Heal ajal tuleb säästa

Vahur Kraft
Eesti Panga president

Vahur Kraft leiab, et Eesti majanduse tervise huvides tuleks riigi kulusid piirata ja säästutaset hoida.

Muu ilma majandushädade taustal läheb Eestil hästi. Kõigepealt, meie usaldusväärsus on aegade kõrgeim. Välisraha peab Eestit juba Euroopa Liidu liikmeks, mistõttu poliitiliste riskide vähenemise tõttu on alanenud siia paigutatava kapitali riskiaste. Parim näide: Eesti kroonis antud eluasemelaenude intressid on langenud viimase kahe aastaga kuus protsenti.

Pole ime, et nii ettevõtete - seda küll vähemal määral - kui eraisikute ootused tuleviku suhtes on küllaltki suured. Viimaste puhul rajaneb kindlustunne paranenud tööhõivel, stabiilsel palgakasvul ning madalatel inflatsiooni- ja intressimääradel.

Võlgnevus püsib

Ilusa pildi rikub tõsiasi, et Eesti võlgnevus välismaa ees ei taha kuidagi taltuda. Jooksevkonto puudujääk, mille süvenemises peituvatele ohtudele on nii Eesti Panga kui finantssektori analüütikud tähelepanu juhtinud, on märk üleinvesteerimisest ja suurest tarbimisest. Viimase aasta keskmisena ulatus jooksevkonto puudujääk 14,4 protsendini SKPst, olles kvartali arvestuses veelgi suurem. Meie ekspordi kesisest kasvust hoolimata voolab riiki sisse ohtralt välisraha ja importkaupu.

Kas selline puudujääk on majandusele ohtlik? Majandusteoreetikud ei ole päris ühel arvamusel, kui suure defitsiidiga peaks häirekella lööma. Küll peab tõdema, et 13-protsendiline puudujääk 1997. aastal oli palju ohtlikum kui praegune 14-protsendiline.

Puudujääk on tegelikult üks number, mille tõsidust kas suurendab või vähendab riigi üldine makromajanduslik olukord. Näiteks eurole ülemineku aluseks olevate Maastrichti kriteeriumide valguses on Eesti majanduse põhinäitajad head: madal inflatsioon, põhimõtteliselt tasakaalus eelarve, valitsuse väike välisvõlg ning peaaegu Euroopa tasemel intressid. Sellest hoolimata on kasvav jooksevkonto puudujääk risk, mis ajas süvenedes võib muutuda ohuks.

Samas ei saa Eesti endale lubada kapitali sissevoolu administratiivset piiramist - see raiuks küll hoobilt maha valutava pea, kuid jahmataks välisturge ning läheks vastuollu meie majandusele edu toonud avatuse põhimõtetega.

Kui Eesti saab mais 2004 ELi liikmeks, on meie võime majanduse tasakaalustamatusi taluda suurem, kuid isegi ELi pääsedes ei tohi unustada tasakaalustatud majanduspoliitika olulisust pikaajalise kasvu tagajana. Juhul kui liitumisprotsessis tekivad viivitused, tähendab see Eesti majandusele probleeme.

Kulud kontrolli alla

Tänases suhteliselt soodsas majanduskeskkonnas ei tohi unustada, et homme võib olla kehvem.

Mullusuvise laenubuumi järel korrigeerisid kommertspangad oma tegevust, pöörates senisest rohkem tähelepanu klientide maksevõime hindamisele. Kiire laenukasvu tingimustes on pangad säilitanud hea laenukvaliteedi, samas püsib ka eraisikute laenuteenindamise võime hea, kuigi on teatud märke viivislaenude osatähtsuse tõusust eluasemelaenude puhul.

Riskid eraldivõetuna ei ole ohuks, kuid mitmete riskide koosmõju võib pankadele probleeme tekitada. Eriti keskmise sissetulekuga laenajate osas on tundlikkus intressimäära või sissetulekute muutuste suhtes suurenenud. Kuigi (välis)intressid langevad eeldatavasti tänavuse aasta lõpuni, seisab paari aasta jooksul kindlasti ees uus tõus.

Eesti majandust aitab valitsussektori kulude piiramine. Tänu headele maksulaekumistele on riigi mõju majandusele olnud toetav - see on parandanud välistasakaalu ligi kahe protsendiga SKPst, kuid lisaeelarvete valguses valitsuse sääst väheneb.

Milleks meile lisaeelarved, mis süvendavad majanduse tasakaalustamatust? Siin ei väsi ma kordamast, et Eesti majanduse tervise huvides on riigi kulude piiramine ja säästutaseme hoidmine, arvestades ka juba riigieelarvet 2004-2005. Teiselt poolt tuleb mõelda tulude suurendamisele, lootes seejuures mitte ainult tarbimisest tulenevatele maksulaekumisele. Mis puudutab maksupoliitikat, siis peaks näiteks vältima erinevaid käibemaksu määrasid, mille administreerimine oleks kulukas ning efekt küsitav.

Välisdefitsiidi tingimustes on hea tõdeda, et finantssektor on tugev ning Eesti Pank jätkab koos finantsinspektsiooniga kontakte kommertspankadega, et säiliks laenukvaliteet ja pankade hea tervis. Finantssektoris toimib üsna hea enesekontroll, mida ei saa küll öelda eraisikute kohta, kelle finantssektorisse paigutatud säästud on alla jäämas laenudele. Võlavõtmise indu võiks piirata eluasemelaenu intresside tulumaksust mahaarvamise kaotamine - eriti alaneva tulumaksu tingimustes. Praegu arvestavad laenuvõtjad, et nad saavad osa raha tagasi, ning see motiveerib täiendavalt vähima omafinantseeringu kasutamist.

Ettemakstud usaldus

Praegu Eestis toimuv sarnaneb osaliselt 1980. aastate tarbimispalavikus Soomega oma kasinotalous'ega (kasiinomajandus), millele järgnes lama(majandusseisak) - seega ei ole hoiatavat näidet vaja kaugelt otsida. Tänane meelsus Eesti majanduses meenutab lõbusat tivolit ning samas riskantset ruletti. 1990ndate algusest, krooni taaskehtestamise päevast alates, on meie majanduse edusammud olnud märgatavad. Kahju oleks trumpe maha mängida ajal, mil Eestisse usutakse nii kodus kui võõrsil. Usaldus on siiski avansiline ja selle säilimiseks on vajalik kiire ühinemine Euroopa Liiduga - referendumi «ei» oleks Eesti majandusele shokk. Usaldust aitab hoida ka erasektori - sh eraisikute - tasakaalukus majandusotsustes, pankade riskijuhtimine ning läbimõeldud majandus- ja eelarvepoliitika.

Avaldatud: 
19.06.2003
Väljaanne: 
Postimees