (Inglismaa, Taani), kes olid Maastrichti leppe koostamise ajal juba Euroopa Liidu Liikmed ning said enesele välja kaubeldud erandid lisaprotokollidena nii-öelda lepingusse sisse kirjutada.

Mis see kõik "tavalisele inimesele" korda läheb?

Praegu maksab pudel Coca- Colat Belgias peaaegu kaks korda nii palju kui Prantsusmaal. Ka paljude teiste kaupade, näiteks filmirulli hinnad kõiguvad riigiti väga suures ulatuses. Euro kasutuselevõtt tähendab muu hulgas kadu sellistele hinnaerinevustele. Rahvusvahelise audiitorfirma KPMG värsketest uuringuandmetest selgub, et kaks kolmandikku Euroopa suurfirmasid rakendab oma toodetud kaupadele ja teenustele erinevates Euroopa riikides erinevaid hindu. Madalaima ja kõrgeima hinna vahe on keskmiselt 57%. Nendestsamadest firmadest 86% arvab, et euro tulekuga hakkavad hinnavahed vähenema – ning seejuures hindade üldise alanemise, mitte aga hinnatõusu suunas.

Euro tulekuga saab tavainimene paremad võimalused hindade võrdlemiseks. Toodete ja teenuste hinnasiltidel, pakkumistes ja mujal tuleb hinnad näidata paralleelselt nii rahvusvaluutas kui euros. Parem teave võimaldab tarbijaorganisatsioonidel end tõhusamalt maksma panna.

Eurotsoon tähendab fikseeritud vahetuskursse, Eurokomisjoni tungivat soovitust loobuda eurovaluutade omavahelisel konverteerimisel teenustasu võtmisest, ning siit tulenevat konverteerimiskulude ning riskikindlustuskulude vähenemist. Eurotsoon tähendab eelarvedistsipliini ja inflatsiooni ohjamist. Eurotsoon tähendab (tõenäoliselt allapoole suunas) ühtlustuvaid laenuintresse; eurotsoon tähendab uut reservvaluutat, eurotsoon tähendab üht maailma suurimat ja ostujõulisemat turgu, mis meelitab ligi investeeringuid väljastpoolt. Nendele eeldustele tuginedes võib oodata majanduse kasvu - ja siit tulenevat tarbimise kasvu.

See kõik tuleb. Ent senini, ühisraha käibeloleku esimese kolme nädalaga ei ole nn. tavaline inimene eurost ei suuremaid probleeme ega suuremat kasu tunnetanud. Ka rahaliidu liikmesriikides saab euro suure osa elanike jaoks "tõsiasjaks" alles 1. Jaanuarist 2002, mil tulevad käibele euro pangatähed ja mündid. Senini käibib euro arverahana – seega, euro pangaarve saab avada ning eurohoiuse samuti. 11 Euroopa Liidu riigi üleminek eurole ei takistal Eestit jätkamast senist valuutakomiteel ja fikseeritud vahetuskursil põhinevat rahapoliitikat. Võib arvata, et paljud ei ole tähelegi pannud, et tegelikult on Eesti krooni vahetuskurss selle aasta algusest kahekorselt fikseeritud. On jäänud senine fikseeritud kurss Saksa marga suhtes 1 Saksa mark=8 Eesti krooni; lisandunud on fikseeritud kurss euro suhtes 1euro =15,6466 Eesti krooni.

Eesti kroon püsib käibes veel pikki aastaid. Ent ilmselt ei jää tulemata ka aeg, mil meil on otstarbekam oma rahvusvaluutast loobuda. See hetk saab kindlasti olema valus. Rahvusvaluuta on pea kõikides riikides osa rahvuslikust identiteedist ning sellest hoiab kinni nii sakslane, prantslane kui eestlane. Euroliidu liikmesmaades on leitud, et ühtsesse rahasüsteemi kuuluvalt ühtselt suurelt majandusruumilt loodetava majandusliku kasu nimel võib mõnd viimase paarisaja aastaga kinnistunud rahvusliku identiteedi elementi muuta. Eriti kui vastutasuks saadakse konkurentsivõmelisem majandus, väiksem tööpuudus ning kõrgem elatustase.

 

Avaldatud: 
23.01.1999
Väljaanne: 
Postimees