Hinnatõus ei sõltu vaid rahaühikust

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Kurgid pidavat kallimaks minema? Ei, see oli hoopis bensiin! Aga külmkapp? Ei, see kaup peaks olema Saksamaal odavam, küllap läheb ka meil odavamaks jne. Selline mõttevahetuste virvarr näitab, et arutelu Euroopa Liidu või euro mõjust Eesti hindadele põikleb ise segaduse ja mõõtmatuse keerdkäikudes. Vaidlused teemal, kas Euroopa Liitu minek tõstis või kas euro kasutuselevõtt tõstab hinnataset, on tihtilugu põhjustatud sellest, et ühed räägivad üksikute toodete hindadest, teised jälle hindade üldisest tasemest.

Enamikul inimestel on tarbimine jagunenud paljude kulude vahel. Me kasutame teatud hulka teenuseid ja ostame mingit hulka kaupu.

Üksikute toodete kallinemine pole suur probleem, kui on tagatud keskmine hindade stabiilsus. Ehk sisuliselt pole oluline, kas toit muutub odavamaks või juuksur kallimaks, peaasi, et sama raha eest ikka umbes sama palju kaupa saaks.

Hinnatõusu loogika

Tõsi, üksikute kaupade kallinemine võib hetkeliselt tõsta üldist hinnataset. Kui nafta hind järsult tõuseb, siis esimese hooga tunnevad seda paljud ettevõtted, kes on sunnitud oma hindu seetõttu tõstma. Ent kui majanduses raha juurde ei teki ning nõudlus jääb samale tasemele, hakkab hinnatase ajapikku alanema ning varsti on hinnad seal, kus enne nafta hinna tõusu.

Ka kõige stabiilsema rahaga riikides võib igal aastal leida kaupu ja teenuseid, mis lähevad kallimaks, ja neid, mis lähevad teiste suhtes odavamaks. Enamiku kaupade ja teenuste hindu mõjutab ainuüksi üldine nõudluse ja pakkumise vahekord.

On ka üldine seaduspärasus, et riigis, kus majandus suudab rohkem toota ja tulud on suuremad ning seega ka inimeste ostujõud kõrgem, kipub kõrgem olema ka keskmine hinnatase.

Ehk tinglikult rääkides - kui mingi riik saab 10 krooni rikkamaks, siis kipub ta mingi osa, näiteks 3 krooni sellest, "ohverdama" hinnatasemele ning tegelik ostujõud suureneb selles riigis vaid 7 krooni. Hinnad tõusevad seega osaliselt käsikäes tootlikkuse ja jõukuse kasvuga.

Teadlikkus ja konkurents

Seda protsessi oleme omal nahal tundnud kõik viimased kümme aastat. Kuigi krooni kurss on olnud seotud nii Saksa marga kui hiljem euroga, on meie hinnad tõusnud pisut kiiremini kui Euroopa Liidus. Nt aastatel 1999-2002 oli keskmine hindade tõusu erinevus ca kaks protsenti aastas. Kuigi üksikutel aastatel on mõju avaldanud mingid üksikud kaubagrupid (kõige olulisem neist toit), on selle nähtuse peamine selgitaja olnud meie ostujõu ja palkade taseme lähenemine arenenud riikide omale. Eestis kasvavad hinnad praegu keskmiselt kolm protsenti aastas, olles juba üsna lähedal euroalal planeeritud keskmiselt ligi kaheprotsendilisele hinnakasvule.

Euroopa Liidu liikmena võtab Eesti tõenäoliselt 1. jaanuaril 2007 kasutusele euro. On väidetud, et ühisraha kasutuselevõtt tõstab meie hinnataset. Nii oluline sündmus kui uue raha kasutuselevõtmine võib avaldada ajutist mõju hindadele. Kuid tuleb taas kord rõhutada: rahvusvaluutade vahetamine eurode vastu ei saa üksi hindade üldist taset määrata. Selle määrab rahapoliitika ning see, milline on nõudluse ja pakkumise vahekord majanduses tervikuna.

Lisaks usaldusväärsele rahapoliitikale on teadlikud tarbijad, kaubanduses valitsev konkurents ning paikapandud ümardamisreeglid parim tagatis hinnatõusude vältimiseks.

Eesti jaekaubanduses valitsev tõsine konkurents aitab edaspidi esmatarbekaupade hindu kontrolli all hoida ja seda ka eurole üleminekul. Kui mõni kaupmees üritabki euro käibeloleku esimestel päevadel hindu kergitada, siis kliendid ei külasta teda tõenäoliselt enam nii tihti ning hindu tuleb langetada. Enne eurole üleminekut on kindlasti mõistlik harjutada tarbijaid uute hindadega ning seetõttu tuleb toetada ideed märkida kauplustes ja teenindusasutustes hinnad paralleelselt nii kroonides kui eurodes.

Euroliit pole süüdi

2002. aastal, kui euro sularahana käibele võeti, oli tarbijahindade kasv euroala keskmisena sama, mis eelnevatel aastatel. Areng riigiti sõltus kohapealsest nõudluse-pakkumise vahekorrast. Hispaanias hinnatõus kiirenes, seevastu Soomes, Austrias, Belgias ja veel mõnes riigis kujunes inflatsioonitempo eelmise aasta omast madalamaks. Mis puutub rahaliiduga mitteühinenud riikidesse, siis ka nende puhul oli areng riigiti erinev. Kui Rootsis hindade kallinemine aeglustus, siis Taanis võis täheldada inflatsiooni kiirenemist.

Ajaloolises võrdluses oli muutus sisuliselt olematu. Seega ei põhjusta euro kasutuselevõtt mitmekordseid hinnatõuse. Nagu nimetatud, tõusid hinnad keskmiselt ka enne euro kasutuselevõttu ja veelgi enam enne Euroopa Liidu asutamist! Hinnad tõusevad Euroopas kuni kaks protsenti ka edaspidi. See on umbes niipalju, kui peetakse majanduspoliitiliselt mõistlikuks inflatsiooni nulli lähedale viia.

Nii nagu Eesti ja eurotsooni vahel praegu, jätkub ka ELi sees vaesemate riikide jõukuse kogumine ja sellega käsikäes ka hinnatasemete lähenemine. Kuid sellel on

ELiga ainult niipalju pistmist, et liitu kuulumine on kiirendanud nende riikide majanduskasvu ning hinnad ühtlustuvad käsikäes elatustaseme ühtlustumisega.

Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et majanduspoliitika ühtlustamisega kaasnevaid ühekordseid hinnakõikumisi ei tohi segi ajada pidevat hinnatõusu ehk inflatsiooni soosiva keskkonnaga. Nii suhteliste hindade kui ka hindade üldise taseme ühtlustumine on toimunud seni ja toimub ka edaspidi, sõltumata sellest, kas Eesti on Euroopa Liidu ja euroala liige või mitte. Pigem tagab Eesti kuulumine Euroopa Liitu kindlusetunde hinnastabiilsuse suhtes ka kaugemas tulevikus.

Avaldatud: 
15.12.2004
Väljaanne: 
Postimees