Euroopa Komisjon lööb Eestile häirekella

Rasmus Kattai
Rasmus Kattai
Eesti Panga ökonomist

Euroopa Komisjon avaldas eelmisel nädalal nn häireraporti, kus juhtis tähelepanu võimalikele probleemidele Euroopa Liidu riikides, mis võivad ohtu seada riigi enda majanduse jätkusuutlikkuse ning seetõttu ohustada kogu majandus- ja rahaliidu toimimist. Seekordne, järjekorras juba viies häireraport leiab probleeme 18 riigis ja esimest korda on nende hulgas ka Eesti. Eesti puhul tekitavad muret rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon, st varade ja kohustuste suhe välismaailma ees, ning tööjõukulude ja kinnisvara hindade kiire kasv. Kõige tõsisemaks võib lugeda komisjoni näpuviibutust kiire palgakasvu suunas.

Palgakasvu liiga kiireks pidamine võib tekitada paljudes küsimusi, sest Eesti palgatase jääb rikkamate riikide omale ikka veel kõvasti alla, erinevust saab mõõta kordades. Milles on probleem, kui töötajad saavad varasemast suuremat palka, tarbivad rohkem ja elavdavad sellega ühtlasi Eesti majandust? Olukorra mõistmiseks on tarvis asetada palgakasv muude majandusnäitajate konteksti. Juhul kui palkade suurenemise tõttu vähenevad järjekindlalt ettevõtete kasumid või kui eksportivad ettevõtted pole tööjõukulude suurenemise tõttu enam välisturgudel konkurentsivõimelised, siis tähendab see, et palgad on kasvanud kiiremini, kui majandus suudab pikema aja jooksul välja kannatada.

Seda, et midagi on paigast ära, näitavad viimastel kuudel ligi 7%ni küündinud palgakasv ja toodangu peaaegu muutumatu maht. Piltlikult öeldes tuleb ettevõttel maksta töötajale sama toote valmistamise eest 7% rohkem, kuigi toodet ennast ei ole võimalik kallimalt müüa. Nii on Eesti ettevõtted pidanud juba pea kaks aastat kasumeid vähendama, et palgasurvele järele anda. On selge, et kasumid ei saa väga pikalt väheneda, sest see seaks ohtu ettevõtete elujõulisuse ja lõpuks ka töötajate töökohad. Seega peitub küsimus selles, kuidas praegune olukord laheneb. Üldjoontes tuleb valida tööviljakuse suurendamise ja palgakasvu aeglustumise vahel. Rohkem võimalusi pole. Seni on veel lootust, et tuleme tekkinud tasakaalustamatusest välja tööviljakuse tõusu abil. Sellele peaks tuge pakkuma ka tasapisi jõudu koguv maailmamajandus ning suurenev nõudlus Eesti ekspordi järele. Negatiivse stsenaariumi korral võib aga Eestis oodata palgakasvu taltumist või suisa palkade alanemist, nagu möödunud kriisi ajal. Seejuures oleks palkade alanemine varasema liigkiire palgakasvu tagajärg. Siinkohal tuleb aru saada, et tasakaalust lahkneva palgakasvu vältimine on kasulik meile endile; see ei tähenda, et Euroopa Komisjon on Eesti suhtes kiuslik.

Kui palgad peaksidki alanema, siis tuleb tunnistada, et see oleks inimestele küll valulik, kuid majanduse kohanemisvõime seisukohast äärmiselt oluline. Vastupidist näidet ja selle kahjulikke tagajärgi ei pea kaugelt otsima. Soome majanduslangusel ja pikka aega kestnud vindumisel on tihe seos palgasüsteemi jäikusega. Soomes on tööjõukulud viimastel aastatel pidevalt suurenenud, võtmata arvesse majanduse nõrka seisu. Tagajärjeks on ulatuslik konkurentsivõime kadu, millele on keeruline tagurpidikäiku anda. Seni pole veel vettpidavat tõendit selle kohta, et Eesti eksportijate hinnapõhine konkurentsivõime on saanud kestva mõjuga hoobi, kuid risk selleks on olemas. Seega tuleb majanduses tekkinud ebakõladesse suhtuda täie tõsidusega ning vajaduse korral midagi ette võtta.

Avaldatud: 
04.12.2015
Väljaanne: 
Õhtuleht