Eurot pole meil vaja krooni päästmiseks

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Alustuseks peab rääkima sellest, miks meil eurot vaja ei ole. Eurot pole vaja selleks, et rahasüsteem muidu justkui ei toimiks. Et kui euro nüüd kohe-kohe ei tule, siis meil ei jääks justkui muud üle, kui devalveerida või mingi muu vigur välja mõelda. Kuigi sellised väited on keerulises majandusolukorras emotsionaalselt arusaadavad, pole neil mingit tõsisemat alust.

Samuti pole meil eurot vaja selleks, et siis võiksime justkui jätta eelarve tasakaalu tagaplaanile. Et kui oleksime euros, võiksime "lõpuks ometi" piiramatu defitsiidiga hakata sotsiaalselt olulisi kulusid tegema või jätta kõrvale vajaduse kärbetega jätkata. Eelarve tasakaalu dikteerivad meile niikuinii muud asjaolud, millest hiljem juttu teen.

Ka pole eurost mingit otsest abi neil ettevõtetel, mis buumiharjal üle paisusid või mille äriidee ainuüksi odavale tööjõule üles oli ehitatud. Konkurentsivõimeline peab välisturgudel olema ka euroalal.

Oleme väike ja avatud majandus. Kui selline väike riik hoiab oma valuutakursi fikseerituna mõne stabiilse valuutaga, nagu meie euroga, on see ülitõhus vahend madala inflatsiooni saavutamiseks. Sellepärast me õigupoolest ju tahamegi euroalaga liituda.

Ja kuigi valuutakomiteed on mõnikord sarjatud kui liiga ranget rahasüsteemi, sest keskpank ei tohi ilma välisraha tagatuseta krooni ringlusse lasta, on see ülimalt mõistlik piirang igal juhul. Seda nii praegu kui ka tulevikus.

Eeltoodu ei tähenda, et valuutakomitee toimiks alati täiesti murevabalt. Praegu on meie peamiseks probleemiks, et piisavalt palju on finantsturgudel ebakindlust, mis paneb paljusid investoreid kahtlema keskpanga kindluses fikseeritud kursiga poliitikat jätkata.

Need kartused on küll alusetud, kuid majandust nad paraku mõjutavad. Inflatsiooni pidurdumist sellised kõhklused takistanud pole. Kuid kapitali hind on mõnevõrra kõrgem ikka olnud ja see vähendab investeeringuid. Peamine põhjus selleks ei peitu mitte rahasüsteemis.

Viimasel ajal peegeldab ebakindlus suuresti üldist närvilisust maailma rahaturgudel. Valuuta devalveerimine näiteks ei tee kapitali hinda kuidagi madalamaks. Pigem vastupidi. Aga miks meil siis eurot vaja on?

Eurot on vaja, kuna kroonipõhisel fikseeritud kursiga süsteemi tõhususel on oma paratamatud piirid. Seetõttu pole euroga liitumine mitte ainult riiklik kohustus, vaid ka unikaalne võimalus varasemat süsteemi paremaks muuta.

Esimeseks praeguse süsteemi piiriks on kapitali hind. Euroalasse kuulumine ei kaota äririski. Nagu hiljutised Iirimaa või Kreeka valitsuse võlakirjade hindade arengud on näidanud, ei kaota euroalasse kuulumine ka isegi mitte niinimetatud riigiriski. Kuid eurost loobumise risk on skeptikute jaoks siiski märgatavalt väiksem kui valuutakomiteest loobumise risk, seepärast muutub eurole üleminnes kapital meile mõnevõrra odavamaks.

Teine suur kasu, mida euro kaasa toob, on seotud tehingukulude vähenemisega. Seda nii otseselt, kui vahetame valuutat kas Soomes käimiseks või kaugemate äritehingute tarvis.

Tehingukulud odavnevad ka kaudsemalt, sest hindade võrdluse teeb ühisvaluuta omamine oluliselt lihtsamaks. See muudab turgusid tõhusamaks ja konkurentsi ägedamaks. Inimkeeli tähendab see keskmiselt madalamaid hindu ja suuremat majanduskasvu.

Eelarve kärbeteks on ruumi

Euroga liitumiseks on vaja täita kokkulepitud tingimused. Enamasti pole meil nendega kunagi probleeme olnud. Prognoos viitab, et inflatsioonikriteeriumi täitmine võiks aasta lõpuks osutuda võimalikuks. Tõsi, hinnangute andmisel on tähtis see, kas inflatsioon püsib mõõdukas ka edaspidi. Kuid nagu eespool viitasin, on meie majandus tõestanud, et on piisavalt paindlik elama fikseeritud kursi tingimustes.

Praegune suurim küsimärk on seotud eelarve defitsiidi kriteeriumi täitmisega. Tuleb täpsustada, et jutt pole mitte lihtsalt sellest, et defitsiit ei tohi olla suurem kui 3% SKPst. Hinnangud lähiaastatele peavad kinnitama, et selle piirangu täitmisega tullakse toime edaspidigi. Seetõttu on fookuses mitte ainult kriteeriumi täitmine tänavu, vaid ilmtingimata ka 2010. aasta kavad.

Et Eesti Pank avaldab oma kevadprognoosi lähiajal, ei taha hakata siinkohal täiendavalt spekuleerima, kas rahandusministeeriumi viimane hinnang lisakärbete vajalikkuse kohta on piisav või mitte. Selge on see, et viimased kuud on majanduskasvu pessimismi vaid süvendanud nii meil kui ka mujal.

Küll aga tuleks rõhutada, et euro kasutuselevõtu kriteerium pole see kurja juur, mis eelarve juures stressi tekitab. Ka ilma kriteeriumita poleks soovitatav eelarve defitsiiti suuremaks paisutada. Niigi oli meie majanduse liikumine märgatava ülejäägi poolelt suurde defitsiiti küllaldane "eelarve stiimul" majandusele. Peamine ajend kärbete ja maksutõstmiste aruteludes tuleneb ikkagi niinimetatud struktuursetest probleemidest.

Esiteks ei eita keegi, et headel aegadel jäi meil vähemalt osaliselt lahendamata küsimus maksukoormuse ning avalike teenuste ulatuse vahekorrast. Ehk kas me paneme rohkem rõhku riigi poolt vahendatavatele teenustele ja kõrgematele maksudele või eeldame suuremat tõhusust ning laiemat eraisiku vastutust oma elu korraldamisel? Isegi kui ajutise majanduse kahanemise mõju välja arvata, tuleb see vastuolu lahendada tulevastele põlvedele mõeldes.

Teine Eesti eelarvepoliitikat määrav reaalsus on maailmamajanduse olukord. Defitsiit aitab majandust elavdada ainult lühiajaliselt ning seda juhul, kui kasvu aeglustumine pole püsivamat laadi. Kui meie peamised kaubanduspartnerid jäävad kiratsema pikemaks ajaks, on igal juhul arukas ka riigieelarve poolel sellega kohaneda.

Selle kaunisõnalisuse taga peitub aga karm reaalsus - kärped. Selles mõttes on väga enneaegne väita, et "oleme kärpinud absoluutse miinimumini". Kui mõnes üksikus kohas see võib ka nii olla, siis majanduses ja eelarves laiemalt see kindlasti nii ei ole.

Ka õpetajad, ma olen kindel, valivad parema meelega üleilmse majandussurutise jätkudes palgakärpe töötuks jäämise asemel. Muidugi ei tohiks selliste sammude juures rabistada. Võimalik, et 2009. aasta tuleb täiendavate kärbete või maksutõusude juures tõesti mõelda "erakordsete sammude" kategooriates.

Kuid ees ootavad ka aastad 2010 ja 2011 ning kui kehvem stsenaarium realiseerub, ei tohi mingil juhul muutusevariante liigselt ahistada.

Avaldatud: 
06.04.2009
Väljaanne: 
Otsustaja nr 35